Читать книгу Maapõu. I osa. Deemoni sarja 5. raamat - Peter V. Brett - Страница 7

Vahest ehk esimest korda elus polnud Leeshal sõnu. Ta põrnitses ammuli sui, mõtted tormlemas, sellal kui toas helises lapse nutt.

Et maimukesed võivad sündida mõlema sugupoole kehaosadega, ei olnud ennekuulmatu. Vana maailma teaduse raamatutes oli taolisi juhtumeid kajastatud, kuid hoopis iseasi oli avastada see elus lapse juurest.

Oma lapse juurest.

Tarisa piilus üle Wonda õla ja ahhetas eemale pöördudes.

Leesha sirutas käsivarred. „Laske ma vaatan.”

Darsy krabas ta randme ja tiris tagasi lauale. „Leesha Paberivalmistaja, sa ei liiguta, kuni oleme valmis, muidu seon su rihmadega kinni.”

Kui ukseavast kõlas hüüatus, tõstis Leesha pilgu trotsima luupainajat: üks Wonda valvureid komistas, andes teed väga vihasele Elona Paberivalmistajale.

„Kuule, Bekka!” käratas Wonda. „Ma ju ütlesin, et sisse ei pääse keegi!”

„Vabandust, Won!” hõikas Bekka. „Ta näpistas mind tissist ja murdis mööda!”

„Näpistan rohkemgi, kui sa üritad mind tütrest lahutada,” ähvardas Elona. „Mispärast mulle ei ...”

Sõnad jäid talle kurku kinni, sest Wonda pööras ümber ja Elona täheldas süles last. Käsivarred pikal, jooksis Elona ligi, ent Wonda põikles väledalt kõrvale. Jõllitus, millega Elona noort naist kostitas, oleks ehmatanud maaalustki, kuid Wonda paljastas vaid hambad.

„Kõik on korras,” ütles Leesha, ning Wonda taltus ja lubas pahuralt Elonal lapse võtta.

Ema silmis olid pisarad. „Jume nagu ta isal, aga silmad on sinult.” Elona sikutas tekki. „On ta poiss või ...”

Siis tardus ema loitsuvalguse paistel, kuna Amanvah käivitas tervendamiseks võlujõu.

Väesööst mõjus nagu õhusõõm uppujale. See lahvatas laiali Leesha rindkeres, parandas vigastusi ja kosutas taas üleni. Valguse hääbudes tahtis ta tõusta.

„Ei tohi ...” alustas Darsy.

Leesha ei teinud kuulmagi. „Wonda, aita mind voodisse palun.”

Wonda korjas ta pingutuseta üles ning kandis suurde sulevoodisse. Leesha sirutas käed ja ema libistas lapsukese talle sülle. Laps vaatas teda säravsiniste silmadega ja Leesha armus nii jäägitult, et see oli lausa vapustus.

Wonda Puuraidur pole ainus, kes sureks sinu eest, kallis. Ma haletsen neid, kes proovivad tulla meie vahele, olgu nad inimesed või deemonid.

Suudelnud täiusliku palge ilu, vabastas ta lapse mähkmepambust ja seadis oma rinnale jagama ihusooja, nahk naha vastas. Laps tõngus ja Leesha mudis üht rinda, et olla valmis, kui maimuke küünitab nibu järele. Väike suuke avaneski ning ta kohendas lapse kähku lähemale, et tagada kindel haardumine.

Kui paljusid emasid oli ta juhendanud selle verstaposti juures? Kui paljusid vastsündinuid aidanud tissi otsa? Ometi polnud see võrreldav vahetu kogemusega, stseeniga, kuidas ta imetab ise enda täiuslikku last, kelle suukese ahnus pani õhku ahmima.

„Kas kõik on hästi?” küsis Darsy.

Leesha noogutas. „Tõmme on tugev.” Ta tundis, et piim hakkab välja tungima, ja teadis, et lihase lapse toitmiseks suudab ta taluda mis tahes valu. Viimastel kuudel oli ta lapse elu pärast sageli meeleheitlikult kartnud, nüüd aga oli laps kohal. Elus. Kaitstud. Ta valas õnnepisaraid.

Tarisa ilmus niiske lapiga, tupsutas ära pisarad ja higi. „Esimesel imetamisel nutab iga ema, mileedi.”

