Читать книгу Minu lugu. Petter Northug - Petter Northug - Страница 8

ÜHEL PÄEVAL KUULSIN MA jälle lugu Øystein Bogfjellmost. Ta olevat ühel vahetunnil teinud kooliõuel tuhat kõhulihaseharjutust ja teised õpilased olid tema ümber seisnud ja pealt vaadanud.

Ma ei saanud sellest mõttest lahti. Kuidas jõuda samale tasemele kellegagi, kes teeb kooliõuel tuhat kõhulihast? Sellest ajast peale olid mul süümepiinad iga kasutamata jäetud sekundi pärast.

Õhtuti lamasin voodis ja mõtlesin võistlustele: mida olin valesti teinud ja milles pidin paremaks saama. Kui sa oled nii noor, siis ei ole mõtet täiskasvanutelt kriitikat oodata. Kõik on seda meelt, et osavõtt on olulisem kui võit, et sport peab pakkuma rõõmu, et see ühendab noori ja annab neile positiivseid ja tervislikke elamusi. Aga minu jaoks ei olnud see mäng. Ja kui ma lamasin voodis ja juurdlesin oma võistluste üle, siis ei olnud mul vaja kellegi teise kriitikat. Ma olin oma jõupingutusi analüüsides kindel. Aga ükskõik kui palju ma ka ei analüüsinud ja kui kõvasti ma ka ei tahtnud, see ei aidanud.

Ma kaotasin edasi.

Arvan, et umbes sel ajal hakkasid mul tekkima sundmõtted.

Kruusatee, mis laskus talu juurest alla fjordi poole, oli umbes poolteist kilomeetrit pikk. See oli järsk ja lookles allapoole, sinna, kus koolibuss peatus ja mind peale võttis. Igal hommikul läksin mäest alla, ja kui koolibuss mind pärastlõunal jälle maha pani, pidin üles minema. Minu jaoks oli see treening. Nii hakkasin seda iga päev joostes tegema. Iga saja meetri järel oli tee äärde maha pandud üks lumetokk. Mul tekkis selline tunne, et ma pean jooksma hinge kinni hoides kaks lumetoki vahet, siis lubasin endale ühe tokivahe hingata, et järgmised kaks vahet jälle hinge kinni hoida. Kakssada meetrit hingamata, sada meetrit hingates, kakssada meetrit hingamata. Niimoodi tegin. Minestamise äärele, aga ma lihtsalt pidin seda tegema. See oli nagu kinnisidee. Ma pidin Bogfjellmo kätte saama.

Aga ma ei rääkinud sellest kunagi kellelegi.

Koolis tekkis mul uus harjumus. Iga päev tõstsin kätt ja palusin luba minna tualetti. Niipea kui ma klassiruumist välja sain, jooksin mööda koridori ujulani. Teadsin, et seal on üks väike lukustamata ruum. Läksin sinna sisse ja tegin kakskümmend kätekõverdust. Seejärel tegin veel kakskümmend, siis veel kakskümmend, ja siis jooksin tagasi klassi.

Teadsin, et järgmistel võistlustel kaotan ma niikuinii. Aga ma ei mõelnud järgmisele nädalavahetusele. Ega ka ülejärgmisele nädalavahetusele. Ma mõtlesin isegi sellest hooajast kaugemale. Ja järgmisest hooajast kaugemale. Kui ma niimoodi jätkan, mõtlesin ma, mis siis saab? Mis saab kuue aasta pärast?

Ma olin üheksa-aastane.