Читать книгу Põhjalaste raev: viikingite maailma lugu - Philip Parker - Страница 10

Ühel 793. aasta jahedal suvepäeval sisenesid viikingid tormiliselt kirjalikku ajalukku. Sõdalaste laevad, mis olid arvatavasti teed alustanud Lääne-Norrast, ilmusid Põhja-Inglismaal Northumbria ranniku lähedal asuva Püha saare Lindisfarne’i kloostri ette ja sealt maale tormanud mehed asusid seda rüüstama. Mungad, kes olid üldiselt elanud laitmatult vaga elu alates 635. aastast, mil iiri erak püha Aidan kloostri asutas, pidid abitult pealt vaatama, kuidas nende varandus toimetati rüüstajate lohepeaga kaunistatud pikka paati. Kes julges vastu hakata, tapeti.

Viikingite esimesele rünnakule järgnenud reaktsiooni põhjal tuli see täiesti ootamatult. Kaasaegsete kirjeldused olid peaaegu hüsteerilised. „Anglosaksi kroonika”,¹ milles on suure kurtmise saatel kirja pandud ka kõik hilisemad rünnakud, teatab: „Sel aastal võis Northumbria kohal näha kohutavaid endeid, mis hirmutasid koledasti inimesi. Oli tohutuid tuulispasku ja ägedaid äikeseid, taevas nähti lendamas suitsu puhisevaid lohesid […] 8. juunil langes suur õnnetus Jumala kiriku peale Lindisfarne’is, mille paganad oma metsikuses rüüstasid ja jumalamehi tapsid.” Üks mungast kroonik, Durhami Symeon (kirjutas XII sajandi algul),² rääkis, et viikingid „laastasid kõik oma hoolimatu rüüstamisega, tallasid jumalavallatute jalgadega pühadel esemetel, kiskusid üles altarid ja röövisid kõik kiriku varad. Nad tapsid mõned vennad, mõned sidusid kinni ja viskasid suureks häbiks alasti välja, mõned aga heitsid merre”.³

Meie arusaamale Lindisfarne’i rüüsteretkest on igaveseks pitseri pannud Northumbria juhtiva õpetlase ja kirikutegelase Alcuini reaktsioon, kes oli asunud 786. aastal Frangi riigi valitseja Karl Suure teenistusse, kuid külastas vahetult enne viikingite retke taas kodupaika. Võib-olla tekitas Lindisfarne’i lähedus tema sünnikohale (York) nii suuri emotsioone, aga igal juhul kirjutas Alcuin rünnaku kohta lausa viis kirja, kasutades seda ära inglastest kaasmaalaste lõdva moraali hukkamõistmiseks ning nähes nende põikpäisuses põhjust, miks „Jumala vits langes Püha Cuthberti kiriku peale”.⁴ Alcuin rõhutas eriliselt viikingite – tema meelest olid nad Jumala hukkamõistu instrumendid – barbaarsust, mis kippus varjutama rünnaku enda täpset kirjeldust. Ta kirjutas ühes kirjas Northumbria kuningale Æthelredile: „Ennäe, meie ja meie esiisad on elanud sel armsal saarel oma kolmsada viiskümmend aastat ja kunagi varem pole Britannia pidanud taluma niisugust õudu, nagu meie praegu nende paganate käe läbi, ega ole kunagi arvatud, et merelt võiks tulla niisugune rünnak.”⁵ Ta lisab teema juures püsides: „Ja vaata, Püha Cuthberti kirik on läbi imbunud Jumala preestrite verest, kõik selle kaunistused on riisutud, Britannia kõige auväärsem paik on langenud paganarahva röövsaagiks.” Ta näeb süüd otseselt oma kaasmaalaste jahmatavas käitumises, kes peaksid „mõtlema oma valitsejate ja iseenda rõivaste, juuste kandmise viisi, luksusesse kalduvate kommete peale. Vaadake, kuidas te kärbite habet ja juukseid, otsekui sooviksite sarnaneda paganatega”. Lindisfarne’i rüüstamine sobis kenasti Alcuini kirikuelu taaselavdamise agendasse, mida ta rünnakust kõnelevates tekstides ikka ja jälle rõhutas. Mujal kui Inglismaal see rünnak siiski nii sügavat muljet ei jätnud ja erinevalt Alcuinist, kes sellest kirjades palju kõneles, teised kroonikud vaevalt mainisid seda.

Leidub mõningaid tõendeid, et Lindisfarne’i retk ei pruukinud olla isegi Briti saartel esimene. „Anglosaksi kroonika” mainib 789. aastal kolme laeva saabumist Dorseti rannikule, mille üle valitses Wessexi kuningas Beorhtric. Kuninglik kohtunik sõitis neile vastu ja kutsus mehed lossi, „sest ta ei teadnud, kes nad olid”. Tulnukad keeldusid ning tekkinud vaidluses kohtunik tapeti. X sajandil kirjutanud Æthelweard jagas veelgi enam üksikasju: kohtuniku nimi olnud Beaduheard ja ta olnud Dorchesteris, kui kuulis Portlandis randa sõitnud võõrastest laevadest. Et Beorhtric valitses aastail 786–802, võis see rünnak eelneda Lindisfarne’ile.⁶ Läänesaksi kroonikul polnud igatahes selles kahtlust, sest ta kirjutas: „Need olid esimesed taanlaste laevad, mis jõudsid Inglismaale.”

Arvamust, et Skandinaavia ja Inglismaa vahel olid VIII sajandi lõpul kaubanduslikud suhted, mis võisid mõnikord muutuda ka vägivaldseks, tugevdab veelgi Kesk-Inglismaal asunud Mercia kuninga Offa 792. aasta korraldus, milles kutsuti Kenti mehi end „paganarahvaste” eest kaitsma. Ühtlasi nähti ette kirikute vabastamine kuningamaksudest, välja arvatud juhul, kui on vaja rahastada kaitsetegevust „sõudelaevadel paganate” vastu: see annab märku, et retki võis olla ka varem, ainult et neist pole jäänud jälgi kirjalikesse allikatesse. Meie tolle aja peamise allika, „Anglosaksi kroonika” kalduvus kajastada peaaegu eranditult läänesakside ehk Wessexi tegemisi (ja eriti nende võitlust viikingitega) ei välista samuti võimalust, et võis olla rünnakuid, mis Wessexit ei puudutanud ja mille kroonika koostajad seetõttu mainimata jätsid.

Esimesele rünnakule Lindisfarne’is järgnesid peagi uued. Northumbriat, kus asus ka klooster, rünnati taas 794. aastal ning 796. aastal suudeti tagasi lüüa rünnak Tyne’i jõel, mille sihiks oli Jarrow’ klooster (sealjuures viikingilaevade meeskonnad tapeti). Seejärel võis Inglismaa pisut hinge tagasi tõmmata. Mercia kuningatelt on pärit dokumente, milles mainitakse viikingite tegevust aastail 792–822, kuid neist ei kõnele „Anglosaksi kroonika”, mille järgi viikingite järgmine retk toimus 835. aastal (siis rüüstasid nad Sheppeyd Kentis).⁷

Paistab, et põhjalased leidsid mujal mugavamaid sihtmärke. Lääne-Norrast polnud sugugi keeruline sõita Kirde-Šotimaale ja sellest põhja poole jäävatele saartele, mistõttu ei tasu üllatuda, et just Šoti rannik sai viikingite üheks esimeseks ohvriks. Esimene kirjalikult mainitud retk (Hebriididele) toimus 794. aastal, vaevalt aasta pärast Lindisfarne’i ründamist. Samuti algasid kiiresti rünnakud Iirimaal ja Frankide riigis (kus esimesena sai viikingeid tunda Püha Philiberti klooster Noirmoutier’ saarel Loire’i suudmes 799. aastal).

