Читать книгу Maapõu. I osa. Deemoni sarja 5. raamat - Peter V. Brett - Страница 6

Leesha virgus krampide peale võpatusega.

Kümme päeva maanteel, saatjaskonnaks viis tuhat puuraidurit, olid ta ebamugavusega ära harjutanud. Magada suutis ta nüüd vaid küljeli, asendis, milleks tõllapink polnud ette nähtud. Tal oli tekkinud komme tõmmata kerra põrandale, just nagu Amanvah ja Sikvah oma padjarohkes tõllas.

Valu uhtus teda lainetena, kui emakalihased pinguldusid ja kokku tõmbusid, valmistudes eelseisvaks ülesandeks. Olgugi Leesha emaduseni tubli kolm kuud, oli see naistel levinud lugu.

Esimesel korral läheb igaüks ähmi, tavatses rääkida Bruna, ning arvab, et laps sünnib varakult. Arvasin isegi mina, kuigi olin andnud seljalaksu tosinale töinavale titele, enne kui mõni vupsas maailma minust.

Leesha alustas nobeda rütmilise hingamisega, et rahuneda ja valu paremini taluda. Valu polnud neil päevil midagi uut. Tema kõhunahk mustendas sinikaist, mida põhjustas loote jõuline põtkimine.

Raseduse kestel oli Leesha keha mitu korda sunnitud võimsa loitsuväe voolusängiks. Laps reageeris iga kord ägedalt. Võlujõu tagasiside võis kinkida ebainimliku tugevuse ja sitkuse. Vanu noorendas see taas ja kasvatas noored täis enneaegu. See kõrgendas meeli ja pärssis enesevalitsust. Võlujõust läbi imbunud isikud võisid käituda vägivaldselt. Ohtlikult.

Mida teeb säherdune jõud lapsele, kes pole veel päriselt välja kujunenud? Juba kuuendal kuul jättis Leesha mulje, nagu oleks rasedus lõpusirgel, ja selline oli tunnegi. Ta ootas ja koguni tervitas varajast mahasaamist, et laps ei paisuks loomuliku sünnituse jaoks ülemäära suureks.

Ega lõhuks hoopidega mu üska, et isepäi lagedale roomata. Leesha hingas järjekindlalt, kuid ta ei rahunenud ja ka valu ei vaibunud.

Kokkutõmbeid võivad kutsuda esile kõiksugu asjad, õpetas Bruna. Näiteks see, kui marakrati põtkimine käib täis põie pihta.

Leesha otsis ööpoti, aga enese kergendamine ei leevendanud tõmblusi eriti. Ta piidles portselani. Tema vesi oli hägune ja verine.

Mõtted tormlemas, tardus ta potti vahtides. Siis aga põtkas laps ägedalt. Ta karjatas valust ja teadmisest.

Lapsuke oligi tulekul.

Kui Wonda saabus talle ette kandma, nõjatus Leesha pingile. Koidik ligines.

Wonda ulatas ratsmed kellelegi ja veeres hobuse seljast kassi nõtkusega. Maandus liikuva tõlla äärerandil, avas ukse ning potsatas vaevata Leesha vastaspingile.

„Varsti oleme kodus, emand, kui tahate natuke pesta,” ütles Wonda. „Kuni te magasite, ratsutas Gar edasi. Saatis meile äsja sõna.”

„Kas on pahasti?” küsis Leesha.

„Pahasti jah,” ütles Wonda. „Platsis on terve majakond. Gar püüdis seda takistada, nagu palusite. Kaebab, et sama hästi võiks paljakäsi maa seest kändu sikutada.”

„Pärglima angierslaste pidulikkus.” Leesha krimpsutas nägu. Ta hakkas mõistma, mismoodi suutis hertsoginna Araine mööduda kummardavate ja kniksutavate teenijate pilvest, teeseldes märkamatust. Muidu poleks ta kuhugi välja jõudnud.

„Seal ei ole lihtsalt ümmardajad ja kaardivägi,” hoiatas Wonda. „Teid on tervitamas pool asula nõukogu.”

„Öö võtku.” Leesha surus näo kätesse.

„Käskige ainult ja ma lasen puuraidurite müüril teid otse tubadesse küütida,” ütles Wonda. „Teatage, et kohtute kõigiga, kui teil on olnud mahti puhata.”