Nuuksed tõid vajalikku leevendust, ent vastamata küsimusi oli liialt, et Leesha saanuks pikka aega lohutusele anduda. Kui hingamine rahunes, lubas ta Tarisal veel kord pühkida oma silmi ja vedas lapselt teki.

Wonda polnud eksinud. Esmapilgul terve poisslaps, munandid ja noku täielikult moodustunud. Alles munandikotti kergitades nägi Leesha selle all sama veatult moodustunud tuppe.

Ta hingas, tõmbus eemale ja alustas üldläbivaatust. Lapsuke oli toekas, liiga toekas, et läbida sünnituskanal kahjustamata teda ja ohustamata ennast. Amanvah’l oli olnud õigus. Lõikus päästis nende mõlema elu.

Tugev ja näljane lapsuke. Mõõdupuude järgi suurepärase tervise juures, ning puudusid muud selged tunnused, mis oleksid tembeldanud poisiks või tüdrukuks.

Ta libistas ninale loitsuprillid, et uurida sügavamalt. Lapse aura oli helge – heledamaid oli Leesha näinud üksnes Arlen ja Renna Põldajal. Oli reibas ja ... lustlik. Rõõmutses emapiima imedes, nii nagu tema imetades. Leesha silmi valgusid jällegi pisarad ja ta oli sunnitud need enne läbivaatuse jätkamist kuivatama.

Pilk allapoole kinnitas tema esialgset otsust. Mehe- ja naiseelundid, terved ja toimivad.

Ta kinkis Wondale noogutuse. „Tõesti mõlemad.”

„Maapõu võtku, kuidas on see üldse võimalik?” küsis Elona.

„Olen sellest lugenud,” ütles Leesha, „kuigi tunnistajaks pole ma sattunud kunagi. See tähendab, et viljastamisel viibis kaks munarakku, aga esimene imendus ...” Äkitselt pinguldus Leesha kõri ja tema sõnad surid.

„See on minu süü,” ahhetas ta.

„Mismoodi?” küsis Darsy.

„Võlujõud.” Leeshal oli tunne, nagu sõidaksid suure kambri seinad talle peale. „Ma pruukisin seda ju ohtrasti. Alates ööst, kui Inevera ja mina võitlesime teadvusedeemoniga, aga mina ja Ahmann olime äsja ...” Tema nägu hangus, õudus koitis seal üleni.

„Mina sulatasin munarakud kokku.”

„Jutt või deemonisõnnik,” lausus Elona. „Sa ei või kuidagi teada. Ise räägid, et oled sihukest värki raamatutes näinud.”

„Ma ei nõustu Elonaga hoopiski iga päev, emand,” ütles Darsy, „aga täna on teie emal õigus. Pole mingit põhjust arvata, et mängus oli võlujõud.”

„Oli küll,” vaidles Leesha. „Ma tundsin, kuidas see juhtus.”

„Ja mis siis, kui juhtus?” nõudis Wonda. „Kas oleksite pidanud selle asemel langema deemoni roaks?”

„Loomulikult mitte,” ütles Leesha.

„Bruna rääkis alati, et põdedes palavikku, pole kahetsusest kasu,” manitses Darsy. „Tagantjärele ...”

„... on igaüks tarkpea,” lõpetas Leesha.

„Mina olen lugenud samu raamatuid, mida teiegi,” jätkas Darsy. „Kirjas olid ravisoovitused.”

„Missugused?” küsis Elona. „Kas mõni taim sulgeb pilu või närtsitab tillut, kuni see kukub küljest?”

„Muidugi mitte.” Darsy vahtis last ja kehitas õlgu. „Me teeme lihtsalt ... valiku. Sedavõrd nägus tüdruk võiks hõlpsasti esineda poisina.”

„Ja sedavõrd ilus poiss esineda tüdrukuna,” väitis Elona. „See ei ravi midagi.”

„Mnjah,” noogutas Darsy lõikuslaua suunas, kus Amanvah veel töötas, „kuid ühendatuna paari kärpe ja õmblusega ...”

„Wonda,” ütles Leesha.

„Jah, emand?” vastas Wonda.

„Kui keegi üritab teha mu lapsele lõikust ilma minuta, lase need inimesed maha,” käskis Leesha.

Wonda põimis käsivarred rinnal risti. „Jah, emand.”

Darsy ringutas käsi. „Ma ainult ...!”