Vähem kui aasta pärast ründasid viikingid Iona saart Šotimaa läänerannikul. Nende sihtmärk oli suur klooster, mille oli siia 563. aastal misjonitööks toona paganatest Šotimaa hõimude seas rajanud iiri munk Columba. VIII sajandi alguseks oli sellest saanud tuntud palverännukeskus ja paratamatult oli klooster kogunud vagade külastajate arvukatest annetustest rohkelt vara. Võis mõista, miks nii suur rikkus ahvatles aina uusi viikingitest rüüstajaid: uus rünnak tuli juba 795. aastal, siis 802. aastal ning väga suur rünnak, mille käigus tapeti kuuskümmend kaheksa munka, 806. aastal.

Vennad, kes ei soovinud enam sugugi olla põhjamaiste paganate abitud ohvrid, suundusid aasta hiljem kõik Kellsi Iirimaale, võttes kaasa vähegi järele jäänud hinnalised reliikviad. Üksikud eriti jonnakad mungad leidsid, et siin pole enam abi kristlikust tõekspidamisest teise põse ettekeeramise kohta, ja kavatsesid oma priori Blathmac MacFlaindi juhtimisel saada märtrikrooni kandjaks, kui rüüstajad peaksid tagasi pöörduma. Viikingitel polnud midagi selle vastu ja nad tapsid algajad sõdalasmungad viimse meheni, piinates sealjuures hirmsasti Blathmaci ja lõpuks tappes ta keeldumise eest teatavaks teha, kuhu on maetud püha Columba luud (need olid asetatud vääriskividega kaetud laekasse). Püha Blathmaci märtrisurma maalis värsivormis värvikalt kuulajate ette Walafrid Strabo, Lõuna-Saksamaa Reichenau kloostri abt aastail 838–849: „Ennäe, raevukas neetud salk sööstis läbi avause, julmalt ähvardas kurjaga neid õnnistatud mehi, hullunult ülejäänud vennaskonna metsikult tapsid, jõudsid püha isa juurde, nõudsid teada väärismetallide asukohta, millesse püha Columba luud on asetatud […] kuid pühak relvitult kindlalt vastu seisis paljakäsi ja selgeks harjutatud kindlameelse vaimupingutusega […]”⁸

Iirimaagi ei jäänud kauaks puutumata põhjalaste raevust ning 795. aastal andsid „Ulsteri annaalid” teada: „Paganad põletasid maha Rechru ja võtsid enda valdusse Skye ja laastasid.”⁹ Hullem oli veel ees: 798. aastal põletasid viikingid maha Inis Pátraici (Skerriesi lähedal umbes 30 km Dublinist põhjas): nad olevat seal purustanud kloostri nimipühaku Do Chonna reliikvialaeka, ilmutades sel moel selgelt igasuguse austuse puudumist kristlike pühade esemete suhtes. Rüüsteretked, küll vaheaegadega, levisid tasapisi kogu Iirimaa rannikul. 807. aastal rüüstasid põhjalased Inishmurrayd Connachti ranniku lähedal, aga nagu Kirde-Inglismaal, hakkas ka Iirimaal vastupanu tugevnema ja „Ulsteri annaalid” annavad 811. aastal teada „paganate tapmisest” ulaidi^[1.] ja järgmisel aastal viikingite lüüasaamisest Loch Léini kuninga Cobthach mac Máele Dúini käe läbi. Sellele järgnes teadaolevate viikingiretkede loos aastakümne pikkune vahe, kuid 822. aastal olid rüüstajad juba Corki all ning 824. aastal ründasid nad lausa väga eraldatult umbes 13 km kaugusel Kerry rannikust asuvat Skelligi kloostrit, mille ülema Étgali nad vangi võtsid.

Samuti võtsid viikingid ette rea retki suuremate Iirimaa kirde- ja idaranniku kloostrite vastu, alustades jõukast Bangori kloostrist Belfasti lahes 823. ja 824. aastal, kus nad samuti solvasid rängalt kristlaste tundeid, raputades kloostri rajaja püha Comgalli luud hoolimatult laekast välja (laegas ise, nagu enamasti reliikviate puhul, oli mõistagi tehtud väärismetallist ja kaunistatud kalliskividega). 830. aastatel rüüsteretked aina tihenesid, alates Armagh’ võimsa kloostri ründamisest 832. aastal, mille varasid pidasid viikingid nii suureks, et tulid sinna vähem kui kuu jooksul lausa kolm korda tagasi. Seejärel hakkasid nad tungima kaugemale sisemaale, rünnates 833. aastal Derryt põhjas, Clondalkinit Dublini lähedal ja suurt Lismore’i kloostrit lõunas. Järgmisel kahel aastal rünnati veel õige mitut kloostrit: Glendalough, Slane, Perns ja Clonmore. Kuid need olid veel suhteliselt oportunistlikud kiirrünnakud, millest võttis osa vähe laevu ja mis kasutasid ära iirlaste aeglast reageerimist, mida lisaks muule takistasid poliitilised erimeelsused, mistõttu vähegi ühine kaitsetegevus osutus võimatuks. Erinevalt Inglismaast (ja teataval määral Šotimaast) ei olnud Iirimaal retkedel õieti pause ning viie aasta pärast jõudsid need uude, palju ohtlikumasse faasi.

Frangi riik¹⁰ Karolingide dünastia võimu all (selle väljapaistvaim esindaja oli Karl Suur) oli esimene ala väljaspool Skandinaaviat, mis sattus viikingitega kontakti, kui frankide vallutused naabruses asuval Friisimaal (ala Põhjamere ääres tänapäeva Hollandi ja Loode-Saksamaa territooriumil) alates 730. aastatest nihutasid riigipiiri ohtlikult lähedale Taanile, kindlasti Taani laevade sõidukaugusse. Nende vahele jäid veel ainult saksid, kuid Karl Suure kestvad sõjakäigud alates 772. aastast tõid 797. aastaks kaasa ka nende alistamise. Häirituna väljavaatest, et frangid tungivad veel kaugemale, vahest lausa Taani endasse, sõitis Taani kuningas Godfred meritsi suure sõjaväega Schleswigi taanlaste ja sakside piiril. Targu turvalisuse pärast muretsedes, lükkas ta pikemalt kaalumata tagasi kutse saada isiklikult Karl Suurega kokku ja saatis kohale saadikud, kes sõlmisid kokkuleppe põgenike vahetamise kohta. Frankide ja taanlaste suhted halvenesid aga pärast seda, kui Godfred ründas slaavi obodriitide hõimu, kellele Karl Suur oli andnud ulatuslikke alasid vallutatud sakside maal, kust selle algasukad küüditati Frangi riigi põhiterritooriumile.¹¹

Kui obodriitide pealik ja frankide liitlane mõrvati, võib-olla Godfredi korraldusel, puhkes frankide ja taanlaste vahel nii äge vaenutegevus, et Karl Suur kavatses 810. aastal alustada juba sõjaretke Godfredi vastu, kuid avastas siis, et teda on ennetatud: „Nordmannia laevastik 200 laevaga” ründas Friisimaad ja „laastas kõiki Friisi saari”.¹² Erinevalt rüüsteretkedest, millega algas viikingiaeg Inglismaal, Šotimaal ja Iirimaal, oli see võimas retk ja ette võetud kuninga toetusel.