Leesha raputas pead. „See on minu kojutulek krahvinnana. Ma ei mõtlegi alustuseks inimestest kõrvale põigelda.”

„Just nii, emand,” ütles Wonda.

„Ma pean sulle midagi rääkima, Wonda,” lisas Leesha. „Aga sa ei tohi mu jutust ehmuda.”

Wonda pilk oli segaduses, siis läksid silmad pärani. Ta hakkas tõusma.

„Wonda Puuraidur, hoia oma tagumik pingil.” Leesha viibutas sõrme nagu piitsa ja tüdruk langes uuesti istuma.

„Tuhude vahe on kuusteist minutit,” jätkas Leesha. „Lapse tulekuni võib kuluda tunde. Täna sõltun ma sinust väga, kullake, mistõttu sul on vaja hoolikalt kuulata ja keskenduda.”

Wonda neelatas kõvasti, kuid noogutas. „Just nii, emand. Andke käsk ja saagu nõnda.”

„Ma väljun tõllast väärikas tempos ja suundun ukse poole,” ütles Leesha. „Kõndides vestlen ma ühe inimesega korraga. Me ei peatu ega pidurda hetkekski.”

„Just nii, emand,” kostis Wonda.

„Sind kuulutan ma avalikult majavahtkonna ülemaks,” jätkas Leesha. „Kui rivistutakse hoovile, nagu sa räägid, on sul võimalik võtta juhtimine kohe üle ja läkitada kuninglikku häärberit kindlustama naispuuraidurid. Nemad tagavad, et kuninglikesse eluruumidesse pääseksime vaid meie ja Darsy.”

„Aga Vika?” küsis Wonda.

Leesha raputas pead. „Vika pole abikaasat näinud mitu kuud. Ma ei riku seda kohtumist. Darsy oskused ei jää Vika omadele alla.”

„Just nii, emand,” ütles Wonda.

„Sul on keelatud toimuvat arutada,” jätkas Leesha. „Valvurite, Garedi või kellega tahes.”

„Aga, emand ...” alustas Wonda.

„Mitte kellegagi.” Leesha sõnad paiskusid urinal, järjekordsest tuhust surus ta hambad kokku. Alakõhu ümber oleks kui mähkunud madu, kes pitsitas. „Ma ei luba, et lobamokad teeksid sellest laulikuetenduse. Sündimas on Ahmann Jardiri lapsuke. Sugugi igaüks ei soovi lapsele head ja pärast sündi oleme mõlemad ... haavatavad.”

Wonda pilk karmistus. „Mitte minu juuresolekul, emand. Vannun päikese nimel.”

Tõllast lahkudes ei andnud Wonda vähimatki märku, et miski oleks valesti, vaid astus hõlpsasti oma liikuva hobuse jalusesse.

Varahommiku hahetuses tuhmus tõlla sisemuse loitsuvalgus, ent helenes taas, kui uks klõksatas kinni. Seekaudu käivitusid vaikuseloitsud ja Leesha tõi kuuldavale valuoige.

Asetanud ühe käe nimmekohale ja toetades teisega rasket kõhtu, hiivas ta enese püsti. Soojaloitsud kuumutasid vee lühikese viivuga. Leesha kallas auravat vett riidekaltsule, mille vajutas näole.

Tema pale peeglis oli kahvatu ja aukus, silmade ümber tumedad sõõrid. Leesha oleks meeleldi sirutanud sõrmed hora-pauna, ammutanud kübekese võlujõudu kosutuseks eesseisvas katsumuses, aga see oli liiga ohtlik. Kogemuse põhjal ajas võlujõud lapse pööraselt pekslema. See oli viimane asi, mida ta praegu himustas.

Ta vaatas puudritoosi poole, ehkki polnud näovõõpamises kunagi samal tasemel kui loitsumaalijana. Too anne oli tema ema päralt. Tema kohendas end nii hästi-halvasti kui suutis, harjates juukseid ja siludes kleiti.

Teed Raidurivälu välimistes külades käänlesid-keerlesid, järgides tema ja Arlen Põldaja kavandatud suurloitsude kaarjat kuju. Välu maakond jagunes juba enam kui tosinaks piirkonnaks, isekeskis ühendatud suurloitsude võrk avardus aina, lükates deemoneid iga ööga üha kaugemale. Selle kuju oli Leeshale tuttav lähedaselt nagu armsam: tal polnud vaja heita pilku aknasse teadmaks, et läbitakse Uuelagedat.

