Читать книгу Loomade hingeelu - Peter Wohlleben - Страница 5

Oli 1996. aasta kuum suvepäev. Olime naisega aeda varjulise puu alla jahutuseks täispuhutava basseini pannud. Istusin seal oma kahe lapsega ja me sõime mõnuga mahlaseid arbuusiviilakaid. Äkki märkasin silmanurgast mingit liikumist. Meie poole sibas roostepruun olevus, kes jäi aeg-ajalt hetkeks seisma. „Orav!“ hüüdsid lapsed vaimustatult. Minu rõõm muutus aga kohe sügavaks mureks, sest loom vajus paari sammu järel külili. Paistis, et ta oli haige, ja kui ta veel paar sammu (meie poole!) tegi, nägin ta kaelal suurt paiset. Niisiis oli ilmselgelt tegu kannatava ja võib-olla isegi väga nakkusohtliku loomaga. Ta liikus aeglaselt, aga kindlalt basseini poole. Olin juba valmis koos lastega tagasi tõmbuma, kui olukord lahenes liigutava stseeniga: paise osutus oravabeebiks, kes klammerdus nagu kohev krae ema kaela ümber. Viimane oli seetõttu peaaegu lämbumas ning kõrvetavas kuumuses jagus tal võhma korraga vaid mõneks sammuks, kuni jälle kurnatult külili kukkus ja õhku ahmis.

Oravaemad hoolitsevad oma järeltulijate eest väga ennastohverdavalt. Ohu korral toimetavad nad pojad kirjeldatud viisil kindlasse kohta. Seejuures kurnavad nad end täielikult ära, sest sõltuvalt pesakonnast tuleb neil üksteise järel ümber paigutada kuni kuus kaela külge klammerduvat poega. Vaatamata sellisele hoolitsusele on oravapoegade ellujäämisnäitaja üsna madal, umbes kaheksakümmend protsenti neist ei ela oma esimese sünnipäevani. Ohtlikud on just ööd: kui päeval suudavad need punakad olevused enamiku vaenlaste käest põgeneda, siis saabub surm magades. Sel ajal hiilivad metsnugised mööda puid ja üllatavad magavaid loomi. Päevavalgel sööstavad kanakullid hulljulgelt puude vahel ringi ja otsivad maitsvat suutäit. Kui orav on leitud, algab hirmutants. Ja seda sõnasõnalt. Orav üritab linnu eest põgeneda, kadudes teisele poole puutüve. Kanakull lendab ümber puu ja jälitab oma saaki. Orav kihutab tuulekiirusel taas teisele poole ja lind lendab talle järele, nii et ümber tüve toimub imekiire spiraalne tagaajamine. Võidab see, kes on kiirem, ja enamasti on selleks väike imetaja.

Igast loomvaenlasest hullem on aga talv. Et olla külmaks aastaajaks valmis, ehitavad oravad varasalvesid. Need on kerakujulised pesad, mis kinnitatakse puuokste vahele. Kutsumata üllatuskülaliste eest põgenemiseks ehitavad nad sinna kaks väljapääsu. Pesa põhikonstruktsioon koosneb paljudest oksaraagudest, seestpoolt on elamine vooderdatud pehme samblaga. See toimib soojusisolatsioonina ja on mugav. Mugav? Jah, ka loomad hindavad mugavust. Oksad, mis magamise ajal selga suruvad, on oravatele sama ebameeldivad kui meie jaoks. Pehme samblamadrats seevastu kindlustab mõnusa une.

Näen oma töötoa aknast pidevalt, kuidas meie muru seest korjatakse pehmeid rohukõrsi ja toimetatakse kõrgele puu otsa. Ja ma näen veel midagi: kohe kui sügisel puude otsast tamme- ja pöögitõrud alla kukuvad, koguvad loomakesed neid hulgaliselt kokku ja kaevavad mõne meetri kaugusel maasse. See on nende talvevaru. Oravad nimelt ei maga korralikult talveund, vaid veedavad talviseid päevi tukastades. Keha vajab seejuures vähem energiat, kuid seda kulub siiski rohkem kui näiteks siilidel. Orav ärkab aeg-ajalt üles ja tal on kõht tühi. Siis ronib ta lihtsalt puu otsast alla ja asub otsima mõnda oma arvukaist toidupeidikuist. Ta aina otsib ja otsib. Esmapilgul näeb naljakas välja, kuidas loomake üritab meenutada. Ta kaevab pisut siit ja kraabib sealt ning istub aeg-ajalt tagajalgele, nagu peaks vahepeal aru pidama. Ülesanne on aga tõesti keeruline: maastik on ju pärast sügist oluliselt muutunud. Puud ja põõsad on raagus, rohi kuivanud ja kõige krooniks on lumi maa valge vatiga katnud. Ja sellal kui meeleheitel orav edasi otsib, hakkab mul temast kahju. Sest nüüd toimib looduslik valik ja suurem osa hajameelseid oravaid, enamasti selleaastane järelkasv, enam järgmist kevadet ei näe, sest nad nälgivad surnuks. Siis leian ma vahel vanadest pöögireservaatidest väikesi võsusid ajavaid pöögipuhmaid. Pöögilapsed näevad välja nagu peenikeste varte otsas liblikad ja tavaliselt leidub neid ühekaupa. Puhmastena kasvavad nad ainult seal, kuhu orav pole tõrudele enam järele tulnud – tihti hajameelsusest, mis toobki loomale kaasa juba kirjeldatud saatuslikud tagajärjed.