Leesha lehvitas sõrmi. „Ma tean, et sa ei mõtle halba, Darsy, aga selline tava oli harimatu. Kui just lapse tervis pole ohus, ei kaalu me lõikuse võimalust. Kas on arusaadav?”

„Arusaadav, emand,” ütles Darsy. „Paraku hakkab rahvas küsima, kas see on poiss või tüdruk. Mida me välja kuulutame?”

Leesha vaatas Elona poole. „Ära minu otsa vaata,” lausus ema. „Et säärastes asjades pole meil sõnaõigust, tean paljudest paremini. Looja tahe on Looja tahe.”

„Hästi öeldud, Erny kaasa,” sekkus Amanvah. Tulnud lõpuks lõikuslaua äärest, käed sünnitusverest alles punased, tõstis ta need Leesha ette. „Aeg on praegu sobiv, emand. Sünnihetkel on arbude ennustus tugevaim.”

Leesha oli kahevahel. Lubada heita alagai hora, määritud vere ja lootevedeliku seguga, pakuks Amanvah’le nägemuse nii Leesha kui ka lapse tulevikust. Isegi kui Amanvah kõneleks temaga hiljem täiesti avameelselt – ja dama’ting’id ei olnud tuntud avameelitsejad –, ei annaks sõnad edasi nägemuse kogu ulatust. Amanvah’ käsutusse jääksid ikkagi saladused, mida Leesha võib kord hädasti vajada.

Ent mure lapse, oma poolvenna ja -õe pärast oli Amanvah’ aurasse kirjutatud kuldsena. Arbuma kibeleti lapse julgeolekut.

„Mul on tingimused,” ütles Leesha. „Ja need ei ole kaubeldavad.”

Amanvah kummardas. „Ma lepin kõigega.”

Leesha kergitas kulmu. „Sa tood palved kuuldavale thesa keeles.”

„Iseenesestki mõista,” ütles Amanvah.

„Nähtu sisu jagad sa minuga, ja minuga üksi,” jätkas Leesha.

„Ahoi, mina tahan ka teada!” õiendas Elona, aga Leesha pilk püsis Amanvah’l.

„Olgu nõnda, emand,” ütles Amanvah.

„Seda igavesti,” täpsustas Leesha. „Kui mul tekib sinu nähtu kohta küsimus kas või kahekümne aasta möödudes, vastad sa avameelselt ja kõhklusteta.”

„Vannun Everami nimel,” ütles Amanvah.

„Sa jätad arbud paika, kuni minu kätte saab hoiule heite ümberjoonistus.”

Nüüd Amanvah vakatas. Dama’ting’ide alagai hora’sse ei tohtinud süüvida ainuski võõras, et arbusid ei proovitaks järele nikerdada. Soostumise eest sellise sooviavaldusega võtaks Inevera tütrel pea maha.

Ometi noogutas preestritar viivu pärast. „Mul on saviarbud, mida on võimalik paika valada.”

„Ja sa õpetad mind neid lugema,” lisas Leesha.

Tuppa laskus vaikus. Tema soovi jultumust tajusid teisedki naised, keda polnud koolitatud Krasia kommetes.

Amanvah’ silmad läksid pilukile. „Olgu nõnda.”

„Mida näitasid luud, kui sa ennustasid mu lapse saatust Angiers’s?” küsis Leesha.

„Esimest asja, mida ema õpetas mind otsima,” ütles Amanvah.

Leesha seadis loitsumärkidega klatid ümber vanaaegse kuningliku mööblitüki, mida oli kasutatud lõikuslauana. Loitsud käivitusid, summutades heli mõlemast suunast, sellal kui tema ja Amanvah kummardusid lõikuslaua kohale uurima hõõguvaid arbusid.

Amanvah’pikk värvitud küüs osutas ühele esileküündivale tähisele. „Ka.” Krasia sõna, tõlkes „üks” või „esimene”.

Printsess osutas teiselegi. „Dama.” Preester, vaimulik.

Ja kolmandale. „Sharum.” Sõdalane.

„Esimene ... sõdalas ... vaimulik.” Leesha pilgutas silmi, tal jäi hing kinni. „Shar’Dama Ka?”

Amanvah noogutas.

„Dama tähendab „preestrit”,” ütles Leesha. „Kas see tähendab ka, et laps on meessoost?”

Amanvah raputas pead. „Rangelt võttes mitte. Esimene sõdalasvaimulik ei pruugi olla mees. Sõnad on erapooletud, Hannu Pash’il võib nende läbi kutsuda mõlemat sugu.”