Varsti sisenetakse Raidurivälule, Välu maakonna pealinna suurloitsude keskmes. Kõigest kaks aastat tagasi oli Raidurivälu asulas hingi alla kolmesaja – rahvaarvust piisas vaevu täpikeseks kaardil. Nüüd oli see võrdväärne mis tahes Vabade Linnadega.

Tuhud võtsid jällegi võimust. Need tihenesid, vahe oli nüüd vaid kuus minutit. Emakakael laienes, laps rõhus tuntavalt madalamal. Ta hingas. Valu vaigistamiseks leiduvaid ravimtaimi ei söandanud ta puutuda, kuni pole sulgunud turvaliselt eluruumidesse.

Kardinapraost piilumist kahetses Leesha jalamaid, sest vastuseks kõlasid hõisked. Koidueelse sissesõiduga oli ta lootnud oma kojusaabumist vaiksena hoida, ent sääraste mõõtmetega saatjaskond ei olnud vaikne. Varase kellaaja kiuste tungles tänavatel inimhulk ning koju kulgevat kolonni jälgiti akendeltki.

Kummaline oli mõelda Thamose kantsist kui kodust, aga Välu maakonna krahvinnana kuulus see nüüd talle. Leesha majakese Taimetundjate Metsas oli Darsy tema äraolekul pööranud Taimetundjate Ülikooli peakorteriks, millest saab loodetavasti maakonna esimene õppeasutus paljude seas. Kuigi Leesha oleks meelsamini koolitanud seal õpilasi, suudab ta kantsi elama asudes saavutada siiski rohkem.

Linnuse nähtavale ilmumisel kirtsutas ta nina. Rajatise müürid olid kandilised, ehitatud kaitseks, mitte silmailuks – vähemalt väljastpoolt. Sisustus oli mõnel moel hullemgi, paleetaoliselt priiskav keset maad, mida alles ponnistusega üles ehitati. Lossi perenaisena tuleb tal tingimata tegelda mõlema veaga.

Kantsi uhked väravad olid valla ja teepervi palistasid Thamose ratsaväe, Puurüütlite riismed. Napilt viiskümmend, ülejäänud olid kaotatud koos krahviga Järvesadama lahingus. Suurte Angiers’ mustangite turjal mõjusid nad majesteetlikult, meeste ja hobuste näod valveseisangus ühtviisi kivistunud. Kõik olid relvastatud ja turvistes, otsekui ootaksid, et Leesha kamandab nad iga hetk lahingusse.

Sisehoovgi näis olevat rivistunud võrdselt nii sõjaks kui ka tervitustseremooniaks. Vasakut kätt istus sadulas kapten Gamon leitnantidega sadade relvis meeste ees, selg sirge ja pilk vääramatu, relvade pikad varred tuginemas sillutisele, teravike nurk täpselt rihitud.

Paremat kätt olid hoovil kogu kantsi majakondsed – samuti kenake armee – jalaväe kombel järskudes viirgudes, vormirõivad puhtad ja pressitud.

Oleks huvitav näha, mis juhtuks nende laitmatute ridadega, kui ma sünnitaksin hoovil. Mõte ajas muigama, aga laps põtkas ja tema lõbu lakkas.

Wonda hoiatust mööda tammuski kantsitrepi jalamil üks käputäis. Esinumbriks lord Arther, jäigas paraadmundris ja odaga. Lordi kõrval Tarisa, krahvi lapsepõlveaegne hoidja, kellest oli tehtud Leesha ümmardaja. Garedil olid seltsiks kihlatu Rosal ja tulevane ämm. Samuti inkvisiitor Hayes, taimetundjad Darsy ja Vika, Leesha isa Erny ja ... öö võtku, isegi tema ema Elona, kes pildus tagaselja Rosali pihta tapvaid pilke. Leesha oli küll palvetanud, et varane kellaaeg säästaks teda vähemasti sellest deemonist, kuid kurtidele kõrvadele nagu ikka.

Wonda pistis pea tõlda. „Kas olete valmis, emand?”

Leeshat läbistasid värsked tuhud. Tal oli palav, ta higistas külmas talveõhuski.

Ometi naeratas ta, näitamata midagi välja. Tõusis värisevi sääri jalule ning tundis, kuidas laps nihkub allapoole. „Jah, kullake. Lähme ruttu.”

