Читать книгу Minu lugu. Petter Northug - Petter Northug - Страница 6

TEMA KÄED on minu lapsepõlve üks eredaimaid mälestusi. Tal olid tugevad jämedad sõrmed. Oli näha, et need käed olid rasket tööd teinud. Üks sõrm oli teistest veidi lühem. Sellega oli juhtunud õnnetus. Puid lõhkudes. Selg oli tal kogu elu talus töötamisest kange ja kõver. Ta oli teinud metsatööd, kuni ta enam ei jaksanud. Tema nägu oli karm. Nagu mõnel sõdalasel.

Ta oli minu isapoolne vanaisa, aga ma hüüdsin teda lihtsalt Vanaks. Ta oli terve elu elanud talus, kasvanud seal üles koos nelja õe-vennaga. Vanake, nii kutsusin ma oma isapoolset vanaema, kasvas üles naabertalus. Koos olid nad ajapikku talupidamise vanaisa vanematelt üle võtnud, kuigi vanemad elasid talus edasi.

Kui isa üles kasvas, oli talu peaaegu isemajandav, tegeldi loomakasvatuse ja metsandusega, aga kui mina väike olin, pidasime peamiselt piimakarja. Isa oli just talupidamise üle võtnud ning Vana ja Vanake olid ehitanud endile 50 meetrit taluõuest allapoole eraldi majakese.

Talu paiknes mäe otsas ja sealt lookles kruusatee alla kuni Beitstadi fjordini. Talumaja oli vana. Seinad pidasid nii halvasti sooja, et talviti veetsime aega peamiselt maja keskel, kus asus kaminahi.

Teisel pool taluõue seisis laut, mille peal oli lakk. Olime enamasti ümbritsetud metsaga, erandiks suur künklik ja lokkav maalapp, kus karjatati lehmi.

Läheduses ei elanud eriti palju lapsi ning emal ja isal oli talus tegemist rohkem kui küll. Nii mängisin mina omaette.

Ma armastasin võistelda ja mul oli kombeks pidada taluõuel olümpiamänge, nii et ümber maja olid erinevate alade võistluspaigad ja rajad. Enamasti toimusid kergejõustikuvõistlused ja mina osalesin kõikidel jooksualadel: 100, 400, 800 ja 10 000 meetri jooksus.

Stardipauk anti maja eest, peaukse juurest, ja ma jooksin nii kiiresti kui suutsin ümber maja. Maja küljed olid nii lühikesed, et ma ei jõudnud kunagi tippkiiruseni, enne pidin juba ümber järgmise nurga keerama, endal kommentaatori hääl kogu aeg kõrvus kajamas. Maja tagaküljel olid kibuvitsapõõsad, aga neist mööda joostes muutusid need publikuks, kelle hõiked mind kannustasid. Kui jooksin maja teisel küljel üles laugest nõlvast, kuulsin staadionilt tuhandeid hüüdeid. Viimast kurvi võttes, kui publik mind juba nägi, oleks vallandunud justkui tõeline värvide, kisa ja lippude virvarr. Endiselt olin ma teisel kohal, aga viimastel meetritel enne finišit suutsin ületada lõpujoone siiski napilt esimesena, misjärel viskusin ukse ette pikali, täiesti tühjana, publik ekstaasis mu ümber hõiskamas.

Mul oli üks vana Casio firma kell, millega mõõtsin jooksuringide aegu. Kui olümpiamängud olid läbi, kirjutasin ajad väikesesse märkmikusse üles. Kaks päeva hiljem olid uued meistrivõistlused ja siis pidid vanad rekordid löödud saama.

Talvel ehitasin õuele ühe künka otsa suusahüppemäe. Seal võisin olla kogu päeva ja kui pimedaks läks, riputasin maja seinale töölambi, nii sain selle valguses edasi hüpata.

Me olime täiesti eraldatud kõigest, mis toimus meist vaid paaritunnise autosõidu kaugusel. Mul polnud õrna aimugi, millega tegeldi Steinkjeris, veel vähem, mis toimus Trondheimis.

Mõned aastad hiljem kolis üks perekond alla fjordi ääres olevasse majja ja neil oli poeg, kes oli minust paar aastat vanem. Ta ei olnud küll spordist eriti huvitatud, aga ma olin ikkagi rõõmus, et mul oli keegi, kellega koos mängida. Kuid mõne aasta pärast otsustasid nad mujale kolida.

