Читать книгу Minu lugu. Petter Northug - Petter Northug - Страница 4

JOOKSIN.

Hüppasin üle teepiirde ja libisesin alla järsust lumisest nõlvast, mis kadus teeääre taha.

Ma jooksin mööda väikesel parkimisplatsil seisvatest autodest, ühe garaaži tagant läbi, möödusin suure batuudiga aiast ja suundusin kahe lähestikku asuva maja vahelt pimedale muruplatsile, kus mu käest tilkus valgele lumele verd.

Ma jõudsin poe taha, tormasin kaldteed pidi kokkupressitud pappkastivirnadest mööda, põikasin asfaltteele, lõikasin kurvi platsil, kus oli liumäe, liivakasti ja ronimispuudega mänguväljak, jooksin koolimajast mööda ja edasi piki jalgteed, siis Magnus Åldstedti tee juures nõlvast üles, kuni jõudsin koduni.

Otsisin taskust võtme, avasin ukse ja suundusin vannituppa, keerasin lahti sooja vee ja lasin sel joosta, hoides oma käsi veejoa all.

Olin end kindlasti peeglist vaadanud. Ja seejärel olin voodisse pikali visanud.

Ma ei tea, mida ma mõtlesin. Sest ma ei mäleta sellest mitte midagi. Kuid ma tean siiski, et see juhtus, sest mõni aeg hiljem olid nad jäljekoeraga mu majani jõudnud. Nad murdsid ukse maha, tulid sisse ja leidsid mu.

Mäletan juhtunust vaid väikesi katkendlikke sähvatusi. Et kaks politseiniku äratavad mind. Et nad viivad mu majast välja. Istun politseiauto tagaistmel. Taevas on läinud heledamaks. Me jõuame valvearsti juurde. Nad vaatavad mu läbi. Nad paluvad mul seista silmad kinni ühel jalal. Nad võtavad vereproove. Istun jälle politseiauto tagaistmel. Sealt edasi on kõik kadunud ja järgmisena mäletan, et ärkasin kainestuskambris, süda rinnus tagumas, ja mäletan tunnet, mis mind valdas, kui mõistsin, et kõik on läbi.