Читать книгу Maapõu. I osa. Deemoni sarja 5. raamat - Peter V. Brett - Страница 8

Tarisa ootas, kuni Leesha suutis viimaks kiskuda silmad lahti hällilt, kus Olive magusasti uinus. Kuigi vanema naisterahva aura meenutas ikka nurkaaetud jänest, ei näidatud too seda välja. „Mileedi on küllap kurnatud. Tulge istuge ja ma harjan te juukseid.”

Käsi tõstes avastas Leesha, et tema juuksed on kojusaabumisest saati alles nõeltega soengusse kinnitatud, pool nõeltest ripakil või kaotsis. Ta kandis pelka higist ja vereplekilist naistesärki, millele tõmmatud siidist hommikumantel. Põsed olid kuivanud pisaraist krimpsus. „Ma olen vist õudne vaatepilt.”

„Kaugeltki mitte.” Tarisa viis ta magamistoa tualettlaua juurde, noppis ära soengunõelad ning asus harjama Leesha juukseid. Sama kombetalitust olid nad sooritanud nii palju kordi, et Leeshas tärkas igatsev kahetsusvalu. Need olid Thamose eluruumid, Thamose kants ja teenijad. Ta oli kavatsenud jagada mehega kõike otsekui juturaamatu lugudes, ent tema printsi roll loos oli lõpule jõudnud.

Teda ümbritsesid märgid mehest, parimas eas katkenud elu tegusad killukesed. Seinu ehtisid jahitrofeed ja odad koos kuningliku pere suurustlevate portreedega. Toa seinte ääres seisid püstalustel kolm lakitud sõjarüüd.

Leesha pilk langes põrandale, aga nina reetis ta, haistes lõhnastatud õlisid, mida krahv oli kasutanud, lõhnaaineid, mis äratasid armu-, iha- ja leinamõtteid.

Tarisa täheldas tema liigutust. „Arther tahtis toa tühjendada, et miski ei satuks te silma alla. Tahtis teid valust säästa.”

Leesha kurgus pitsitas. „Mul on hea meel, et ta seda ei teinud.”

Tarisa noogutas. „Ma ähvardasin ta ruunata, kui ta nihutab paigast ainsagi tooli.” Leesha sulges silmad. Vähesed mõnud elus trööstisid nõnda, nagu Tarisa juusteharjamine. Järsku meenus talle, kui väsinud ta on. Amanvah’ tervendav võlukunst oli toonud kaasa jõupuhangu, aga see hääbus, ning pealegi ei asendanud võlukunst õieti und.

Ometi tuli tal esmalt lahendada mõndagi.

Leesha praotas lauge, jälgis Tarisa aurat. „Kui kaua oled sa olnud hertsoginna-ema nuhk?”

„Kauem, kui teie olete elanud, mileedi.” Tarisa aura teravnes, ehkki hääl oli rahulik. Trööstiv. „Tõsi, ma pole end iial salakuulajaks pidanud. Thamos oli veel mähkmeeas, kui mind kutsuti tema hoidjaks. Minu kohustus oli poisist ta emale aru anda. Tema Hiilgus armastas poega, aga hertsogkond vajas valitsemist ja Thamose isa nähti harva. Igal õhtul, kui noor prints oli magama jäänud, kirjeldasin ma hertsoginnale poisi päevaseid tegemisi.”

„Isegi kui poisist sai täiskasvanud mees?” küsis Leesha.

Tarisa turtsatas. „Eriti siis. Olive’i kasvades näete, mileedi. Emad ei lase lastel kunagi päriselt minna.”

„Milliseid asju sa rääkisid?” küsis Leesha.

Tarisa kehitas õlgu. „Enamasti armuelu seiku. Kuna Tema Hiilgus ahastas, kas prints ei naitu juba, soovis ta aruandeid poja seelikuküttimisest.” Tarisa kohtas Leesha pilku. „Ent Thamose tähelepanu õnnestus köita ainult ühel naisterahval.”

„Paraku oli selle naisterahva minevik kirju,” oletas Leesha. „Pahandused lapsepõlves, jutud kõrbedeemoniga voodisse pugemisest ...”

Tarisa lõi pilgu jälle maha, aeglustamata juukseharja tasaseid trööstivaid silitusi. „Kumu, mileedi. Maa-aluste Kalmistul ja pühakoja pingiridades. Puuraidurite seas, ja Looja teab, et ka teenijakambrites. Mulle jutustati sageli, kuidas teie ja Maalingutega Mees teineteist vaatasite, ja kuidas te sõitsite Krasiasse kurameerima Ahmann Jardiriga. Keegi ei suutnud tõestada, et käisite nendega sängis, aga sosistamiseks pole inimestel tõendeid tarvis.”

