Читать книгу Loomade hingeelu - Peter Wohlleben - Страница 7

Kas loomad suudavad meid tõepoolest armastada? Oravat vaadeldes juba nägime, kui keeruline on seda tunnet tõestada ainuüksi liigikaaslaste vahel. Aga armastus väljaspool oma liiki ja veel inimese vastu? Vägisi tahaks arvata, et tegu on vaid soovmõtlemisega, et me suudaksime paremini taluda koduloomade vangishoidmise tõika.

Vaatleme esmalt veel kord emaarmastust, sest seda äärmiselt tugevat armastuse liiki me suudame tõepoolest esile kutsuda, nagu ma juba noorukina kogeda sain.

Juba toona huvitasid loodus ja keskkond mind väga ning ma veetsin iga vaba minuti metsas või Rheini-äärsete tehisjärvede juures. Ma jäljendasin konnade krooksumist, et provotseerida neid vastama, hoidsin ämblikke uurimiseks ajutiselt purkides ja kasvatasin jahu sees jahuusse, et jälgida nende muutumist mustadeks sitikateks, ning lappasin õhtuti käitumisuuringute raamatuid (ärge muretsege, mu öökapil olid ka Karl May ja Jack Londoni teosed). Ühes noist raamatuist oli kirjas, et tibu võib hakata ka inimest oma emaks pidama. Selleks polevat vaja teha muud kui haududa välja muna ja pisut enne tibu koorumist temaga rääkida, nii et linnupoeg keskendub edaspidi inimesele, mitte kanale. See seos pidavat püsima terve linnu elu. Põnev! Mu isa pidas tol ajal aias kanu ja kukke, nii et sain kätte viljastatud muna. Haudekasti mul aga polnud, nii pidin kasutama vana soojenduskotti. Probleem oli selles, et koorumiseks oli vaja 38-kraadilist temperatuuri ja muna pidi iga päev mitu korda pöörama, nii et ta seejuures pisut maha jahtus. Selle, mis loodus kanale kaasa oli andnud, pidin mina nüüd vaevaliselt salli ja termomeetriga saavutama. Ma mõõtsin kakskümmend päeva temperatuuri, mähkisin muna ümber kord rohkem, kord vähem sallikihte, pöörasin muna hoolikalt ning hakkasin mõni päev enne arvestatavat koorumist linnupojaga rääkima. Ja tõesti: täpselt 21. päeval vabastas end munast pisike udusulepundar ning sai minult kohe nimeks Robin Hood.

Uskumatu, kui armas see tibu oli! Ta kollased suled olid täpikestega üle külvatud ja ta vahtis mind oma mustade nööpsilmadega. Ta ei tahtnud iialgi mu kõrvalt lahkuda ja kui ma ta vaateväljast kadusin, hakkas ta kohe hirmunult piuksuma. Robin oli minuga kaasas nii kempsus kui televiisori ees ja magas mu voodi kõrval. Ainult kooli minnes pidin ma väikese linnu raske südamega omapead jätma ja kojutulekul tervitas ta mind iga kord sellevõrra tormilisemalt. Aga nii tihe side muutus mulle liiga koormavaks. Mu vend halastas mu peale ja hoolitses tibu eest aeg-ajalt ise, et saaksin midagi ka ilma Robinita teha, kuid viimaks oli ka tema väsinud. Robin, kellest vahepeal oli saanud noor kana, anti endisele inglise keele õpetajale, kes armastas väga loomi. Mees ja kana said ruttu sõpradeks ja neid nähti naaberkülas veel hulk aega koos jalutamas: mees kõndis ja kana istus ta õlal.

See, et Robin lõi inimestega tõelise sideme, on niisiis tõestatud. Samasuguseid näiteid võib tuua iga loomaomanik, kes asendab loomalastele ema. Nii jäävad pudelitalled, kelle mu naine on ise üles kasvatanud, eluks ajaks väga sõltuvaks. Inimene mängib siin kasuema rolli ja see on igal juhul liigutav. Siiski pole see side vähemasti looma jaoks päris vabatahtlik, kuigi inimene on ta elu päästnud. Ilusam oleks ju, kui loom tuleks ja jääks meie juurde omal tahtel. Kas selliseid näiteid üldse leidub?