Friislased maksid 100 naela hõbedas enda rahulejätmise eest ning edasisele sõjategevuse ägenemisele pani piiri Godfredi õigeaegne mõrvamine ja tema vennapoja Hemmingi tõusmine troonile. Frangid sekkusid siiski ka edaspidi Taani kuningadünastia asjadesse ning Hemmingi asendasid võimul peagi Godfredi pojad. Nad seisid omakorda silmitsi tõsise vastasseisuga, mida kujutas trooninõudleja Harald Klak, kuid viimane oli siiski sunnitud põgenema ja otsima varjupaika Ludwig Vaga (kes oli tõusnud troonile pärast Karl Suure surma 814. aastal) õukonnas. Ludwigi katse tõsta Harald taas Taani troonile (eeldatavasti Frangi riigi vasallina) tekitas Taanis ägeda reaktsiooni ning ligemale 200 alusest koosnev laevastik ilmus Saksimaa rannikule. Tundub, et Ludwigi taotlusi saatis siiski mõningane edu, sest 819. aastal valitses Harald koos Godfredi poegadega. Ta ei ilmutanud siiski kuigi suurt tänulikkust frankidest heategijate suhtes: 820. aastal ilmus kolmeteistkümne „Nordmannia piraadi” laevastik Flandria rannikule ja rüüstas maad kuni Seine’i ja Poitouni. Teinud retke ka Akvitaaniasse, pöördusid mereröövlid koju.

Nüüd otsustas Ludwig kasutada taanlaste sõjakuse talitsemiseks ristiusku: umbes sellele ajale langeb esimene teadaolev misjon taanlaste pööramiseks, mille käivitas Reimsi peapiiskop Ebbo. Kuningas Harald õhutati ristimist vastu võtma, mida ta tegigi suurejoonelisel tseremoonial Ingelheimi kuningalossis (kus Ludwig seisis tema kõrval ristiisana, rõhutades sellega omamoodi vaimulikku süseräänsust vastristitu üle). Paraku läks see poliitika vett vedama, kui Harald kihutati 827. aastal uuesti Taanist minema ja maa ainuvalitsejaks sai Godfredi poeg Horik. Haraldile anti ajutiselt Rüstringeni krahvkond Ida-Friisimaal, lootes ometi tema võimu taastumist Taanis, mida aga ei juhtunudki.

Olukord Frangi riigis muutus 830. aastatel väga keeruliseks. Ludwig Vaga vastu sepitseti mitu vandenõu, mille taga seisid juhtivad suurnikud ning tema enda pojad Lothar, Charles Paljaspea ja Ludwig Sakslane. 833. aastal puhkes otsene vastuhakk ja Ludwig kõrvaldati ajutiselt võimult, kui sõjavägi jättis keisri „Valede väljal” lahingus mässulistega maha. Kümme kuud hiljem tõusis Ludwig siiski taas võimule, kuid selleks ajaks oli Lothar kindlustanud endale taanlasest pealiku Haraldi¹³ toetuse, kes võttis ette rüüsteretki Friisimaa rannikule ja nõrgestas sel moel tema isa positsiooni. 834. aastal ründas Taani sõjavägi võimsalt suurt Dorestadi kaubalinna ja hävitas suure veresauna käigus põhjalikult sadama. 835. aastal rünnati Dorestadi uuesti ning laastavast rünnakust ei pääsenud linn ka aasta hiljem. Seejärel saatis kuningas Horik ülbelt saadikud Frangi kuningakotta, kinnitades, et pole röövretkedega kuidagi seotud ja on lausa nende süüdlased kinni võtnud ja hukanud. Olukord jäi pingeliseks 840. aastatelgi, mil Ludwig Vaga suri. Tema surm tekitas suure poliitilise ebastabiilsuse, mis pakkus ohtralt häid võimalusi Taani viikingitele. Prantsusmaa pikk kaitseta rannik ning Loire’i ja Seine’i suudmed olid ründajate ees ohtlikult valla, kuid tõeline torm polnud veel alanudki.

Frangi riigi, Inglismaa, Šotimaa ja Iirimaa esimestele ohvritele näis, nagu oleksid viikingid ilmunud ei tea kust ilma igasuguse hoiatuseta. Ometi ei tulnud põhjalased sugugi eikuskilt. Ühiskond, millest nad pärinesid, polnud kaugeltki primitiivne ja oli retkede algamisele eelnenud sajanditel elanud üle kiireid muudatusi. Milline oli see Skandinaavia, kust rüüsteretkelised VIII sajandi lõpul teele asusid? Kindlasti polnud tegu ühtse kohaga, ei geograafilises mõttes ega arengu poolest. Eri piirkondadel oli oma eripärane ajalugu, isegi kui neid erinevusi peaaegu täielikult eirasid välismaalased, kes panid kirja esimesed rünnakud ning olid rohkem huvitatud neile osaks langenud rängast vägivallast kui üksikasjadeni täpsetest etnilistest detailidest.

Skandinaavia üüratu ulatus (Norra põhjatipust Jüütimaa lõunapunktini on ligemale 2000 km) põhjustab maastiku väga suurt varieeruvust. Lõunas on Taani valdavalt tasane maa, selle peamine koostisosa Jüütimaa on Põhja-Saksa tasandiku jätk. Väikese Belti väin lahutab Jüütimaad kahest peamisest saarest Sjællandist ja Fynist, millest edasi jäävad juba (tänapäeval Rootsile kuuluvad) Skåne ja Blekinge. Kaks viimast kuulusid suurema osa rauaajast ja varakeskajast Taani kuningate mõjusfääri ning kuulusid ka IX sajandi lõpul ja X sajandi algul tekkinud esimesse ühendatud Taani kuningriiki. Taani rikkalik ja viljakas põllumaa suutis üldiselt ülal pidada suuremat elanikkonda kui põhjapoolsemad alad, ehkki jagunemine paljude saarte vahel ei soodustanud just poliitilist ühtsust.

Skandinaavia poolsaarel endal eraldab võimas, põhjas Finnmarkist lõunas Stavangeri (Norras) lähistele ulatuv mäeahelik ida- ja lääneosa. Lääneosa on avatud Atlandi ookeanile ja liigendatud rannik on valdavalt jäävaba isegi kõige külmematel kuudel, kuid Läänemere poole jääv idaosa kannatab karmide talvede käes ning jää takistab meresõitu mitu kuud. Need erinevused aitasid kujundada tingimusi, mis soodustasid eraldi läänepoolse (Norra) ja idapoolse (Rootsi) kuningriigi teket.

