Читать книгу Minu lugu. Petter Northug - Petter Northug - Страница 10

MEIE TALU ASUS FRAMVERRANIS, aga lähim küla oli Mosvik. Mosvik oli Norra väiksuselt neljas küla ja minu lapsepõlves oli seal 960 elanikku. Mulle tundus, et kõik rääkisid pidevalt, et kui saaks ehitada silla, siis oleks külas varsti üle tuhande elaniku.

Silla ehitamisest oli juttu olnud juba alates 1960. aastatest. Sellest pidi tulema Norra suurim rippsild. Räägiti, et niipea kui sild valmis saab ja me ei ole enam laevaliiklusest sõltuvad, hakkab rahvas Mosviki kolima. Vähemalt nelikümmend inimest, nii et eesmärk tuhat oli käeulatuses. Silla olemasolu korral oleks saanud sõita Levangerisse umbes neljakümne minutiga. Lennujaama oleks võinud veidi julgemalt gaasi andes jõuda tunni ja kahekümnega. Kui sild aastal 1991 avati, tuli kuningas koos kuningannaga kohale ja lõikas lindi läbi.

Mosviki jaoks oli sild küll hea, aga kuna vanad harjumused olid nii sisse juurdunud, ületas rahvas endiselt fjordi peamiselt praamiga. Ja hoolimata sellest, et Norra pikim rippsild oli valmis ehitatud, ei hakanud siiski rahvast Mosviki voolama. Vastupidi, see tegi lihtsamaks sealt jalgalaskmise. Nii et kui mina suureks sain, ei olnud meid enam 960, vaid 820.

Meie külas armastasid kõik sporti, välja arvatud mõni erand. Sport oli meil peaaegu nagu religioon. Ja kõik püsis vabatahtlikul panustamisel. Meil oli Øystein Rognli, kes ajas talv läbi mootorsaaniga suusaradu lahti. Meil oli Svein Nyborg, kes oli Põhja-Trøndelagi pühendunuim jalgpallitreener. Ja siis oli meil Svein Småli. Tema ise spordiga ei tegelnud, aga alati kui kuskil mõnda spordiüritust korraldati, tuli ta kohale isetehtud apelsinikahuriga, millest ta paar seeriat tulistas.

Ja siis oli meil preester Ottar Strand. Palju aastaid hiljem, pärast minu autoõnnetust, mis juhtus enne Faluni MM-i, pidas ta jumalateenistusel kantslist minu eest eestpalve. Paraku ei võtnud just kõik seda rõõmuga vastu, isegi mitte sellises spordilembeses külas nagu Mosvik.

Šveitsi alpikülas Santa Maria Val Müstairis, kust on pärit minu konkurent Dario Cologna, ripub külla sissesõidul suur silt „Tere tulemast Dario Cologna kodupaika”. Isegi üks sealsetest tänavatest kannab nime Via Dario Cologna.

Seda Mosvikis ei juhtu.

Mõned aastad tagasi sai üks Trøndelagi kunstnik ülesande maalida motiivi, mis oleks tüüpiline Põhja-Trøndelagile. Tema soov oli maalida mind. Maal pidi oksjonil müüdama ning saadud summa pidi minema heategevuseks. Mõne aja pärast ostis selle kohalik hoiupank. Pank ise ei olnud aga selle hoidmisest huvitatud ja pakkus seda annetusena kohalikule külaseltsile, et kõik saaksid seda nautida.

Maali ei tahetud aga ka mitte sinna. Lõpuks jõudis see Steinkjeri maavalitsuse seinale.

Minu lapsepõlves ei olnud suusasport Mosvikis üldse populaarne. Tõsiseid suusatajaid võis leida alles mitme põlvkonna tagant. Metsameestel oli küll vana traditsioon suusatada, aga suusaspordist oli asi kaugel.