Tõlla päralejõudmisel ronis Gamon sadulast. Kapten, Arther ja Gared oleksid lausa üksteisele otsa koperdanud, sibades käsivart pakkuma, kui Leesha sõidukist maha astus. Ta eiras mehi ja laskus astmetest hoolikalt Wonda käevangu klammerdudes. Kõigi kohalolijate ees ei kõlvanud kukkuda.

„Tere tulemast tagasi Välu maakonda, krahvinna Paberivalmistaja,” ütles Arther õukondliku kummardusega. „On suur kergendus näha teid tervise juures. Kui kuulsime rünnakust Angiers’le, kartsime halvimat.”

„Tänan,” sõnas Leesha tasakaalukalt. Hoovis ümberringi kummardati ja kniksutati. Leesha säilitas sirge rühi ja kinkis esindusliku noogutuse, millele oleks avaldanud tunnustust hertsoginna Araine’gi.

Ta hakkas kõndima. Wonda seadis end talutajaks, ta naaldus tüdruku najale. Tema kannul marssis kaks tursket naispuuraidurit.

Mehed, kes polnud sellega arvestanud, põrkasid nende teelt, aga toibusid kähku ja lippasid järele. Gamon oli esimene, kes pidas temaga sammu. „Mileedi, ma olen koostanud lossivahtide nimekirja ...”

„Tänan teid, kapten Gamon.” Leesha süda pööritas. Hirmul, et tema veed võivad tulla ära enne majja pääsemist, litsus ta kintsud vastamisi. „Palun olge nii lahke ja andke see kapten Wondale.”

Silmad pärani, seisatas Gamon poolelt sammult. „Kapten Wondale?”

„Käesolevaga määran ma Wonda Puuraiduri oma lossivahtide kapteniks,” ütles Leesha valjusti, aeglustamata kõnnakut. „Edutamiseks on ammugi aeg.”

Gamon kiirustas uuesti järele. „Kui olin komandörina mingil viisil ebarahuldav ...”

Leesha naeratas, ise oksendamist peljates. „Sugugi mitte. Teie teenistus oli eeskujulik, teie käitumine maakonnas on olnud vaieldamatult vapper. Te jääte Puusõdurite komandöriks, minu lossivalvurid aga hakkavad alluma eranditult kapten Wondale. Käsutage mehed laiali ja las naasevad kohustuste juurde. Me ei oota praegu kallaletungi.”

Gamon jättis mulje, nagu oleks ta munakivi alla neelanud, ent pärast kuudepikkust teadmatust, kas ta on Angiers’s vang või külaline, oli Leesha tüdinud igas paigas Puusõdurite nägemisest. Wonda oli juba ükshaaval valinud raidurid, keda lossivahtideks usaldada, ning viipaski nüüd, et kindlustagu nood sissekäik ja puhastagu häärber võõrastest.

Sellal kui Gamon rabatult taandus, kiirustas tühja kohta hõivama Arther. „Lossi majakondsed ...”

„... näivad usinad ja valmis alustama päeva,” sekkus Leesha. „Ärgem pidagem neid kinni.” Ta lehvitas sõrmi, et saata kogunenud minema.

„Muidugi mõista, mileedi.” Artheri käeviipe peale asus tervitussumm laiali tilkuma. Lord tahtis vist midagi lisada, kuid Leesha teele trügis ema, Erny sabas sörkimas. Ka Elona oli kuuendat kuud rase, ehkki varjas seda osavalt: madalalõikelised kleidid peitsid kõhtu ning juhtisid pilgu mujale. Mehed põrkusid tagasi justkui maa-aluse eest.

„Minu tütar – Välukrahvinna!” Elona ajas käed õieli, nägu säras. Oli see uhkus, mis sealt paistis? Kui jah, siis oli see hirmuäratav.

„Ema, isa.” Leesha lubas mõlemale põgusa embuse, püüdes hoiduda värisemast.

Elona tajus seda, kuid tal jätkus oidu häält tasandada. „Sa näed kohutav välja. Mis viga?”

„Vajan lihtsalt tubast puhkust.” Leesha pigistas Wonda käsivart ja nad läksid uuesti liikvele. Teised kartsid ehk Elonat takistada, aga Wonda oli leppimatu kui langev puu. Elona kavatses neile järgneda, ent Erny käsi tõmbas abikaasa eemale. Ema jõllitas meest vihaselt, kuid sarnaselt Wonda Puuraiduriga oli isa alati Leesha poolel.