Suuremat osa maast, kui ta ei olnud juba ligipääsmatu mägede tõttu, katsid tihedad metsad.¹⁴ Lehtpuud andsid tooni ainult päris lõunas (Taanis ning Rootsi ja Norra lõunatipus), põhjas aga läks nulgudest, kuuskedest ja mändidest segamets üle taigaks, võimsaks põhjamaiseks männimetsaks. Maismaasuhtlust raskendas veelgi maastik, millel leidus ohtralt jõgesid ja järvi (eriti Rootsis ja Soomes), mis koos Norra pika ranniku ja Taani saarelise iseloomuga seletab hästi skandinaavlaste harjumust kasutada liikumiseks paate.

Skandinaavia poolsaare viljakaimad alad asusid lõunas: Rootsi puhul Mälareni järve ja Uppsala piirkonnas, Norra puhul Oslo fjordi ümbruses, samuti edelas (Rogalandi, Sogni ja Hordalandi lähistel¹⁵) ning sealt põhja pool tänapäeva Trondheimi piirkonnas. Pole sugugi juhus, et just need alad olid esimeste meile teada olevate kuningate võimubaasid.

Skandinaavia asustasid esimesena viimase jääaja lõpul Hamburgi kultuuri põhjapõdrakütid, kes liikusid saagi otsingul taanduvate liustike järel. Jõudnud umbes 14 000 aasta eest Skånesse, liikusid nad nahkpaatide abil üle kogu poolsaare ja tungisid umbes 7000. aastaks eKr Lõuna-Soomesse. Need varased sisserändajad sõltusid täielikult jahipidamisest ja korilusest – põllumajandus jõudis Skandinaaviasse umbes 4000. aastal eKr. Sellest alates kuni rauaaja alguseni umbes 500. aastal eKr kasvas Skandinaavias tasapisi elanikkond, jõukus ja ühiskondlik liigendus. Siis saabus aga kriis, kui kliima jahenemine (ja vihmade sagenemine), lõunapoolsete pronksi varumisteede läbilõikamine Kesk-Euroopas levima hakanud keltide poolt ning luksuskaupade suundumine lõunasse, Vahemere äärde, hakkas tugevasti mõjutama Skandinaavia ühiskonda.

Rooma rauaaja (1–500 pKr) ühiskond oli palju militariseeritum ja sotsiaalselt ebavõrdsem. Skandinaaviasse jõudsid Rooma impeeriumi kaubad, sealhulgas pronksnõud, väärisesemed ja eriti roomalikud relvad. Viimased võisid saabuda põhja koos sõjameestega, kes teenisid Rooma abivägedes ja naasid koju. On ka märke süvenevast ebakindlusest, näiteks mitme kindlustatud linnamäe rajamine Lõuna-Norras, -Rootsis ja -Soomes, millest suurimal, Gotlandil asuval Torsburgenil, oli peaaegu 2,5 km pikkune vall. Veel kõnekamad on soodest leitud relvaohvrid, eriti perioodist 200–500. Ainuüksi Jüütimaal on neid leitud paarikümne ringis ja suurim neist, mis on leitud Kesk-Jüütimaalt Illerup ...dalist, annab mõista, et seal pidasid lahingut mitmesajamehelised väed, mille järel kaotanute mõõgad, pistodad ja odad heideti rituaalselt sohu.

Esimene ajalooline teave Skandinaavia kohta pärineb Kreeka ja Rooma kirjameestelt. Pytheas, kreeklasest reisi- ja kirjamees Massiliast (tänapäeval Marseille), kirjutas ülevaate reisist piki Loode-Euroopa Atlandi rannikut umbes 300. aastal eKr.¹⁶ Ta mainib Britanniast kuue päevateekonna kaugusele põhja jäävat maad nimega Thule, mille asukad elatusid metsmarjadest „soojematele maadele omase teravilja ja kariloomade puudumise tõttu”. On siiski teadmata, kas ta mõtleb selle all (ja kas ta ka ise külastas) Skandinaaviat (või isegi Islandit). Selgemini mõistetavad teated pärinevad Rooma ajaloolasest Tacituselt, kes kõneleb laevastikust, mille Augustus saatis 5. aastal pKr uurima Friisimaast edasi jäävat rannikut. See jõudis Jüütimaa põhjatippu ning just sellelt ekspeditsioonilt (mis jäi roomlaste ainsaks retkeks sellesse piirkonda) pärineb nähtavasti esimene „Skandinaavia” mainimine. Taas Plinius Vanema (I sajandi teine pool pKr) teoses „Looduslugu” esinedes on see saanud kuju Scadinavia, mille tähenduseks on peetud „ohtlikku saart”: see võib viidata Kattegati veekeeristele, mis kujutasid laevasõidule tõsist ohtu.¹⁷

Umbes aastal 150 loetleb Aleksandria kirjamees Ptolemaios Skandinaavia hõime, kelle sekka kuuluvad Suiones, mis võib olla hiljem üle kandunud rootslastele, ja Goutoi, kes võivad olla sama rahvas nagu Geatas, keda mainib VI sajandi anglosaksi eepos „Beowulf ” ja kelle nimi on seotud ühe suurema Rootsi kuningriigi ajaloolise piirkonnaga. Rahvasterännu aeg, milles toimub „Beowulfi” tegevus, pakub rohkelt kirjalikke viiteid Skandinaaviale, ehkki enamikku neist on masendavalt raske dekodeerida. Peamine neist allikatest on Jordanese „Getica”. VI sajandi keskel kirjutanud Jordanes mainib 28 Skandinaavia rahvast, sealhulgas Gauthigothae ja Suetidi, ja nimetab Skandinaaviat „rahvaste koldeks”, esitades muu hulgas esimest korda hiljem populaarseks muutunud mõtte: gootid rändasid lõunasse Gotlandilt, burgundid Bornholmilt (Burgundaholm) ja langobardid oma algselt kodumaalt Skånes Lõuna-Rootsis.¹⁸

II sajandi paiku pKr muutub Taani arheoloogiline leiumaterjal mõnevõrra kesisemaks: kaob väärisasjade ohverdamine sohu ning matmiskommetes hakatakse laibamatustele eelistama põletamist (mis tähendab, et meie käsutuses on vähem materjali, milliseid panuseid surnutele kaasa pandi). Siiski leidub suhteliselt palju teavet Norras ja Rootsis ning viimasest on tõendeid õitsva kuningriigi kohta Mälareni järve piirkonnas. See oli mõningase õitsengu periood, nagu tunnistab mitu rikkalikku laevmatust Uppsalast põhjas Valsgärdes ja Vendelis (nende järgi nimetatakse Rootsis ajavahemikku 550–750 Vendeli perioodiks).¹⁹

