Читать книгу Loomade hingeelu - Peter Wohlleben - Страница 4

Kas kuked petavad kanu? Kas hirvelehmad leinavad? Ja hobused häbenevad? Veel paari aasta eest kõlas see pigem nagu fantaasia, loomaomanike soovmõtlemine, et end oma lemmikuga veelgi lähedasemana tunda. Ka minuga polnud teisiti, sest loomad on mind saatnud kogu elu. Olgu see mu vanematekodu tibu, kes valis mind oma emaks, metsnikumaja kitsed, kes rikastavad rõõmsa mökitamisega mu päevi, või metsloomad, keda kohtan oma igapäevastel ringkäikudel: ikka tuleb mul endalt küsida, mis nende peas küll toimub. Kas tõesti on õigus teadlastel, kes on kaua väitnud, et vaid inimesed naudivad täit emotsioonide paletti? Kas loodus on spetsiaalselt meile loonud bioloogilise eripära, mis tagab meile teadliku ja täiusliku elu?

Kui see nii oleks, siis lõpeks see raamat siinsamas. Sest kui inimene oleks bioloogilise ülesehituse mõttes erand, ei saaks teda teiste liikidega võrrelda. Loomadele kaasa tundmisel ei oleks mingit mõtet, sest me ei suudaks aimatagi, mis nende sees toimub. Õnneks on loodus valinud säästuvariandi. Evolutsioon on kunagi olemas olnu ainult ümber ehitanud ja uuesti seadistanud nagu arvutisüsteemi. Nii nagu Windows 10 sisaldab ka eelmiste versioonide funktsioone, toimivad meiski meie esivanemate geneetilised programmid. Samamoodi kõigi teiste liikide puhul, kes on miljonite aastate jooksul välja arenenud. Seepärast ei ole minu jaoks olemas kahesugust leina, valu või armastust. Väide, et siga tunneb samu tundeid nagu inimene, on võib-olla tõesti liiga julge. Kuid tõenäosus, et vigastus tekitab temas vähem hirmsaid emotsioone kui meis, on nullilähedane. Oot-oot! hüüavad nüüd võib-olla teadlased, sest see pole ju üldse tõestatud. Tõsi, ja seda ei saagi kunagi tõestada. See on samuti vaid teooria, et teie tunded on samasugused nagu minul. Keegi ei näe teise inimese sisse ega saa ka tõestada, et nõelatorge põhjustab kõigil seitsmel miljardil Maa elanikul sama aistingu. Inimesed aga suudavad oma tundeid sõnadesse panna ja nende sõnade uurimise tulemus suurendab tõenäosust, et meie tundetasand on sarnane.

Nii polnud ka meie koerapreili Maxi, kes pistis köögis nahka kausitäie klimpe ja manas seejärel näole süütu ilme, mingi bioloogiline õgardmasin, vaid peen ja armas kavalpea. Mida rohkem ja hoolikamalt ma meie koduloomi ja nende metsikuid sugulasi vaatlesin, seda sagedamini märkasin nende juures tundeid, mida on omaseks peetud ainult inimesele. Ja mitte ainult mina pole selliseid tähelepanekuid teinud. Aina rohkem uurijaid jõuab järeldusele, et paljudel loomaliikidel on meiega ühiseid jooni. Rongad tunnevad tõelist armastust? Täiesti kindlalt. Oravad teavad oma sugulaste nimesid? Ammu tõestatud. Kuhu ka ei vaataks, igal pool armastatakse, tuntakse kaasa ja nauditakse elu. Aja jooksul on sel teemal ilmunud hulk teadustöid, mis katavad paraku vaid murdosa valdkonnast ja on sageli nõnda kuivalt kirjutatud, et ei sobi meeldivaks lugemiseks ega aita ka teemat paremini mõista. Seepärast tahan siin raamatus tõlkida teile igapäevakeelde põnevaid uurimistulemusi, moodustada pusletükkidest tervikpilte ja täiendada juttu isiklike tähelepanekutega. Soovin, et see raamat aitaks ümbritsevate loomaliikide esindajaid näha mitte tuimade biorobotitena, kes tegutsevad kindla geneetilise koodi järgi, vaid truuhingeliste armsate olevustena. Ja just seda nad ongi, nagu võite näha jalutuskäigul minu metsandikus kitsede, hobuste ja jäneste juures, aga ka omaenda koduümbruse parkides ja metsades. Tulge kaasa!