„Ei ole teps mitte,” möönis Leesha.

„Ma ei läkitanud Tema Hiilgusele teateid, mida ta poleks kuulnud mujaltki,” ütles Tarisa. „Ent ma soovitasin tal mitte sõnakestki uskuda. Teie ja Tema Kõrgus prints vilistasite taktitundele. Kui teie pihikupaelad hakkasid pingulduma, mõtlesin, et see on Tema Kõrguse laps. Kõik mõtlesid. Teenijaskond armastab teid. Oma kahtlustest kirjutasin Tema Hiilgusele hertsoginnale vaimustusega ega jaksanud ära oodata, millal te räägite printsile.”

„Meie aga läksime tülli,” märkis Leesha, „ning teenijad mõistsid, et mind armastada oli olnud kohatu.”

Tarisa raputas pead. „Meie armastus ei lakanud, sest ei lakanud ka meie isandal.”

„Thamos viskas ju mu välja,” ütles Leesha.

„Jah,” nõustus Tarisa. „Ja luusis hiljem koridorides kummituse kombel, vahtides tundide kaupa teist tellitud portreed.”

Leesha üritas edutult kugistada kurku kerkivat klompi.

„Homme loodetakse kindlasti kuulda, et Thamosel on pärija,” lausus Tarisa, „unistades, et prints jättis sellesse majja osakese endast, mida armastada ja kalliks pidada. Kuid nähes Olive’it, ei pöördu teie vastu ükski hing.”

„Seda on mul raske uskuda,” ütles Leesha.

„Omaenese poega ei saanud ma tundma,” jätkas Tarisa. „Olin köögitüdruk vähetähtsa aadlipaari juures, ja kui proual ei läinud korda härrale lapsi sünnitada, maksid nad mulle, et heidaksin härra sängi ning loovutaksin pärast lapse.”

„Tarisa!” Leesha oli kohutatud.

„Mind koheldi õiglaselt,” ütles Tarisa. „Anti raha ja soovituskirjad, et abistada hertsoginna-ema noore prints Thamose amme ja palgalise kasvatajana. Thamos oli mulle võõraspoja eest.”

Naine sirutas käe ja asetas hellalt Leesha kõhule. „Selles, missuguseid lapsi Looja meile kingib, pole meil sõnaõigust. Olgu teie laps kes tahes, majalised hakkavad teda armastama palavalt, mileedi.”

Leesha pani käe Tarisa käele. „Aitab mileeditamisest. Palun ütle mulle emand või perenaine.”

„Jah, emand.” Ümmardaja pigistas ta kätt ja tõusis jalule. „Praeguseks on vesi küllap kuum. Ma lähen teen teile vanni.”

Kui Tarisa lahkus, söandas Leesha tõsta taas pilgu, et vaadelda tagaleinatud armastuse mälestusesemeid.

Ta puhkes nutma.

Päevalgi hoidis Leesha kardinaid koomal, jälgis Olive’it läbi loitsuprillide, imetledes lapse aura tugevust ja puhtust. Olive sõi näljaselt, magas vähe ning vahtis Leeshat siniste särasilmadega. Tundmused, mida kiirgas tema tütre võlujõud, ületasid armastuse, ületasid jumaldamise. Säärases puhtuses peitus midagi ürgset.

Uksele koputati ja Leesha ärkas lummast võpatusega. Wonda läks avama, järgnes summutatud vestlus. Sulgenud ja lukustanud ukse klõksatuse saatel uuesti, pöördus Wonda tema magamiskambrisse.

„Arther ootab koridoris,” ütles Wonda. „Ma seletasin talle, et olete hõivatud, aga tema tuleb muudkui tagasi. Tahab teiega rääkida mis hirmus.”

Leesha ajas end istukile. „Hüva. Hommikumantli väel on ta mind ennegi näinud. Tarisa? Palun vii Olive meie kõneluse ajaks lastetuppa.”

Tütre väikene rusikas klammerdus valulikult Leesha sõrme külge, kuni Tarisa kangutas selle lahti. Olive’i aura ähvardas murda Leesha südame.

Lord Arther seisatas voodist lugupidavas kauguses ja kummardas. „Krahvinna Paberivalmistaja, vabandust, et sisse tungisin.”

„Kõik on hästi, Arther,” vastas Leesha. „Usutavasti ei toiminud te nõnda tarbetult.”