Suur osa meie teadmistest Rootsi varase arengu kohta pärineb „Ynglingite saagast”, algselt IX sajandil koostatud poeemi („Ynglingatal”) XIII sajandi ümbertöötlusest. See kõneleb Rootsi esimesest dünastiast, mille tegelik lugu on mattunud müütide ja ajaloo segasevõitu vaheala hägusse. Tundub, et dünastia tekkis millalgi VI sajandil ja valitses alal, kus Mälareni järve veeteed ristusid maateedega, mis tulid sisemaa karusnaharikastest piirkondadest. Ühed varasemad kuningad olid Aun, Egil ja Adils, kelle valitsemise ainuke käega katsutav tunnistus on kolm võimsat kääbast Vana-Uppsala XII sajandi romaani stiilis kiriku lähedal, mida Põhja panteoni tähtsamate tegelaste järgi varem nimetati Odini, Thori ja Freyri kääpaks.²⁰ Nüüdseks kena rohukatte all kääpad paiknevad lähedal kohale, mis pidi olema Rootsi kuningate tähtsaim võimu- ja kultuskeskus (XI sajandi kirjamees Bremeni Adam annab õõvastava ülevaate paganlikest ohverdustest, mida tema kinnitusel siin sooritati), kuid alles samas asuva muuseumi leidudekogu annab õige arusaama nende kuningate võimust ja jõukusest, kelle valitsemise iseloomu ja võimu täpset ulatust ei ole tänapäeval peaaegu kuidagi võimalik tuvastada.

Paistab, et Ynglingite dünastiat saatsid pidevalt mitmesugused hädad. Kuningas Sveigðir võttis pähe, et aasid, Põhjala usundi nooremad jumalad, elasid algselt maa peal Skandinaaviast kaugel idas, ja asus seda maad otsima. Pika rännaku järel nägi ta kääbust, kes sisenes kaljulõhesse ja kutsus kuningat kaasa, väites, et sees ootab teda Odin. Sveigðir ei kavatsenudki lasta end kõrgemate olendite otsingul eksitada ja järgis kääbuse kutset, pärast mida aga kalju tema järel sulgus ja kuningat ei nähtud enam kunagi. Kuningas Dómaldi otsustasid ohverdada tema enda alamad jumalate soosingu võitmiseks pärast viljasaagi ikaldumist, kuningas Yngvi-Donnarit tabas aga täpsustamata, kuid vaevarohke lõpp, nii et ta „viskles piinades Rootsis”. Võib-olla kõige õnnetuma saatusega oli imetabase hüüdnimega kuningas Eystein Kõhutuul, kes uppus, kui Varna Skjöld – sorts, kelle maid ta parajasti rüüstas – manas välja vägeva tuule, mis pani ühe laeva poomi visklema, nii et see pühkis kuninga üle parda, kus ta oma lõpu leidis.²¹

Nonde varaste Ynglingi kuningate võim paistab olevat ulatunud Norrasse Vestfoldi, kus suur kääbaskalmistu Borres, Oslost edelas, võib sisaldada mitmegi kuninga hauda. Kaskede ja tammede varjus tänaseni püsival poolel tosinal kääpal on ülaosas sissekaeveid, mille kaudu rüüstajad on ammugi suurema osa hauapanustest ära viinud. Neid kaevati esimest korda 1852. aastal pärast seda, kui kohalik teedevalitsus oli ostnud paiga kruusakaevanduseks. Kruusa kühveldanud töölised leidsid pronkssadula ja kui nad proovisid seda välja kaevata, varises kääbas sisse. Norra üks esimesi suuri arheolooge Nicolay Nicolaysen kutsuti kohale asja põhjalikumalt uurima. Tollal oli seal üheksa kääbast, Nicolaysen kaevas aga kääbast number 1, milles leidis tõendeid laevmatuse kohta (säilinud olid küll ainult raudnaelad, puit oli ammu kõdunenud).²² Surnutele kaasa pandud panuste seas oli kolm hobust kõigi oma ratsmetega, raudkatlaid ning mitmesuguseid põllundusriistu ja savinõusid. Kaevamistel tuli välja esemeid, mille järgi nimetati üks varasemaid viikingiaja kunstistiile Borre stiiliks.²³ Tundub, et kalmistut kasutati 800. aastatelgi, mistõttu on võimalik, et sinna on maetud mõned IX sajandi lõpul Norrat ühendama asunud Harald Kaunisjuukse vahetud eelkäijad.²⁴

Konkreetsemaid tõendeid Rootsi kasvavast jõukusest viikingiretkedele eelnenud sajanditel on saadud Mälareni järve Helgö saarelt, kus paiknes V–VII sajandil kaubanduskeskus. Seal asus hulk kaubahoove ja töökodasid, kus valmistati ehteid (isegi kullast), klaashelmeid ja põdrasarvest kamme, mida leidub kõikjal hilisemates viikingiaja leiukohtades. Kaubanduskeskuse geograafilisest haardest annavad tunnistust Indiast pärit Buddha kuju, Iirimaalt pärit piiskopisaua katke ja Lõuna-Inglismaalt pärit klaasesemed.²⁵

Samal ajal Taani varasema ajaloo allikad on palju kasinamad. Meile on teada legend, et Taani sai nime Upplandi kuninga Ypperi poja Dani järgi, kes on peaaegu kindlasti müütiline tegelane, kuid lugu võib sisaldada ähmast mälestust Taani valitsejasoo sidemetest Rootsiga.²⁶ „Beowulf ” nimetab valitsevat dünastiat Scyldingiteks („kilbikandjad”) ning Saxo Grammaticus mainib „Taanlaste vägitegudes” kuningas Halfdani (otsetõlkes „pooltaanlane”), kelle poeg Hrothgar esineb „Beowulfis” (ja keda võib oletamisi dateerida V sajandi lõppu).

„Beowulf ” kõneleb edasi geatide kuningast Hygelacist, kes võttis ette sõjakäigu huga’de (ehk frankide) vastu, mille käigus sai ka surma. Seda rünnakut, mida võib pidada „esimeseks” kirja pandud viikingiretkeks, kinnitab Frangi ajaloolase Tours’i Gregoriuse ülestähendus „Frankide ajaloos”, kus ta kirjeldab Taani kuninga Chochilaicuse (ehk Hugilaicuse) retke 515. aastal friisi päritolu atuaaride vastu, kes elasid Reini alamjooksu ja Zuidersee vahel.²⁷ Rünnaku järel sattus Chochilaicus Frangi valitseja Theoderichi poja Theodeberti varitsusele ja langes. Seda pole just palju, kuid sellestki viitest jääb mulje, et juba sajandeid enne Lindisfarne’i ründamist olid skandinaavlased väga tõsiseks ohuks Põhja-Euroopa rannaelanikele.

Järgmine kord esineb Taani kirjalikes allikates 714. aastal, mil Inglise misjonärist pühak Willibrord olevat läinud „metsikute Taani hõimude” juurde ja kohtunud nende kuninga Ongendusega, kuid sel ristiusustamiskampaanial ei paista olevat olnud vähegi pikaajalisemaid tulemusi.²⁸ Seda, et aegade hämarusse vajunud varastel Taani kuningatel oli märkimisväärne võim, annab mõista Danevirke, mitmete kindlustuste kompleks, mis rajati Jüütimaa kaitsmiseks lõunapoolsete sissetungijate eest. Pikka aega arvati, et selle ehitamist alustas IX sajandi algul kuningas Godfred, kuid 1970. aastatel ette võetud dendrokronoloogiline analüüs näitas, et sellega alustati 730. aastatel (enamik daatumeid koondub 737. aasta ümber), mis osutab hämmastavalt tugevale kuningavõimule selle aja kohta.^[2.] Arusaama, et juba toona oli kujunemas tsentraliseeritud kuningavõim, tugevdab veelgi Kanhave kanali kaevamine läbi Samsø saare 726. aastal. Saare strateegiline asukoht Jüütimaa ja Sjællandi vahel tähendas, et kanali valdaja võis kontrollida laevaliiklust Taani väinades ja soovi korral ka tõkestada sissepääsu Läänemerre.