„Järelikult on minu laps Päästja?” küsis Leesha pahviks löödult.

„See ei ole nii lihtne,” vastas Amanvah. „Katsuge mõista, emand. Arbud kuulutavad meile võimalusi, millest enamik ei teostu kunagi.” Ta osutas uuele tähisele. „Irrajesh.”

„Surm,” ütles Leesha.

Amanvah noogutas. „Vaadake, arbu ots osutab kirdesse. Varane surm on lapse tulevike hulgas kõige levinum.”

Leesha lõug pinguldus. „Mitte juhul, kui ma saan midagi parata.”

„Või mina,” nõustus Amanvah. „Everami ja mu paradiisilootuse nimel. Kogu Ala pinnal ei oleks raskemat kuritegu, kui kahjustada kedagi, kes võib päästa inimkonna.

Ala.” Printsess osutas viiendale tähisele, mis asetses irrajesh’i tahu suhtes viltuse nurga all. „Isegi kui pole välistatud, et see keegi hoopis hukutab maailma.”

Leesha üritas öeldut seedida, aga see oli talle liig. Ta jättis selle tähelepanuta. „Kuidas käitub sinu rahvas, kuuldes, et laps on sootu?”

Amanvah kummardus ligi, uurides mitte ainult suuremaid tähiseid arbude keskpaigas, vaid lisaks tosinaid väiksemaid, mis piirasid servi. „Uudis lõhestaks nad. Lapse saatust teatada on praegu liialt ohtlik, kuid selleta näevad paljud siin märguannet Everami rahulolematusest Väluhõimuga.”

„Leitaks ettekääne lõhkuda Ahmanni ja minu sepistatud rahu,” tõdes Leesha.

„Leiaksid noodki, kes vajavad endiselt ettekäänet pärast seda, kui Jephi poeg viskas Päästja kuristikku.” Amanvah kummardus ning uudistas arbusid lähemalt.

„Vaadake,” avastas ta ja osutas tähisele, mille tahk oli pööratud kobara suhtes sissepoole. „Ting.” Naine, naissugu. Mööda arbu serva edasi libisedes näitas sõrm ristumist irrajesh’i joonega. „Sõlmpunkte on vähem, kui teatate lapse olevat naissoost.”

Ajaks, kui Leesha ja Amanvah lõpule jõudsid, oli laps pestud ja uuesti mähitud. Elona tukastas toolil, magav lapsuke süles. Wonda seisis kiivalt juures, kuna Darsy tammus toas ärevalt sinna-tänna. Tarisa, kes oli eemaldanud verised voodiriided ja laotanud värsked linad, askeldas nüüd perenaisele vanni ette valmistades.

„Tüdruk,” ütles Leesha valjusti, astudes vaikuseloitsude tagant.

Darsy seisatas poolelt sammult. Elona virgus võpatusega. „Ah, mäh?”

Leesha vidutas loitsuprillides silmi, puuris tema ümber kogunenud naisterahvaste aurasid. „Kui sellest ruumist väljas tuntakse huvi, siis sünnitasin ma nüüdsama terve tüdruklapse.”

„Just nii, emand,” kostis Wonda. „Aga te ise ütlesite, et maimukesele on ööd ja päevad valvureid tarvis. Varem või hiljem kaeb keegi perra, kuidas me mähkmeid vahetame.” Ihukaitsja aurat värvis mure. „Kui see juba jutuks tuli ...”

Leesha puhkes naerma. „Wonda Puuraidur, krahvinna käsul oled sa mähkmetoimkonnast vabastatud. Tagumikku pühkides läheks sinu anne raisku.”

Wonda hingas kergendatult. „Tänu Loojale.”

„Ma kavatsen isiklikult lugeda iga majakondse ja lossivahi aurat, kes puutub kokku mu tütrega.” Leesha heitis Tarisale pilgu. „Need, keda ei saa usaldada, otsigu tööd mujalt.”

Ümmardaja auras välgatas hirm ja Leesha ohkas. Ta oli sellega arvestanud, kuid asju ei hõlbustanud see põrmugi.

„Me räägime ka Vikale ja Jizellile,” ütles Leesha. „Minu tütre arengut jälgigu kõik, juhuks kui seisund põhjustab ettenägematuid tervisehädasid.”