Aga Vana oli alati olemas.

Igal hommikul lipsasin aknast välja ja jooksin vanade majja, kus sõime hommikust ja arutasime, mida võiksime sel päeval korda saata.

Vana kuulus sellesse põlvkonda, kes viibis palju looduses, seega tegime meie enamasti sedasama. Tal oli kombeks mind marjule kaasa võtta. Teinekord me aga lihtsalt kõndisime, tihti täielikus vaikuses. Vana ei rääkinud eriti palju.

Me võisime olla tundide viisi metsas ja minu jaoks piisas sellest, kui sain temaga lihtsalt koos olla. Selle põlvkonna inimesed olid kuidagi rahul asjadega nii, nagu need olid. Meil ei olnud sõnu vaja.

Ma õppisin palju juba ainuüksi temaga koos olemisest. Ta näitas mulle kogu aeg midagi: kuidas korjata pohli ja murakaid või kuidas siduda lanti õngenööri külge ja kala rookida, kui olime selle välja tõmmanud.

Kevaditi sõitsime Vanaga Venneshamni telkimisplatsil oleva poe juurde, kus seisis meie paat. Meil oli lahtine paat, millel oli üheksahobujõuline mootor, ja meil oli oma kindel koht, kus me mootori välja lülitasime ja õnged vette heitsime.

Meie kaks olime alati koos. Tema, vana ja küürus, ja mina.

Me olime parimad sõbrad.

Mul oli ükskõik, millisel alal ma võistlesin, oluline oli võistelda. Ma tegin kergejõustikku, jooksin 800, 1500 ja 3000 meetrit. Ma hüppasin kõrgust. Mängisin jalgpalli. Suusatasin. Rullsuusatasin. Tegin kahevõistlust. Suusahüppeid. Alustasin ka laskesuusatamisega.

Mul oli üks raamat kõikvõimalike spordiürituste kalendriga ja ma lunisin ema ja isa käest alati luba minna. Ma tahtsin kõike proovida. Ükskord saime laenuks oda ja nii sain osaleda odaviskevõistlustel. Teine kord kauplesin end Bergenisse triatlonile. Iga kord, kui ema pidi minema Steinkjeri, läksin ma kaasa tingimusel, et peatume kergejõustikustaadionil. Isegi siis, kui nägin televiisorist Bjørn Dæhliet, Thomas Alsgaardi või teisi suusatajaid, ei suutnud ma vaikselt istuda rohkem kui mõne minuti, vaid pidin ka välja saama, suusad jalga panema ja sõitma. Unistasin saada suusatajaks, aga ei uskunud, et see mul kunagi õnnestub.

Ma ei tea, miks võitmine minu jaoks nii tähtis oli. Võib-olla sellepärast, et ma ei olnud seda kunagi kogenud.

Tahtsin teada saada, mis tunne see on. Aga seda ei juhtunud niipea.

Ükskõik kui paljudel võistlustel ma ka ei osalenud, ma ei võitnud kordagi.

Mõtlesin selle peale oma kodutalus ärgates, Vana ja Vanakese juures juustuga võileibu süües, lehmi ajades ja talus hommikusi toimetusi tehes. Mõtlesin selle peale koolibussile minnes, mõtlesin teel kooli ja isegi koolitunnis istudes.

Ma ei rääkinud sellest kunagi kellelegi. Kui nad ühel päeval teada said, et ma tegelen suusatamisega ja võistlen, ütlesid paar poissi võimla garderoobis, et need, kes suusatavad, on jobud ja et ainult vanad inimesed tegelevad sellega. Kõigile oli selge, et nad räägivad minust. Ma olin häbelik, varjasin end oma tuka taha ja ei öelnud midagi. Mul ei olnud lähedasi sõpru, mitte kedagi, kellega rääkida, nii elasin pigem kaksikelu. Kodus olid päevad läbi võistlused, koolis tegin, nagu ei hooliks ma sellest üldse.

Aga see unistus oli kogu aeg olemas. Ja see kasvas üha suuremaks ja suuremaks. Ma tahtsin võita.

Miski muu ei tähendanud midagi.