Kuigi Rootsi, Taani ja Norra väikesed pealike territooriumid võisid VII sajandi lõpul ja VIII sajandi algul koonduda endiselt veel üsna pisikesteks kuningriikideks, oli tärkav ühiskond jätkuvalt valdavalt küla-laadi (mingidki linnad ilmuvad alles VIII sajandi algul ja need on veel väga pisikesed).²⁹ Enamik inimesi elas taludes, kus eluhooneks oli niinimetatud pikkmaja. Need võisid olla üle 30 meetri pikad ja 4–6 meetrit laiad, tavaliselt palkidest (või mätastest, kui puitu nappis), mida toetav okstest sõrestik oli tugevdatud savikrohviga kaetud vitspunutisega. Seinad kaldusid enamasti veidi väljapoole, mis andsid hoonele mõnetise sarnasuse paadiga. Sisemuses jagasid katust toetavad puitpostid ruumi pikuti kolmeks. Hoone ühes otsas paiknes sageli laut, kus hoiti talviti loomi. Välisseinte ääres asusid pingid, millel elanikud istusid, sõid ja magasid. Hoone keskel oli nelinurkne kolle, mis andis sooja, kus valmistati toitu ja mis oli üldse kogu hoone kese. Sisustust oli vähe, kui mitte arvestada puidust kirste ja „suurtooli” ehk perepeale mõeldud hästi viimistletud kõrge seljatoega istet, mida kahelt poolt toetasid kaks kõrgemat toolisammast, ning privaatsust selline maja eriti ei pakkunud.

Traditsiooniliselt jagunes ühiskond kolmeks: þræl’id (träälid) ehk mittevabad, karl’id ehk vabad talunikud ja jarl’id ehk ülikud. See on kahtlemata lihtsustus, aga nii esitab klassikalist kolmjaotust X sajandi poeem „Rigsþula” („Riigri lugu”),³⁰ mis kõneleb käskjalast jumala Heimdali rännakust. Ta külastab kolme taret, kus elavad vastavalt kolme ühiskondliku klassi esindajad. Esimeses (kus elanud Vaarisa ja Vaarema) pakuti talle aganaid täis leiba, kuid enne lahkumist kasutas ta ära pererahva külalislahkust ja sigitas Vaaremaga poja, kellele anti nimeks Trääl. Poiss abiellus, kui aeg kätte jõudis, neiuga, kelle nimi oli Teenijatüdruk, ja nende lapsedki kandsid nimesid, mis vastasid nende teenijaloomusele: poisid Lehmakarjus, Tahumatu, Röökur, Parm, Kiimur, Lehkur, Nott, Paks, Logard, Suurjalg, Igerik ja Hall ning tüdrukud Lobamokk, Räbalakandja, Puhinina ja Teenija. Seejärel külastas Heimdal Vanaisa ja Vanaema (karl’ide esindajad), kus ta taas sigitas pereemaga lapse. Vanaema sünnitas poisi – „punajuukseline, priske, silmad pöörlesid peas” –, kellele pandi nimeks Karl. Tugev poiss abiellus tüdrukuga, kelle nimi oli Minia, ning neil olid lapsed, kes kandsid juba kenamaid nimesid: pojad Mees ja Tugev, Relvakandja ja Sepp, Talumees, Pöetudhabe ja Mestimees ning tütred Emand, Pruut, Sale, Kaunis, Naine ja Häbelik. Kolmandana külastas Heimdal Isa ja Ema kaunist maja. Taas sigitas jumal pereemaga lapse, aga see oli juba väliseltki palju õilsam, „hiilgavate põskede” ja „otsekui siul välkuvate silmadega”. Laps, kelle nimeks sai Jarl, abiellus tüdrukuga, kelle nimi oli Erna, ja neil sündisid ülikutele sobilike nimedega lapsed: Poeg ja Laps, Järglane ja Pärija, Poiss ja Sugulane ning „noorim Kon” (viimane – originaalis Konr ungr – on sõnamäng vanapõhja keeles, milles konungr tähendab „kuningat”).^[3.]

Orjad paiknesid küll kindlalt ühiskondliku hierarhia allosas, kuid nende seisund ei olnud ometi Skandinaavias nii rõhutud kui mitmel pool mujal Euroopas: Skandinaavia seadused lubasid orje vabastada, samuti tunnistada maaomanikel vabaks lapsi, kelle nad olid sigitanud orjataridega. Nende hulk oli viikingiühiskonnas alati suhteliselt väike (XII sajandiks oli pealegi seisus ka ametlikult kaotatud kõikjal peale Rootsi³¹).

Nii vabade kui ka orjade seisund oli pärilik, ehkki viimaste arv võis suureneda vangide läbi, keda võeti röövretkede käigus (nende arv kasvas märkimisväärselt viikingiajal). Ori oli õiguslikult mitmeti piiratud ja seisis õiguste poolest vabast inimesest madalamal. Kui näiteks ori solvas vaba inimest ja viimane orja tappis, tuli karistuseks tasuda vaid orja hind, kui aga vaba mees mõrvas oma orja, ei langenud talle üldse karistust osaks (kui ta just ei juhtunud õnnetut trääli mõrvama paastu ajal, millisel juhul oli karistuseks väljasaatmine).³²

Suurem osa elanikest kuulus vabade, aga mitte ülikute sekka ning neil oli õigus osaleda kohalikel rahvakoosolekutel ehk tingidel (þing), mis kujutas endast kogu viikingimaailmas levinud institutsiooni, millel lahendati üldise tähtsusega küsimusi ja mõisteti kohut. Vabade kategooria oli väga lai ja jagunes mitmeks allklassiks, sealhulgas põllutöölised ja rentnikud, aga ka mitteülikutest maaomanikud. Vabade kohta kasutati tavaliselt sõna bóndi, mis tähistab talupidajaid. Tähtsaim allrühm olid óðalsbóndi ehk odalivabad – see seisund on juriidiliselt küll keeruline, aga tähistab sellise maavalduse omanikku, mida võis pärandada (samal ajal ei saanud seda võõrandada perekonda mittekuuluvale isikule ilma hõimlaste nõusolekuta). Ühiskondliku kihistumise süvenedes tekkis teisigi allrühmi, kelle seas tuleb ära märkida maata põllutöölised ja väikemaapidajad, kes õiguslikult olid küll põhimõtteliselt võrdsed, aga kes surma või vigastuse korral väärisid väiksemat hüvitust kui odali- ehk taluomanikud.