Selleks peame jätma emaarmastuse teema sinnapaika ja otsima selliseid suhteid üldisemalt. Sest lõpuks saab loom täiskasvanuks ja on võimeline ise otsustama, kas tahab inimesega koos olla või eelistab jääda sõltumatuks. Mitte asjata ei satu paljud kassid ja koerad juba poegadena meie juurde – siin ei saa väikestele karvapallidele otsustusruumi jääda. See on läbinisti positiivne nähtus: pärast paaripäevast harjumisperioodi ja võib-olla ka pisikest emaigatsust sõbrunevad mõnenädalased loomalapsed kiiresti oma uue peremehega ja sellised seosed jäävad elu lõpuni sama tugevaks nagu pudelitalledel. Kõik tunnevad end hästi, aga ikkagi jääb õhku küsimus: kas ka täiskasvanud loomad võivad inimesega vabatahtlikult sõbruneda?

Koduloomade puhul saab sellele küsimusele vastata kindlasti jaatavalt – on lugematuid näiteid hulkuvatest kassidest ja koertest, kes lausa kleebivad end hoolitseva kahejalgse külge. Aga mina pööraksin pilgu pigem metsloomadele, sest nemad ei ole aretuse käigus taltsaks muutunud ega soovi inimesega seltsida. Tahaksin välistada ka toiduga taltsutamise. Toidetavad metsloomad tahavad lihtsalt süüa ja võivad seetõttu meie juuresolekut taluda. Kui koormavaks see muutuda võib, said meie kunagised naabrid teada orava näitel. Nad olid looma mitu nädalat maapähklitega toitnud, nii et orav julges viimaks avatud terrassiukseni tulla. Naabrid rõõmustasid pisikese eluka üle, kes oli peaaegu pereliikmeks muutunud. Aga kui inimnahas toidupank piisavalt kiiresti kohal polnud, kratsis loom kärsitult aknaraame ja lõhkus need mõne nädalaga. Orava küünised on nõelteravad.

Metsloomade sõbrustamist inimestega võib sagedamini näha mere ääres delfiinide peal. Üks tähelepanuväärseimaid delfiine on Iirimaal Dingle’i lahes elav Fungie. Teda on sageli näha väikeste lõbusõidupaatide läheduses ja ta teeb vaatajate ees õhuhüppeid. Temast on saanud tõeline turistide magnet, keda reklaamitakse ametlikes reklaamvoldikutes. Isegi need, kes tema juurde vette lähevad, ei pea muretsema: see suur mürakaru saadab ujujaid ning kingib neile niimoodi erakordse elamuse. Tema taltsas olek ei põhine söötmisel – see delfiin lausa keeldub pakutud toidust.

Fungie on nüüd juba üle kolmekümne aasta Dingle’i linna elu lahutamatu osa. Kas pole liigutav? Ilmselt mitte kõigi jaoks, sest päevaleht Die Welt rääkis teadlastega ja küsis neilt, kas see loom pole mitte lihtsalt peast segi. Vahest seltsib iseäralik loom inimestega vaid sellepärast, et ta ei meeldi teistele delfiinidele?^[6.]

Lähtudes eeldusest, et inimese ja looma vaheline sõprus tekib mõnikord sarnastel põhjustel, näiteks partneri kaotusest tingitud üksindusest, uuriksin edasi kohalikke maismaaloomi. Ja see polegi nii lihtne – metsloomade ühine tunnus on, et nad on metsikud ja normaalsel juhul ei otsi inimeste seltsi. Lisagem siia veel need kümned tuhanded aastad, mil inimene on metsloomadele jahti pidanud. Seetõttu arenes neis evolutsiooni käigus hirm inimeste ees – kes aegsasti minema ei jookse, satub surmaohtu. Ja paljude liikide jaoks on see nõnda tänini, kui vaadata jahiloomade nimistut. On need siis suured imetajad, nagu hirv, metskits ja metssiga, või väiksemad, nagu rebane ja jänes, või ka linnud alates vareslastest kuni hanede, partide ja neppideni – igal aastal hukkub jahimehe püssi läbi tuhandeid metsloomi. Seetõttu on nende teatud umbusk kahejalgsete suhtes vägagi mõistetav. Seda ilusam on, kui säärane umbusklik olevus endast võitu saab ja otsib ikkagi meiega kontakti.

Aga mis võiks olla selle ajend? Toiduga meelitamise jätsime kõrvale, sest me ei taha, et hirmu allasurujaks oleks lihtsalt nälg. Muidugi on olemas ka teine jõud, mis on meie, inimeste jaoks väga tähtis: see on uudishimu. Ja vähemalt uudishimulikke põhjapõtru sain koos oma naise Miriamiga Lapimaal näha. Nad pole küll päris metsikud, sest põlisrahval saamidel on põdrakarjad ja nad ajavad loomi helikopterite ja mootorratastega kokku, kui tahavad põtru veristamiseks või märgistamiseks välja valida. Siiski on nad säilitanud oma metslooma iseloomu ja on inimeste suhtes tavaliselt väga pelglikud. Me telkisime Sareki rahvuspargi mägedes ja varase ärkajana ronisin mina hommikul esimesena magamiskotist välja. Ma vaatasin puutumatu looduse hingematvate kulisside taustal pisut ringi, kui tajusin enda ligiduses liikumist. Põhjapõder! Üksainus? Ei, nõlvakust ronis neid veel alla ning ma äratasin Miriami üles, et ka tema saaks loomi näha. Hommikusöögi ajal tuli neid aina juurde ja juurde ning viimaks oli meie ümber kogunenud terve kari – umbes kolmsada looma. Nad jäid kogu päevaks meie juurde ja üks vasikas söandas isegi meie telgist meetri kaugusel lõunauinakut teha. Tundsime end nagu paradiisis.