„Tõepoolest,” lausus Arther. „Minu õnnitlused tütre sünni puhul. Nagu ma aru saan, juhtus see ... aimatust varem. Teie mõlema tervis on loodetavasti korras?”

„Korras, tänan teid,” ütles Leesha, „kuigi tõenäoliselt rääkis Wonda teile juba.”

„Muidugi,” kinnitas Arther. „Ma tulin ühes teises võrdlemisi pakilises küsimuses.”

„Ja see oleks?” päris Leesha.

Artheri selg nõksatas sirgu. Ta ei olnud pikka kasvu mees, aga korvas seda hoiakuga. „Kogu austuse juures, krahvinna, kui mind on majaülema kohalt vabastatud või vallandatud, pole minu meelest liigne palve, et mind teavitataks asjast otse.”

Leesha hämmeldus. „Kas keegi teavitas teid kaudselt?”

„Leedi Paberivalmistaja,” ütles Arther.

„Leedi ... Öö võtku, mu ema või?” päris Leesha.

Arther kummardas jälle. „Leedi Paberivalmistaja kolis kantsi nädal tagasi, kui uudis teie pälvitud tiitlist jõudis maakonda. Tema tujusid rahuldada on ... keeruline.”

„Ja kuidas veel,” ühmas Leesha.

„Muidugi on see tema õigus,” jätkas Arther. „Kuna teilt puudusid sõnumid, olid tema ja isa teie tähtsaimad omaksed. Ma eeldasin, et te läkitasite nad kantsi ette valmistama.”

Leesha raputas pead. „Tema põhjus oli üksainuke – kantsi sisustus on mu isakodust rikkalikum.”

„Pole minu asi öelda,” vastas Arther. „Kuid täna pärastlõunal, kuulutanud teie tütre sündi, teatas teie ema, et minu teeneid ei vajata rohkem ja et kõik majakondsed hakkavad edaspidi alluma temale.”

Leesha ägas. „Ma kägistan selle naisterahva ära.” Ta vaatas Artherile otsa. „Võite kindel olla, enne jäätub Maapõu, kui et ma määran ema lossivalitsejaks. Täna õhtul teen talle selgeks.”

„See on kergendus,” ütles Arther. „Aga Gamoni ja Hayesi ametist vabastamise valguses mõlgutan paratamatult, kas oleksin ehk nagunii järgmine. Tahate minu lahkumisavaldust?”

Leesha vaagis meest. „Kas teie soov on jääda minu juurde tööle Thamose surmast hoolimata?”

„On, mileedi,” ütles Arther.

„Miks?” küsis Leesha keerutamata. „Te pole kunagi sallinud mu seisukohti, iseäranis rahaeraldusi pagulastele.”

Ehkki auras pahvatas nördimus, kergitas Arther vaid kulmu. „Mida mina sallin, on ebaoluline, mileedi. Minu vastutus oli hoida printsi arvepidamine tasakaalus ning et ta kulutaks summasid targalt. Ma seadsin kahtluse alla nõukogu iga kuluettepaneku, sest muidu oleksin jätnud unarusse oma kohuse. Tema Kõrguse langetatud otsused viidi sellegipoolest täide püüdlikult ja venitamata. Võite olla veendunud, et kui lubate, teeniksin teid samas vaimus.”

Mehe aura ei sisaldanud valet, aga Leesha küsimus püsis. „Miks?” kordas ta. „Oletasin, et minu saabumisel kirjutate varsti vabatahtlikult lahkumisavalduse ja naasete Angiers’sse perekondliku pärusvara rüppe.”

Artheri auras välgatas kujutis. Kuigi moonutatud, eristas Leesha siiski endisaegset vägevat, lagunemise küüsi sattunud Angiers’ linnamaja. Seos tekitas Artheris ühtaegu häbi ja raevukat uhkust.

„Mu perepärus panditi, et maksta minu Puusõduritega ühinemise eest,” ütles Arther. „See ja natuke õnne juhatas mind noore prints Thamose kannupoisiks. Mu elu kuulus talle. Nagu ka Gamoni elu.”

Taas kujutis. Thamos, Arther ja Gamon, vennalikud ja lahutamatud.

„Nüüd aga pole printsi enam.” Väliselt ei näidanud Arther millegagi valu, mis rebestas aurat. „Ega sellist Angiers’d, kust läksime meie. Linna on vallutanud tulevärgirelvadega Euchori Mägiodad. Peagi taandatakse Puusõdurid laudteede korravalvureiks, lahutama kodutülisid ja vahistama seadusetult esinevaid laulikuid. Seal ei ole enam meie kodu, isegi kui me sooviksime naasta.”