Orav on minu jaoks aga ka suurepärane näide selle kohta, kuidas inimesed loomariigi esindajaid lahterdavad. Ta on oma tumedate nööpsilmadega imearmas, tal on pehme ja meeldivalt punakaspruun karv (leidub ka pruunikasmusti isendeid) ja ta ei ole meile, inimestele ohtlik. Unustatud tõrutagavaradest võrsuvad kevadel uued puud, nii et oravat võib pidada isegi uute metsade rajajaks. Lühidalt öeldes on orav tõeline inimeste lemmik. Tema lemmiktoidu eelistame aga seejuures kahe silma vahele jätta: selleks on linnupojad. Ka selliseid jahilkäike võin ma metsnikumaja kontoriaknast jälgida. Kui orav ronib kevadel mööda puutüve üles, valitseb sissesõidutee vanade mändide võrades pesitsevate hallrästaste seas tõeline ärevus. Nad lärmavad ja kädistavad ümber puu lennates ning üritavad sissetungijat ära ajada. Oravad on nende surmavaenlased, sest nad kahmavad endale ühe udusulis poja teise järel. Isegi puuõõnes olevad pesad pakuvad linnupoegadele vähe kaitset, sest oma saledate käppade ja pikkade teravate küünistega saavad oravad näiliselt hästi kaitstud pojad kätte ka sealt.

Kas oravad on siis halvad või head? Ei üht ega teist. Looduse kapriis on nii seadnud, et nad vastavad meie kaitsjainstinktile ja tekitavad positiivseid emotsioone. Sel pole mingit seost hea ega kasulikuga. Medali teine külg, armsate laululindude tapmine, ei ole aga samuti halb. Oravail on nälg ja nad peavad hoolitsema ka oma poegade eest, kes saavad toitvat emapiima. Kui oravad rahuldaksid oma valguvajadust kapsausside söömisega, siis oleksime vaimustuses. Siis peaksime oravaid maailma parimateks loomadeks, sest need tülikad röövikud häirivad meie juurviljakasvatust. Kuid kapsaussid on samuti pojad, nimelt liblikapojad. Ja ainult seepärast, et nad armastavad juhtumisi sama taime, mida meie toiduks tarvitame, ei ole liblikabeebide tapmine loodusele veel kaugeltki heategu.

Oravaid ei huvita selline lahterdamine vähimalgi määral. Neil on piisavalt tegemist, et ennast ja oma sugu looduses säilitada ja eeskätt tunda seejuures elust rõõmu. Aga kui naasta punase eluka emaarmastuse juurde: kas ta tõesti tunneb midagi sellist? Nii tugevat armastust, et seab enese elu järeltulijate elu ees tagaplaanile? Kas pole need lihtsalt hormoonid, mis viivad etteprogrammeeritud hoolitsuseni? Teadus kaldub selliseid bioloogilisi protsesse degradeerima paratamatuteks mehhanismideks. Aga enne kui pakime orava ja teised loomaliigid sellesse üsna asjalikku pakendisse, heitkem pilk inimese emaarmastusele. Mis toimub ema organismis, kui ta imikut süles hoiab? Kas emaarmastus on kaasasündinud? Teaduse vastus on: jah ja ei. Kaasa sündinud ei ole mitte armastus, vaid eeldused selle tekkeks. Pisut enne sünnitust vabaneb kehas hormoon nimega oksütoksiin, mis võimaldab tugevat sidet lapsega. Lisaks vabaneb suur hulk endorfiine, mis mõjuvad valuvaigistavalt ja hirme leevendavalt. Selline hormoonide segu on veres ka pärast sünnitust – nii tervitab beebit lõdvestunud ja heatujuline ema. Imetamine suurendab oksütoksiini eritust veelgi ning ema ja lapse side saab muutuda tugevamaks. Samamoodi toimub see paljudel loomaliikidel, ka näiteks kitsedel, keda mu pere metsnikumajas peab. Nemad toodavad samuti oksütoksiini. Kitsedel algab tallede tundmaõppimine nende puhtaks lakkumisest. See protseduur tugevdab ema ja poegade vahelist sidet, lisaks mökitab ema õrnalt ja saab oma lastelt peenehäälse vastuse, nii et neile jäävad üksteise hääled meelde.

Aga hoidku, kui poegimislima lakkumisega midagi viltu läheb! Mõned meie väikese kitsekarja loomad saavad rahus poegimiseks eraldi latri. Latri uks on alt lahtine ning sellest praost libises poegimise ajal välja üks eriti pisike kitsetall. Enne kui me äpardust märkasime, oli möödunud hulk väärtuslikku aega ja lima juba kuivanud. Tagajärjeks oli, et kitseema ei võtnud kõigist katsetest hoolimata enam tallekest omaks ja emaarmastust ei tekkinud. Inimestega on sageli samamoodi: kui imik on pärast sündi haiglas pikemat aega emast lahus, siis suureneb tõenäosus, et emaarmastust ei tekigi. Muidugi pole see nii lõplik nagu kitsede puhul, sest inimesed suudavad emaarmastust õppida ega sõltu ainult hormoonidest. Muidu poleks üldse võimalik adopteerimine, mille puhul kohtuvad lapsed oma kasuvanematega alles mitme aasta vanuselt.

Adopteerimine on seepärast parim meetod veendumaks, et emaarmastus on õpitav ega ole vaid instinktiivne refleks. Aga enne kui me seda küsimust lahkama asume, tutvustaksin teile meelsasti instinktide väärtust.