„Saab tehtud,” kinnitas Darsy.

„Rääkides Jizellile, räägite ühtlasi hertsoginna-emale,” hoiatas Wonda. Hertsog Pether oli määranud Jizelli kuninglikuks taimetundjaks, hertsoginna Araine’i otseseks alluvaks.

Leesha vaatas Tarisale silma. „Ma arvan, et tõde jõuab Araine’i kõrvu niikuinii. Parem tulgu see välja minu kaudu.”

„Ja kas tema kohta kehtib sama?” Darsy sõrm sihtis Amanvah’d.

„Kehtib küll.” Amanvah’ jahe aura püsis häirimatu. Küsimus oli õiglane. „Ma ei kavatse valetada ega varjata oma ema eest teavet, aga meie huvid pole vastuolus. Damajah hakkab innukalt taotlema lapse julgeolekut, mis on elutähtis selleks, et takistada mu vennal tüdrukut endale nõutada või tappa.”

Ehkki Elona avas suu, katkestas Leesha arutlused. „Mina usaldan teda.” Ta vaatas uuesti Amanvah’le. „Kas sina ja Sikvah jääte meie juurde?”

Amanvah raputas pead. „Tänan teid, emand, kuid minu aulise abikaasa häärberis on sissekolimiseks viimistletud piisavalt tube. Nõnda pika vangistuse järel tahaksin viibida omaenda katuse all, omaenda inimeste seas ...”

„Muidugi.” Leesha asetas käe Amanvah’ kõhule. Noor naine vakatas jahmunult. „Aga püüa palun mõista, et meiegi oleme nüüd sinu inimesed. Kolm korda verega seotud.”

„Kolmekordselt seotud,” nõustus Amanvah, pannes käe Leesha käele sõbraliku liigutusega, mis oleks vaid mõne kuu eest olnud mõeldamatu. Oli kummaline, kuidas ühise valu läbi saavutati vahel märksa enamat kui headel aegadel.

„Ja mida see veel tähendab?” päris Darsy, kui Amanvah lahkus toast.

„See tähendab, et Amanvah ja Sikvah kannavad kumbki Rojeri last,” ütles Leesha. „Ning tõrgub keegi täitmast nende pisimaidki tujusid, siis olgu tõrkumiseks mõjuv põhjus.”

Kulmud kargamas juuksepiirini, noogutas Darsy ometi. „Jah, emand.”

„Loodetavasti vabandate mind nüüd,” jätkas Leesha, „sest ma sängitaksin tütre meeleldi hälli ja käiksin vannis.”

Darsy ja Wonda tegid ukse poole minekut, kuid Elona viivitas: tema aurast paistis soovimatus lapsukesest lahti lasta.

„Öö võtku, ema,” ütles Leesha, „sa oled tunniga rippunud selle tite küljes rohkem kui minu küljes terve mu elu jooksul.”

„Esialgu ei ole titel sinu suuvärki.” Elona vaatas magavat lapsukest. „Õnnelik väike sohik. Oleksin mina sündinud tilliga, oleks asula mu pilli järgi tantsinud.”

„Sinust oleks saanud imeline mees,” kinnitas Leesha.

„Mitte mees,” ütles Elona. „Seda pole ma iial tahtnud. Tilli tahtsin ma pealekauba. Steave voolis mulle kunagi puidust ühe. Lihvis läikima ja kinkis mulle lõbutsemiseks, kui kodus parajasti oks ei tõuse.”

„Looja,” pomises Leesha, aga Elona ei teinud kuulma.

„Ehkki see oli minule mõeldud, meeldis hoopistükkis su isale, kui ma ...”

„Maapõu võtku, ema!” nähvas Leesha. „Sa kiusad mind ju nimme.”

Elona kõkutas. „Muidugi mõista, tüdruk. Ora sinu persest eemal hoidmine vajab pidevat talitsemist.”

Leesha vajutas näo peopessa.

Viimaks leebus Elona ja ulatas Leeshale lapse. „Ma räägin lihtsalt, et meie, Paberivalmistajate naised, oleme kanged isegi ilma tillita.”

Siinkohal Leesha naeratas. „Ausõna.”

„Mis nime sa plikale paned?” küsis Elona.

„Olive,” vastas Leesha.

„Ei taipa mina, miks see on alati tüdruku nimi,” ütles Elona. „Oliivid meenutavad ju meesterahva kulinaid.”