Seda ei olnud Leesha kaalunud. „Kuhu te pöörduksite, kui paluksin teil ametist lahkuda?”

„Ma jään maakonna Puusõdurite varustusülemaks sel tingimusel, et te ei vabasta mind just igalt postilt,” vastas Arther. „Tagasi kasarmus, otsiksin tööd rüütlimõisatest. Vahest parun Puuraiduri juurest.”

„Teie ustavuses kõhklen ma ikkagi, Arther. Kardetavasti olen sunnitud käituma üsna ebaviisakalt,” koputas Leesha oma prillidele, „ja vaatama tõde teie aurast.”

Arther piidles teda kaua, pilk vilksamas lampide, aknakardinate ning seejärel loitsuprillide suunas. Virvendav aura oli liig keerukas lugeda, otsekui poleks mehele endalegi klaar, mismoodi eratundmuste paljastamisse suhtuda.

Lõpuks ajas mees selja nohinal sirgu. „Ebaviisakate küsimuste esitamine on andestatav, mileedi. Nii nagu hoolsus nõudis minult, et seaksin kahtluse alla teie seisukohad, nõuab see teilt, et kahtleksite minu ustavuses, enne kui võtate mind teenistusse.”

„Tänan ...” alustas Leesha.

„Ometi,” tõstis Arther vahelesegamiseks käe. „Kui me tegutseme heas usus, tuleb teil tõotada, et te ei alluta mind tulevikus rohkem ...” – ta viipas Leesha prillide poole – „... säherdusele sündsusetule sorimisele ilma põhjalike süütõenditeta.”

Leesha raputas pead. „Kahju, et teie eratundmuste paljastamine teid häirib, aga minu prillid on nüüd osake minust. Ma ei hakka neid ära võtma alati, kui te tuppa astute. Välu maakonnas on teoksil muutused, Arther. Minu teenistujad, kelles loitsukunst äratab ebamugavust, varustatakse loomulikult suurepäraste soovituskirjade ja helde lahkumistasuga.”

„Hüva, mileedi. Ma annan majakondsetele teada. Mis puutub minusse, siis lisaküsimused mu usaldusväärsuse kohta palun küsida praegu, et asi oleks aetud.” Artheri auras pakitses kasvav pahameel. Ta nägi eneses kutseaadete kehastust ning Leesha umbusaldus solvas teda.

Leesha teadis, et peab liikuma ettevaatlikult. Arther võib ju osutuda ustavaks, kuid usaldust osutamata võib ka ustava minema peletada.

Leesha põimis käed rinnal risti. „Minu lapse isa on Ahmann Jardir.”

Artheri aura ei muutunud. „Ma pole narr, mileedi. Isegi kui isand poleks teavitanud mind mõni kuu tagasi, oleks teie ema vastasel juhul karjunud tornitipust, et laps on Thamoselt.”

„Ja te jääksite mu teenistusse sellegipoolest?” küsis Leesha.

„Ahmann Jardir on surnud,” ütles Arther. „Oli mis oli, teie sidemed krasialastega surid arvatavasti temaga. Järvesadama lahingu järel pole kahtlust, et krasialaste uus juht peab Välu maakonda vaenlaseks, ja ma tunnen teid piisavalt uskumaks, et alistuda te ei kavatse.”

„Maapõu võtku, ega ei kavatse küll,” ümises Wonda.

„Surnud on minu isandki,” jätkas Arther, ning pahameele mehe auras närtsitas tühjus. „Ma tean, et te armastasite teineteist. Enne tutvumist käisite mõlemad oma kiindumustega ... vabalt ümber. Pole minu ülesanne kohut mõista.”

„Te saatsite minister Jansonile korralisi aruandeid,” ütles Leesha.

„Me kõik saatsime, Tema Kõrgus sealhulgas,” kostis Arther. „Luuderohutrooni eest ei varjanud Thamos midagi.”

„Janson on nüüd samuti surnud,” ütles Leesha. „Ja Välu maakonna arveraamatud suletud. Te väitsite ise, et meile tuttavat Angiers’d pole enam. Maakonnal tuleb leida oma tee.”

„Te mõtlete Välu kuulutada hertsogkonnaks,” oletas Arther.

„Ja kui mõtlengi?” küsis Leesha. „Kas te olete ustav mulle ja Välule – või luuderohutroonile?”