Et need loomad on tõepoolest arad, nägime siis, kui nähtavale ilmus väike matkajate salk. Kari tõmbus teisi inimesi nähes tagasi, et hiljem taas telki ümbritsevatele lagendikele koguneda. Oli selgesti näha, et mõned loomad olid meist väga huvitatud. Nad tahtsid meid vaadata ja nuusutada ja meie jaoks oli see kogu reisi ilusaim elamus. Me ei tea, miks nad meid nii väga usaldasid. Võib-olla on igapäevane loomadega toimetamine meie liigutused rahulikumaks muutnud ja me tundume seetõttu ohutumad.

Midagi sarnast võib kogeda igal pool, kus loomadele ei peeta jahti. Aafrika rahvusparkides, Galapagose saartel või Kaug-Põhja tundras ei ole loomadel inimestega veel halbu kogemusi, nii et nad lasevad meid endale üsna ligidale. Ja aeg-ajalt leidub nende hulgas uudishimulikke isendeid, kes tahavad näha, mis veider külaline nende territooriumil ringi uitab. Need kohtumised teevad erakordselt õnnelikuks, sest on nii inimese kui looma jaoks täiesti vabatahtlikud.

Looma tõelist, sundimatut armastust inimese vastu on raske tõestada, aga isegi tibu Robin Hood ei saanud teisiti, kui pidi minu vastu selliseid tundeid üles näitama. Aga vastupidi? Et inimesed tunnevad loomaarmastust, võivad tõestada kõik kasside, koerte ja teiste lemmikloomade pidajad. Kuidas on aga lood selle armastuse kvaliteediga? Kas inimesed lihtsalt ei peegelda oma tundeid loomadele, kui neil puuduvad lapsed, partner on surnud või nad ei saa kaasinimestelt piisavalt tähelepanu? See teema on habras jää, mida tahaksin väga vältida. Aga kui räägime loomade tunnetest, siis peaksime ka küsima, mida meie emotsionaalne hoolitsus neljajalgsetega teeb. Eeskätt deformeerib see loomi sõna tõsises mõttes. Sest koerte ja kasside aretusel pole enamikul juhtudel enam ammu eesmärki teha neist eriti kasulikud abilised, et pidada jahti näiteks jänestele, metskitsedele või hiirtele. Pigem püütakse neid nii iseloomult kui välimuselt sobitada meie hellitamisvajadusega. Prantsuse buldog on selle kohta hea näide: varem pidasin neid loomi inetuks ning nende lömmis ja kortsus nina, mis looma norskama paneb, puudeks. Aga siis tutvusin hallikassinise koerapoisi Crustyga, kes aeg-ajalt meile hoida toodi. Ilmselt vallutas ta kohe mu südame ja mul oli sel hetkel täiesti ükspuha, kuidas ta aretatud oli – ta oli lihtsalt nii armas. Kui teistel koertel saab silitamisest viie minutiga isu täis, siis Crusty võib sellist tähelepanuavaldust nautida tundide viisi. Kui silitamise lõpetad, tonksab ta paluvalt su kätt ja vaatab suurte silmadega otsa. Kõige meelsamini magab ta peremehe kõhul ja norskab mõnusasti.

Kas selline asi võib siis halb olla? Loomulikult aretati see tõug sülekoeraks, elavaks kaisuloomaks. Kas see on õigustatud, ei hakka ma siinkohal hindama; küsimus on rohkem selles, kuidas koer end sealjuures tunneb. Kui talle on sisse aretatud kõrgendatud lähedusevajadus ja kui ta näeb lisaks selline välja, et igaüks (tõepoolest igaüks!) talle kohe hellust tahaks pakkuda, milles on siis koera jaoks probleem? Ta tunneb end silmanähtavalt hästi, inimene ja loom saavad seda, mida vajavad. Aga vajaduse põhjus – aretusega saavutatud geneetiline muutus selles kindlas suunas – jätab suhu pisut mõru maitse.