„Tere tulemast koju, krahvinna.” Rosal sooritas viimistletud kniksu, nõndasamuti Rosali ema.

„Emelia,” ütles Leesha, kasutades hoolega noore naise pärisnime. „Ja proua Lakkmeister. On üllatav kohata teid siin nii varasel tunnil.”

Platsi vuhises Gared, ning kolmik jälitas Leeshat trepini. „Sündsuse huvides majutas krahv daamid kantsi. Me võime otsida muu peatuspaiga ...”

„Rumalus.” Leesha pilgutas Rosalile silma. „Kambreid on meil piisavalt. Millise mulje see jätaks, kui seesugune hea mainega näitsik koliks paruniga ühte enne pulmi? Puhkeks ju kära!”

Gared punastas. „Aitüma. Kui aega leiad, on mul sulle lugemiseks paar paberit ...”

„Need läkita hommikul.” Leesha oli jõudnud peaaegu trepile.

Järgmisena ilmus inkvisiitor Hayes ja kummardas sügavalt. Vaimuliku õpilane noviits Franq, peremehest harilikult lahutamatu, oli tähelepanuväärsel kombel puudu. „Krahvinna. Kiidetud olgu Looja, et pääsesite tervelt.”

Ette keeras kolonni teine tõld, selle uks avanes. Hayesi pilk läks pärani, sest välja astus hingekarjane Jona. Karjatusega eraldus Vika vastuvõtjate rivist ja tõttas trepist alla abikaasa juurde.

Jahmunud Hayes vahtis teda, aga isegi valust vappudes oli Leesha naeratus ehtne. „Inkvisiitor, teil on kahtlemata rõõm kuulda, et teie ajutine lähetus Välu maakonnas on lõppenud. Edaspidi juhatab maakonna jumalateenistusi taas Jona.”

„Jaburus,” kogeles inkvisiitor. „Ma ei mõtlegi loovutada oma katedraali ...”

Leesha kergitas kulmu. „Oma katedraali, inkvisiitor? Kas seda, mis asub minu maakonnas?” Ta liikus üha. Kantsi uksed olid lähemal, kuid ometi nii kaugel.

Hayes oli sunnitud ohverdama väärikuse ja putkas talle järele, talaarisaba peos. „Ainult hertsog Pether tohib mind ametist vabastada ...”

Leesha katkestas, tuues lagedale kuninglikku pitserit kandva kirja: „Teie inkvisitsioon on läbi.”

„Inkvisitsioon ei puudutanud vaid üht ketserlikku hingekarjast,” õiendas Hayes. „Arlen Põldaja küsimus ...”

„Kodus Angiers’ hingekarjaste nõukogus väidelge selle küsimuse üle, palju soovite,” ütles Leesha. „Aga Välu kogudust teenib edaspidi ülemkarjane Jona.”

Hayes maigutas suud rohkemgi kui Gamon. „Ülemkarjane?!”

„Hertsogiks saades loobus Tema Hiilgus vaimulikutiitlist,” selgitas Leesha, „ning pealegi ületab Välu maakond elanike arvult Angiers’d. Vabade Linnade pakt annab meie hingekarjastele uue ordu moodustamise õiguse.”

Olemata kindel, kuidas vastata, võttis inkvisiitor kirja ja taandus, kuna Leesha rühkis otsustavalt edasi. Ehkki hertsogi käskkiri volitas Leeshat valima Välu maakonnale vaimse juhi, kompas Jona ülemkarjaseks edutamine piire. Säärane sõltumatusekuulutus ei tee Luuderohutroonile heameelt, ent teda pole võimalik ka eriti takistada nüüd, kus Leesha oli jälle kord maakonna rüpes.

Leesha viipel lähenes kiiresti Darsy, kereka naisterahva vaheleastumine peletas inkvisiitori. „Kiidetud olgu Looja, rõõm teid näha, emand.”

„Sa ei kujuta ettegi.” Kallistuseks naaldudes tasandas Leesha häält. „Tuhud iga kahe minuti takka. Kui ma ei pääse varsti tuppa, toon lapse ilmale siinsamas trepil. Wonda saatis naised kuninglikke eluruume julgestama.”