Sammukese taganenud, tõmbas Arther seljatupest piduliku vehklemisoda. Leesha käsi katkestas Wonda niheluse, kui Arther asetas relva voodi kõrvale põrandale ja põlvitas. „Teile ja Välule, mileedi. Vannun Looja nimel, ja vannun uuesti päikesepaistes.”

Leesha sirutas Artherile lahkesti sõrmed. „Ja mina vannun, et olen teie usalduse vääriline, peaminister.”

Arther suudles ta kätt. „Tänan, mileedi.”

Mees veeres kandadele ja tõusis sujuvalt püsti, võttes vööpaunast kirjutustahvli. „Niisugusel juhul on mul teile juba tosinaid laekunud palvekirju, ning edasilükkamatuid punkte on päevakavas arvukalt ...”

Leesha ohkas, aga tundis, kuidas südamelt langes ränk kivi. Ta heitis pilgu lastetoa poole. „Minister, teil on aega, kuni Olive nutma hakkab.”

Leesha Paberivalmistaja, Välu maakonna perenaine

Kritseldades näiliselt tuhandenda allkirja, kiskus Leesha selg kronksu. Thamose tool oli vägev nikerdatud kolakas, valitud rohkem heidutamiseks kui mugavuse pärast. Võlujõud aitas tema taastumist kiirendada, kuid ta ei tahtnud sattuda sellest sõltuvusse, eriti kuna imetas näljast Olive’it tosin korda päevas.

Ta toetas ühe käe nimmekoha huugavatele lihastele ja ringutas. Allkirju oli ta jaganud alates keskhommikust. Taevas kabineti akna taga tõmbus parajasti tumedaks.

Paberi napsanud, paigutas minister Arther selle valmis kuhja tippu, laotades tema ette järgmise. „Viiskümmend tuhat klatti hobuseteki jaoks, millele tikitud parun Puuraiduri vapp.” Asjaomased arvud käis Arther kirjapulga otsaga üle, enne kui joonistas lõppu kärme risti. „Siia allkiri.”

Leesha kõõritas lehte. „Naeruväärt. Ma ei nõustu sellega. Hobuseid riietagu parun isikliku raha eest. Näljased suud vajavad toitmist.”

„Andestust, emand,” ütles Arther, „aga tellimus täideti kuu aega tagasi. Hobusetekk on parunil olemas ja müüjale võlgnetakse tasu.”

„Kuidas see ilma heakskiiduta läbi läks?” küsis Leesha.

„Lahkudes jättis Tema Kõrgus parun Puuraiduri ülemuseks, ja too nahutab pigem puudeemoneid kui korjab pihku sulepea.” Arther nohises. „Nähtavasti peavad maakondlased peopessa sülitamistki siduvaks lepinguks.”

„Enamik neist ei oska ju nagunii lugeda.” Hambad kokku surutud, kummardus Leesha allkirja andma ning silmitses siis kõrget korratut paberilasu, mille oli läkitanud paruni kirjutaja. „Kas need on kõik sellised?”

„Kardetavasti küll,” ütles Arther. „Rahvas vajas käilakuju, kelle ümber koonduda teie ja krahvi eemal viibides. Iseäranis kuna härra ja proua Põldaja on kadunud. Selles oli parun Puuraidur üliedukas. Ent haldurina ... leidus tal mitmeid puudusi.”

Leesha noogutas. Polnud võimalik teeselda, nagu oleks see uudis: ta oli Garedit tundnud kogu elu. Inimesed armastasid ja usaldasid Garedit. Too oli üks rahva seast – esimene puuraidur, kes järgis Arlen Põldaja üleskutset suunduda kirvestega öösse. Seisis sestsaadik maakonna kaitseks igal ööl deemonitega vastamisi, mis oli üldteada. Ja teadmises, et neid valvab Gared Puuraidur, magasid inimesed paremini.

Paraku oli Gared märksa osavam raha laristama kui loendama. Leesha võis vermida arvutul hulgal klatte, ent väärtuse omistas rahale vaid rahva usk sellesse.

„Kas taotleksite tema juures endiselt tööposti, kui paluksin teie tagasiastumist?” küsis Leesha.

Arther hingas pahinal läbi nina. „See oli tühi ähvardus, emand. Parun Puuraidur vahetab kirjutajaid sama tihti, kui joob kannu õlut. Junkur Emet lahkus ametist, kuna parun vandus vennikese neljaks käristada.”

Leesha ohkas. „Ja kui ma käsiksin teil minna, käsiksin temal teid palgata?”

„Hakkaksin ehk vandemurdjaks ja jookseksin Krasiasse üle,” ütles Arther, ning Leesha naeris nii kõvasti, et kurk kähe.