Ülikute seas nimetati tähtsamaid isikuid jarlideks. Seda sõna tarvitati ainult väga kõrgete ülikute, sageli kuninga endaga konkureerivate isikute puhul, näiteks Hladiri jarlide puhul, kellele kuulus suur osa põhjapoolsemast Norrast (keskusega Trøndelagis) ja kes sageli jagasid kuningaga võimutäiust või tegutsesid Taani kuningate asevalitsejatena, üritades oma võimu alla painutada kogu Norrat. Ühiskonna ülikute kiht, kelle seast valiti kuninga kaaskondlased ja nõunikud, kaotas viikingiaja lõpu lähenedes suure osa võimust, sest kuningate võim kasvas ning nende tegevusvabadus ahenes, suuresti seetõttu, et pärilikke maavaldusi hakkasid asendama kuninga annetatud ametid ja läänid.

Oli siiski üks inimrühm, kes jäi suuresti Põhjala ühiskonna peavoolust kõrvale – eelkõige seepärast, et nad ei kuulunud sõna otseses mõttes põhjalaste hulka. Rändlejatest soomeugri keelt kõnelevad saamid, kes elatusid jahist, kalastamisest ja põhjapõtrade karjatamisest, ei ole meile jätnud enda kirjalikke mälestusi, mistõttu me peame täielikult tuginema Skandinaavia allikatele ning arheoloogia andmetele.

Saame mainitakse mitmes Islandi saagas, samuti „Landnámabókis”, mõnes poeemis ja reas hilisemates Norra seadustes. Enamasti kasutatakse nende kohta väljendit finnr või finni, nende omanime saami aga kohtab Põhjala allikates ainult korra. Kahtlemata olid nad elanud Skandinaavia poolsaarel juba pikka aega, arvatavasti enne põhjalaste saabumist. Mitmed matusekohad, nõndanimetatud järvekalmed, mis on koondunud väikeste metsajärvede äärde, pärinevad nooremast rauaajast ning nende asukohad annavad mõista, et saamide asuala ulatus palju kaugemale kui hiljem, keskajal, mil nad elasid kaugel Norra ja Rootsi põhjaosas. Vanema rauaaja kalmetest Rootsis Härjedälenis Krankmårtenhögenis on leitud kivikääbastele seatud põhjapõdra sarvedest kroone, mis tunnistavad saamide ammuseid tihedaid seoseid loomadega. Isegi nii kaugel lõunas kui Upplandis Tunas paiknevas laevkalmes on jälgi, et lahkunu toiduvalikusse kuulus sageli põhjapõder (mis ei olnud sugugi iseloomulik tollasele tüüpilisele Põhjala toidulauale).

Saamid olid kogenud kütid ning tundub, et põhjalaste ja saamide levinuim suhtlemisvorm oli andam, mida viimased maksid (või vahetasid muu kauba vastu) karusnahkades (seda kirjeldab üksikasjalikumalt põhjalasest kaupmees Ohthere (Ottár), kes elas saami aladel IX sajandil³³). Pole päris selge, mida saamid said vastutasuks kärbi-, saarma- ja teiste loomade nahkade eest („Ketili saaga” mainib võid ja sealiha, aga see ei olnud kindlasti piisavalt köitev vahetuskaup³⁴), kuid on ilmne, et vahetus oli vastastikku kasulik, sest see kestis sajandeid.

Kuigi paistab, et saamid elasid peamiselt Finnmarkis, on tõendeid ka nende asumise kohta kaugemal lõunas, Trøndelagis ning isegi Ida-Norra lõunaosas ja sisemaal. Borgartingi seadused, mis kehtisid maa idaosas, nägid ette mitmeid meetmeid kristlaste ja finn’ide segunemise vältimiseks ning keelasid spetsiaalselt kristlastel sõita saamide juurde paluma abi haiguste ravimisel või ennustamiseks. Niisuguste paganlike kommete halb mõju vaevas kahtlemata seadusekoostajate meelt. Tegelikult ongi saamid saagades kõige silmatorkavamalt esindatud just nõiakunsti meistritena. Ühes loos pajatatakse, kuidas Norra kuninga Eirik Verekirve abikaasa Gunnhild olevat läinud Finnmarki õppima finn’ide käest nõiakunsti (ja kooskõlas hilisema verejanulise naise mainega olevat lasknud jõhkralt tappa oma kaks õpetajat).

Saamide šamaanitraditsioonid ja pikaajaline vastuseis ristiusule tekitasid keskaja (peamiselt kristlike) Põhjala kirjameestes väga suurt võõristust. Leidub teatavaid märke kahe rühma vahelisest vägivallast. 1258. aastal purunes Põhja-Norra rannikul üks islandlaste laev, mille järel meeskond tapeti, arvatavasti süüdlasteks saamid, ning ühe kirjelduse kohaselt³⁵ olevat saamid rünnanud Norra juhtiva pealiku talu, aga kui arvestada, kui pikka aega elasid saamid ja põhjalased kõrvuti, on niisuguseid teateid äärmiselt napilt.

Palju rohkem on teateid rahumeelsest suhtlemisest. Lisaks kaubavahetusele, mis iseloomustas mõlema rühma püsisuhteid, paistab, et Põhjala eliit pidas saami eliiti prestiižseks partneriks abielusuhete sõlmimisel.³⁶ „Finnboga saagas” kõneldakse, kuidas saami naisest Leiknyst sai ühe Islandi pealiku armuke, aga tuntuim näide on kahtlemata lugu Norra kuninga Harald Kaunisjuukse abielust saami kuninga Svási tütre Snæfrithiga. Harald kutsuti Svási mätastest onni ja kuigi ta algul tõrkus, läks ta lõpuks ometi kohale. Seal valas Snæfrith kuninglikule külalisele jooki ning teda nähes tabas Haraldit meeletu armastus. Svási ei olnud nõus Norra kuninga ettepanekuga veeta Snæfrithiga lihtsalt üks öö ja nõudis abielu sõlmimist.³⁷ Just sellest abielust olevat olnud pärit Norra XI sajandi keskpaiga kuningas Harald Hardrada, kes Harald Kaunisjuukse ja Snæfrithi lapselapselapselapsena võinuks veel enam kindlustada oma troonitaotlust.

Sõltumata sellest, kas Haraldi ja Snæfrithi abielu üldse aset leidis või mitte, näitab see, et Põhjala maailmavaates ei peetud saame sugugi põlastusväärseks. Seda, kui harjumuspäraseks neid peeti, näitab ka Gulatingi seadustes leiduv vanne, mis kõneleb vaenlastest, kel lubatakse olla rahus kuni „kull lendab, mänd kasvab, jõgi merre voolab, lapsed ema järele hüüavad ja saamid suusatavad”. See tuletab kenasti meelde, et viikingiaja Skandinaavia ühiskond polnud kaugeltki ainuüksi põhjalaste ühiskond.

Saagades kujutatud viikingiühiskonda vaevas lakkamatu vägivald või vähemalt selle oht ning tugeva keskvõimu puududes, mis oleks seda vältinud, tuli leida muid viise, kuidas seda vaos hoida või vähemalt suunata ühiskondlikult vastuvõetavasse kanalisse. „Egili saagas” pajatatud lugu, kuidas peakangelane kõigest seitsmeaastasena tappis Heggi poja Grimi (tollele kirvega pähe lüües) pallimängus tekkinud tüli tõttu,³⁸ näitab ilmekalt, kui levinud võis vägivald olla. Sellistes tingimustes otsisid inimesed kaitset niisuguse kohaliku pealiku käest, kes nende meelest suutis kõige etemalt kaitsta nende elu.