Darsy noogutas, kohanedes kähku. „Kas tahate, et lähen majja või kõnnin teiega?”

Leesha tundis kergendusesööstu. „Kõnnime palun.”

Võtnud Leesha käe, talutas Darsy teda parajasti koos Wondaga, kui seiskus kolmaski tõld, millest väljusid mornis rodus Amanvah, Sikvah ja Kendall. Darsy jälgis pilti imestunult.

„Emand,” ütles Darsy. „Kus on Rojer?”

Säilitades sügava ühtlase hingetõmmete rütmi, osutas Leesha puuraidurite rühmale, kes tõstis tõllast kirstu.

Darsy samm takerdus, suust vallandus lämbuv karje. Kui poleks olnud Wondat, oleks Leesha komistanud uperkuuti.

„Mokk kinni, Darsy,” urises Wonda. „Meil pole mahti.” Darsy noogutas, toibus ning aitas neil edasi liikuda.

Amanvah, kes liugles sujuvalt trepile, eiras Wonda ja Darsy vihaseid jõllitusi. Üksainus pilk tema silmadesse oli kõik, mis Leeshal tarvis.

Amanvah teab.

„Krahvinna Leesha,” alustas dama’ting.

„Mitte praegu, Amanvah,” hingeldas Leesha.

Amanvah ei kuuletunud, vaid astus ligi. Wonda katsus teed sulgeda, aga Amanvah tonksas sõrmenukiga ja tüdruku käsivars langes küllalt kauaks, et ta mööda lasta.

„Minu kohus on sünnitust abistada,” ütles krasialanna sissejuhatuseta.

„Maapõu võtku, seda ei juhtu,” urises Darsy.

„Ma olen heitnud arbusid, emand,” kostis Amanvah vaikselt. „Te surete, kui mind pole saabuvail tundidel teiega.”

„On see ähvardus või?” Wonda hääl oli kume ja ohtlik.

„Lõpetage,” ütles Leesha. „Amanvah tuleb kaasa.”

„Minu oskused ...” alustas Darsy.

Leesha ägas, tundes, et vajub kohe kummuli. „Selleks pole aega.” Ta asetas jala trepile. Aste oli madal, kuid paistis talle mäekõrgusena.

Tipus ootas teda Tarisa. Ehkki Leeshal õnnestus trepimademele tõusta toetuseta, piisas ümmardajale tema nägemisest, et taibata, mis on teoksil.

„Siiapoole,” ütles Tarisa, keeras kannal ringi, avas uksed ja nipsutas sõrmi teenijatesalga poole. Nood ruttasid ligi ja Tarisa jooksutas neid kindrali kombel käigu pealt juhtnööridega.

Leesha teadis, et nüüd hakkab uudis kiiresti levima, aga polnud parata. Ta keskendus visalt hingamisele, ühe jala asetamisele teise ette.

Vaevalt oli lahkutud pidulikust eeskojast, kui Wonda teavitas lossivahte. Läbipääs tõkestati, sellal kui suurt kasvu ihukaitsja kahmas Leesha sülle nagu lapsukese ja tassis teda teekonna ülejäänud osa.

„Pressige,” õpetas Darsy.

Mõttetu targutus. Et laps liigub, tundis Leesha niipea, kui ta oli sätitud voodiservale. See kavatses sündida, kas ta pressib või mitte. Emakakael oli lõpuni laienenud, tema veed tulnud ära ja kastnud märjaks Wonda toreda puitturvise. Mõne hetkega on kõik möödas.

Ent laps hakkas rapsima ja Leesha kisendas valust. Ka Darsy karjatas, nähes Leesha väljaveninud kõhtu, mille sopistuses tõuklesid tillukesed käekesed-jalakesed. Tundus, nagu viibiks tema sees deemon, kes püüab end vabaks küünistada. Kogu kõhupiirkonnas moodustusid luitunud sinikatele värsked.

„Kas laps paistab?” nõudis Leesha.

Tõmmanud kohkunult hinge, pöördus Darsy tagasi hädise sünnitusraami jalutsisse. „Ei, emand.”

Maapõue needus. Igatahes oli ta väga lähedal.

„Aita mind üles,” käskis ta, haarates Wonda käe. „Lihtsam on kükitada.” Ta proovis last vabadusse suruda köötsakil asendis.