Aga paberikuhjale pilku heites lahtus naljatuju. Leesha hõõrus meelekohta, triikis tuima tuiget, millest puhkeb varsti valu, kui ta ei saa midagi hamba alla ega veeta tunnikese aias omaette. „Meile kulub ära kirjutaja, kes ei kardaks Garedit.”

„Mina ei tea, kust peale Arlen Põldaja säärast meest võtta,” kurtis Arther.

„Ma ei mõelnudki meesterahvast,” ütles Leesha. „Wonda?”

„Ärge minu otsa vaadake, emand,” vastas Wonda. „Mina olen paberitega hullemgi kui Gar.”

„Sel juhul ole kena ja kutsu mulle preili Lakkmeister,” ütles Leesha.

Wonda naeratas. „Just nii, emand.”

„Aitäh, et tulid, Emelia.” Leesha viipas käega toolile kirjutuslaua ääres. „Istu palun.”

„Tänan, krahvinna.” Rosal esitas ladusa vilunud kniksu ja silus põlvenõtkutuse käigus seelikuid, nõnda et istmele laskudes polnud ainuski volt paigast ära.

„Palun ütle lihtsalt emand või perenaine,” õpetas Leesha. „Soovid sa teed?”

Rosal noogutas. „Jah, emand, meeleldi.”

Leesha andis Wondale märku. Vibuga suutis see tüdruk lasta noole läbi nõelasilma ning oli valamisel samavõrd asjatundlik, tõi ühes käes paari tasse alustassidel, nagu oleksid need kaks klatti.

„Kuidas Välu maakond sulle esialgu tundub?” küsis Leesha, kui Rosal tassi võttis.

„Imetore.” Piiga poetas tee sisse suhkrutüki ja asus segama. „Mind on tervitatud väga lahkelt. Pulmade üle on kõik elevil. Isegi teie ema pakkus end planeerimisel appi.”

„Ah soo.” Sellest kuulis Leesha esimest korda. Näis mõeldamatu, et Elona võiks pakkuda kellelegi abi südameheadusest, eriti veel Emelia Lakkmeistrile.

Rosal noogutas. „Ta tutvustas mulle parimaid lillekauplejaid ja õmblejannasid, ja mõned tema nõuanded kleidi kohta olid ... huvitavad.”

„Mu emal pole kombeks riiet liigselt raisata,” ütles Leesha. „Iseäranis ülaosas.”

Rosal tõstis kelmikal ilmel tassi. „Olen kandnud sootuks hullemat, kui teie ema oskab uneski näha. Aga sedapuhku mitte. Rosal oli teiste meeste jaoks. Gared saab mõrsja, kes astub välja nagu lauliku pajatusest.”

„Gared ei saa midagi enne, kui tema paberimajandus pole korras,” sõnas Leesha, näidates kuhjale oma kirjutuslaual.

Rosal noogutas. „Kirjatöö pole Garedi tugev külg. Pärast pulmi võin ma ...”

„Nii ei lähe, kullake,” ütles Leesha. „Kas on tarvis sulle meenutada, et oled mulle võlgu?”

Rosal raputas pead. Leesha oli hoidnud hertsoginna-ema teda õukonnapahanduste tõttu türmi heitmast. „Muidugi mitte, emand.”

„Siis on hästi,” ütles Leesha. „Amanvah’ arbude järgi oled sa maakonnale ustav, ja praegu vajan ma usaldusväärset liitlast.”

Asetanud alustassi lauale, ajas Rosal selja sirgu, käed süles. „Millega saan aidata?”

Leesha osutas virnale. „Ähvarda, et ei tühjenda oma kihlatut seemnest, kuni ta pole istunud sinuga maha ega lasknud sul tasakaalustada arveraamatuid.”

Rosal kergitas kulmu, suunurgas tuksatas muigevärelus. „Oi, emand, aga ma pole parunit kunagi seemnest tühjendanud. Me oleme ju laulatamata! Milline riivatus!”

Muie laienes naeratuseks. „Ometi ei eira ma tema valveseisangus vemmalt. Hoiatasin, et ei ava ta püksiauku, kui ta ennast ei seo. Ja nüüd jooksebki ta iga kord, kui oleme kahekesi, ahelaid tooma!”

„Looja,” ohkas Leesha. „Sa oled mu emaga ühest puust. Ole parem ettevaatlik, et ta öise rammuga ahelaid katki ei tee.”

Rosali silmad sädelesid. „Sügaval sisimas ei soovi ta teha.”

„Kas tohib ma ootan väljas, emand?” sekkus Wonda.

Rosal muheles tüdrukule. „Ennäe, Wonda Puuraidur punastab!”

„Õige mul asja, te räägite mu vennast,” porises Wonda.

„Minulgi on kaks venda,” ütles Rosal. „Minagi tean nende armuelust rohkem kui mulle meeldiks.” Silmapilgutus. „Ehkki, mis seal salata, teave oli kasulik.”

„Kas tohib sel juhul loota, et sa võtad meie häda ... ee,” Leesha muigas vastutahtsi, „... kähku käsile?”

Kolm naist naersid koos.

„Olge mureta, emand,” kinnitas Rosal. „Ma aheldan ta kirjutuslaua külge.”

„Päike loojus äsja, emand,” ütles Tarisa.

Leesha kangutas Olive’i rinna otsast ja ulatas Elonale. „Kas kõik on päral ja joovad teed?” Tarisa ruttas kohendama tema kleidikaelust, patsutas sinna nobedalt puudrit lisaks.

„Paljud ootavad juba tund aega,” ütles Wonda.

Leesha noogutas. Thamos oli tavatsenud lasta nõunikel oodata võimu ilmutamiseks, ning tema esimese nõukogu koosoleku puhul alates tagasipöördumisest tundus talle paslik seda edasi harrastada.

Enamgi veel, koosoleku ajastamine päeva lõppu võimaldas Leeshal vältida õhtupäikest, mis ujutas üle nõukoguruumi läänepoolsed aknad. Loitsuprillid pähe libistanud, tõusis ta ja liugles koridori. Viibinud kodus nädala, ei saanud ta kauem viivitada.

„Leesha Paberivalmistaja, Välu maakonna perenaine,” ütles Arther ilustusteta, juhatades ta nõukoguruumi kuningliku sissepääsu kaudu, mida varjas suuresti Thamose mammutlik troon. Tulevikus kavatses Leesha koristada aujärje ära, kuid praegu täitis see eesmärki – terendades nõukogu silme all.

Tiitli oli Leesha kõrvaldanud oma nimest sihilikult. Krahvinnaks oli teda teinud Angiers’ troon, temal aga polnud mingit isu püsida vasallina. Maakonnal oli ammugi aeg iseseisvuda.

Igaüks tõusis, kummardati ja kniksutati. Ta noogutas tänutäheks ja viipas, et istutaks kohtadele. Ainuke erand oli Arther, kes jäi trooni juurde seisma.

Leesha mõõtis nõunikke pilguga. Tema isa Erny, loitsutundjate gildi eestkõneleja. Smitt, kaubitsejate eestkõneleja. Ehkki inkvisiitor Hayesi vägeva puust tooli oli hõivanud ülemkarjane Jona, oli Hayes leidnud teise peaaegu sama väärika ning istus ülemkarjase kõrval. Parun Garedi kõrval oli sarnaselt kapten Gamon. Laua kaugem osa oli Darsy ja Vika päralt, Darsy tore polstriga tool kuulus kunagi Leeshale. Nende lähedal istusid Amanvah, Kendall ja laulikute gildmeister Hary Pillapalla.

„Aitäh, et tulite,” alustas Leesha. „Ma tean, et tänaõhtune talitus tahab rohkesti ettevalmistusi, seega tehkem esimesel koosolekul lühidalt. Esiteks, nagu te olete kuulnud, säilitab lord Arther peaministri koha.” Ta noogutas mehele. „Minister?”

Kirjutustahvel peos, astus Arther esile. „Välu maakonnas on nüüd kuusteist rüütlimõisa, emand, Taimetundjate Metsa lugemata. Üksteist tükki on käivitanud suurloitsud. Neli on hakanud maksma makse. Ülejäänutes valitseb ... ebakindlus, kuna inimesed alles harjuvad uue elukorraldusega.”

Valdavalt olid need rüütlimõisad moodustanud krasialaste küüsist põgenejad, keda voolas mullu ühtesoodu. Äramajutamiseks olid Välu maakonna piirid paisunud jõuliselt, münditi klatte, et lükata käima majandust ja pakkuda elu ülesehitamiseks ainelist tuge.

„Puuraiduritega liituma saadavad rahvast kõik,” tähendas Gared. „Uusi võitlejaid värbame iga päev, mis on hea. Suurloitsualad tõrjuvad, aga ei hõrenda deemonite ridu. Kui üldse midagi, siis läheb asi hullemaks.”

„Kilpide-relvade loitsimiseks kasutame valuvorme ja jäljendeid,” lisas Erny. „Käsitsi loitsimine on küll vähem tõhus, kuid lubab meil nõudlusele vastata. Me töötame ka riiderullidega, et toota hulgi nähtamatuse keepe.”