Laps põtkas jällegi, see oli kui hobuse kabjahoop. Leesha kisendas ja kukkus, aga Wonda püüdis ta kinni ja lükkas hellalt uuesti patjadele.

„On, nagu ma kartsin,” ütles Amanvah. „Emand, mul tuleb laps vabaks lõigata.”

Viivitamatult rüsis Wonda vahele. „Ei mingil juhul.”

Darsy tõusis, kogukas naisterahvas kõrgus pisikese Amanvah’ kohal. „Isegi siis mitte, kui oleksid viimane taimetundja maailmas.”

„Leesha vah Erny am’Paberivalmistaja am’Välu,” ütles Amanvah. „Ma vannun teile Everami ja oma paradiisilootuse nimel, et minu lõikus on teie ainuke võimalus hommikuni elada.”

Wondal oli nüüd puss peos, ja Leesha teadis, kui kärme on tüdruk seda kasutama.

Aga Amanvah’ käitumist poleks Leesha eales kujutleda osanud. Krasialanna langes põlvili, asetas käed põrandale ja vajutas lauba maani.

„Meie ühise vere nimel, emand. Palun. Ala vajab teid. Sharak Ka vajab teid. Te peate mind uskuma.”

„Teie ühise vere?” päris Darsy. „Mida Maapõue ...?”

„Teeme ära,” uratas Leesha, kuna rapsimine kestis.

„Te ei mõtle ometi, et ...” alustas Darsy.

„Mõtlen ja teen, Darsy Puuraidur,” nähvas Leesha. „Noaga on ta sinust osavam, sa tead küll. Neela uhkus alla ja abista teda.”

Pahaselt põrnitsev Darsy noogutas, kuna Amanvah otsis hora-paunast loitsukivid. „Ma panen teid mõlemaid magama ...”

Leesha raputas pead. „Last võid rahustada, kuid mina jään ärkvele.”

„Valu vastu ravimtaimi võtta pole aega,” hoiatas Amanvah.

„Siis andke mulle midagi hammustada,” ütles Leesha.

Amanvah’ silmanurgad kurdusid, kui ta loori taga naeratas. Ta noogutas. „Teie au on piiritu, Erny tütar. Valu on kõigest tuul. Kui paindute nagu palmipuu, lõõtsub see teist üle.”

Tuba täitis lapse nutt, maimuke mähiti pambuks ja pisteti Wondale sülle, sellal kui Amanvah ja Darsy lõpetasid töö. Darsy õmbles haava, kuna Amanvah valmistas ette hora võlujõudu, et kiirendada tervenemist.

Wonda seisis kangestunult nagu suvaline vastne isa, hirmul, et pitsitab ehk liig kõvasti ja lömastab lapse. Ilme järgi, millega noor naine vahtis tillukest oliivikarva näokest, teadis Leesha, et tema lapsukese kaitseks on too nõus kas või surema.

Ehkki Leesha kibeles käsi välja sirutama, oli tarvis paigal püsida, kuni töö saab tehtud. Praegu piisas tõdemusest, et laps on terve ja kenasti kaitstud.

Peaaegu.

„Kumb ta on?” küsis Leesha.

Wonda õlad nõksatasid otsekui unelemiselt tabatud õppuril.

„Emand?”

„Minu laps,” anus Leesha. „On ta poiss või plika?” Küsimus, millest rippus ära nii palju. Ahmann Jardiri meessoost pärija rohumaadel võib ajendada laussõja Krasiaga, kuid ka tütar poleks väiksem sihtmärk. Amanvah’ vandetõotuste kiuste ei kahelnud Leesha kunagi, et krasialased hakkavad last endale nõutama. Aga see, millal nad hakkavad – kas kohe või kümne aasta möödudes –, olenes Wonda järgmistest sõnadest.

Pampu paotades hällitas Wonda maimukest käsivarrel. „Ta on ...” Noor naine kortsutas kulmu ja vaatas lähemalt.

Lõpuks tõstis ta virila pilgu. „Maapõu võtku, kui ma tean, emand. Mina pole taimetundja.”

Leesha põrnitses teda pahviks löödult. „Sa ei pea olema taimetundja, Wonda, et teada, millised kehaosad on poisil ja millised tüdrukul.”

„Selles asi ongi, emand.” Wonda näis hirmunud.

„Maimukesel on mõlemad.”