Leesha noogutas. „Kuidas edeneb ratsaväe taastamine?”

„Jon Hobusekasvataja tarnib ratsusid juurde,” ütles Smitt. „Puurüütlid ...”

„Välurüütlid,” parandas Leesha, vaadates Gamoni poole.

„Ah?” imestas Smitt.

„Puusõdurid on tänasest laiali saadetud,” ütles Leesha. „Kes soovib ühineda Välusõduritega, kantakse otsekohe nimestikku, auaste ja palk säilivad, tingimuseks truudusevanne maakonnale. Teised aga ...”

Gamon tõstis käe. Oli seda eelnevalt Artheriga arutanud. „Ma rääkisin meestega, emand. Angiers’sse ei soovi naasta keegi.”

Leesha kinkis noogutuse. „Varsti näeme neid jälle tugevana, kapten.”

Ta heitis pilgu Jonale, kelle kõrval istus jäigalt inkvisiitor Hayes. „Ülemkarjane, teie jumalasulased?”

„Tugevus on visa taastuma,” ütles Jona. „Krasia sissetungijad hukkasid alati ühtviisi nii leitud hingekarjased kui ka noviitsid. Meid on vaid käputäis, rohkearvulises koguduses. Ma soovin teie õnnistust, et määrata inkvisiitor Hayes eestkõnelejaks Välu esimeses hingekarjaste nõukogus.”

Leesha ja inkvisiitori pilgud ristusid. Too kandis koosolekul samuti prille. Eristades prilliklaasidel tantsimas loitsuvalgust, teadis Leesha, et tema aurat jälgitakse, nõnda nagu temagi jälgib inkvisiitori aurat.

Seegi oli eelnevalt kokku lepitud. Sedasi ei püüa kumbki vastast lõksu, kuniks mõlemad etendavad nõukogu ees kohustuslikku näitemängu.

„Mismoodi reageerib teie arvates hertsog Pether,” küsis Leesha, „kui te ütlete lahti Angiers’ kirikust ja annate vande sõltumatule Välukirikule, kus ülemkarjaseks Jona?”

Hayes visandas õhku kärme loitsumärgi. Inkvisiitori oskused avaldasid muljet – Leesha nägi kõikjalolevat võlujõudu pühamärgist lainetamas. Mees ise ei suutnud keerata lainetuselt silmi.

Leesha naeratas auras koitva mõistmise üle. Hingekarjased ei aimagi oma tegelikku väge.

Hayes raputas endalt üllatuse. „Mina olin Petheri koolitaja. Ta suhtub sellesse isikliku reetmisena. Angiers’ kirik kuulutab mind ketseriks ja väljastab tõenäoliselt volikirja põletada mind elusalt, kui tõstan jala uuesti Angiers’ pinnale.”

„Aga teie jääte kindlaks?” küsis Leesha.

„Mind läkitati siia välja juurima ketserlust,” ütles inkvisiitor Hayes.

„Selleks, et tuua maakond tagasi ülemkarjase Petheri ja Angiers’ kirikuvalitsuse alla. Ent siin teenitud kuude jooksul olen ma näinud rahva päratut usku ja vaprust, olen tunnistanud sündmusi, mida Angiers’ hingekarjaste nõukogu suudab üksnes kujutleda.

Ma ei väidagi, et tean Looja plaani, kuid ma tean, et Ta pani mind siia põhjusega – seisma inimeste ja Maapõue vahel. Näitama, et Looja jälgib uhkusega oma rahvast.”

Auras põles veendumus ning Leesha kummardas Jona ees pea. „Te ei vaja mu õnnistust, ülemkarjane, aga see on teil olemas.”

„Tänan teid, emand,” vastas Jona. „Me alustame noviitside edutamist hingekarjasteks ja uute sõelumist, kuid võib minna aastaid, enne kui meie read on piisavad.”

„Muidugi,” ütles Leesha. „Vahest on aeg edutada ka noviits Franqi?”

Mõlema mehe aura lõi õhetama. Ärevalt piieldi teineteist ja Garedit. Õhetus levis pikkamisi ümber laua, kuni oli ilmne, et kaaslased teavad midagi, mida Leesha ei tea. Isegi Darsy.

„Mis viga?” nõudis ta.

„Franq on väike osa suuremast murest,” ütles Darsy. „Mure vohab maakonna südames nagu umbrohi.”

„Maalingutega Lapsed,” taipas Leesha.