Kui viikingid moodustasid salku rüüsteretke tarbeks, siis olid mehed, kes neisse kuulusid, harjunud relvi kasutama – see oli hädavajalik kas või iseenda kaitsmiseks rahututel aegadel –, isegi kui nad polnud saanud mingit kindlapiirilist väljaõpet. Levinumad relvad olid kirved, odad ja vibud, mõnevõrra vähem levinud (vähemalt mitteülikute seas) mõõgad. Viimased olid enamasti ligemale meetripikkused, lihtsa risti teraga käekaitse ja mõõganupuga ning tömbi otsaga, mistõttu nendega oli parem raiuda kui torgata. Mitmed mõõgad said kuulsaks ja neile anti kohane sõjanimigi, näiteks Fótbit (Jalaraiuja) või Gram (Raevukas). Need olid tugevad mõõgad, valmistatud damaskimise teel, mis tähendas mitme rauatüki kokkusepistamist, mis annab saadavale terale iseloomuliku mustri.³⁹ Mõnda mõõka pärandati põlvest põlve edasi, mõned omandasid peaaegu sakraalse pühaduse, näiteks püha Olafi mõõk Hneitir (Raiuja), mis jäi kolmeks põlveks Rootsi viikingite suguvõssa, kelle esindaja oli selle endale saanud pärast Stiklestadi lahingut 1030. aastal.⁴⁰

Kirved, mille järgi viikingeid kõige enam tunti, olid algul väikesed kitsa teraga relvad, pelgalt edasiarendus neist kirvestest, mida talupojad kasutasid puude raiumisel. Alles hiljem ilmusid suured laia teraga kirved (mida mõnikord nimetati Taani kirvesteks), mis nõudsid kaht kätt. Tegelikult olid need üpris ebapraktilised, vajades tublisti ruumi, nii et sellise kirve kandjad ei saanud moodustada kaitserivi.⁴¹ Äärmusliku edasiarendusena tekkis nõndanimetatud habemega (ehk lõuaga) kirves, mille kand oli tublisti allapoole pikendatud, et anda relvale väga hirmuäratav välimus. Eemalt kasutatavate relvadena eelistasid viikingid odasid ja vibusid, kuigi saagades väljenduv eetikakoodeks, mis toonitas kahevõitluse ülevust, pidas niimoodi kaugelt ründamist pigem väärituks.

Kaitsevahendiks oli enamikul meestel kilp, mis tavaliselt oli ligemale meetrise läbimõõduga ja valmistatud puidust, keskel kupal, mis kattis seespool olevat käepidet, vahel tugevdatud servaga. Alles hiljem, XI sajandil, ilmusid tilgakujulised kilbid, mida on kujutatud näiteks Bayeux’ vaibal.⁴² Mõnel sõdalasel võis olla ka metallkiiver, tavaliselt koonusekujuline, vahel ka silmakaitsega või lausa pikema ninakaitsega (aga kindlasti mitte sarvedega, mis on muutunud viikingite ebaajaloolisel kujutamisel peaaegu alaliseks eksimuseks).⁴³ Kui keskmisel sõdalasel oli üldse turvis, siis oli see tõenäoliselt tepitud vammus; rõngassärgid, mis koosnesid omavahel ühendatud raudrõngastest (olles kõige tõhusamad löögirelvade vastu), olid üsna haruldased ja valdavalt kättesaadavad ainult jõukatele (näiteks Norra kuningas Harald Hardrada, kelle rõngassärk oli nii pikk, et paistis lausa kleidina, mistõttu mehed andsid sellele hüüdnimeks Emma).

Isegi kui kõige rohkem kajastatud viikingite retked olid vähemalt algusaastatel vabatahtlike üritused, mida võtsid ette ainult üldiselt ühest ja samast piirkonnast pärit väiksemad rühmad, siis hilisemad rünnakud hõlmasid juba suuremaid jõude, sageli kuningale alluvat sõjaväge. Kuninga käsutuses oli alati ihukaitsevägi ehk hird, aga vajaduse korral võisid nad koguda lisajõude peamiselt vabade talumeeste seast (keda tugevdati teiste suurnike kaaskondadega). Rootsis oli haldusüksus nimetusega hundare (sadakond) kohustatud nõudmisel välja panema neli laeva, Taanis aga pidi samasugune haldusüksus nimetusega herred saatma nõudmise peale kuninga käsutusse nelikümmend relvastatud meest.⁴⁴ Arvatavasti just sellise korralduse alusel said XI sajandi algul teoks niisugused suured retked, nagu Svein Harkhabeme^[4.] ja Knud Suure sõjakäigud Inglismaal. Väiksemaid rüüsteretkede meeskondi võis koostada ka vähemametlikul moel, nii et here (anglosaksi allikates kasutatav üldväljend laevadel liikuvate armeede kohta) võis tekkida, mitmeks osaks jaguneda ja taas ühineda suuremate sõjakäikude ajal, mis võisid (näiteks Inglismaa puhul) kesta lausa aastakümne.

Kaitsetute sihtmärkide, näiteks kloostrite puhul oli viikingite taktika samasugune, nagu on ikka olnud relvastatud sõdurite taktika relvastamata tsiviilisikute suhtes: ähvardused, hirmutamine ja otsene vägivald, kui nõudmisi ei täidetud. Relvastatud vastupanu kohates võtsid viikingid tavaliselt lahingurivvi, keskel pealik või kuningas, ja moodustasid skjaldborg’i ehk kilbikantsi, mis oli loomu poolest väga sarnane anglosakside kilbimüüriga. Nende peade kohal lehvis pealiku lipp, millest tuntuim oli Norra kuninga Harald Hardrada Landøydan (Maalaastaja). Esialgse odade viskamise ja vibust laskmise järel muutus enamik lahinguid kaootiliseks üksikkokkupõrgete seeriaks. Lõpuks ühe poole jaks rauges ning enamiku kaotusi kandsid allajäänud tavaliselt just põgenedes. Suuremate lahingute korral on isegi langenute ja haavatute ligikaudsetki arvu raske määrata (nagu õigupoolest ka lahingus osalenud meeste arvu tervikuna). 871. aastal olevat Ashdowni lahingus, kus Wessexi valitseja Alfred Suur purustas võimsa viikingite väe, langenud „palju tuhandeid”, 991. aastal Maldoni lahingus aga „sadu”. Mõnikord on meie käsutuses näiliselt märksa täpsemad arvud, näiteks 896. aastal langenud Poole’i lahingus 120 viikingit, ehkki see arv on kõige tõenäolisemalt saadud lihtsalt arvestusega, et igal kuuel ründaval laeval oli kakskümmend meest. See, et samas lahingus sai surma 62 inglast, on arvatavasti tõele palju lähemal.⁴⁵

Nii palju kui lahingutes üldse taktikat kasutati, olid viikingid tuntud petlike põgenemiste ja varitsuste poolest, vahetevahel kasutasid nad aga ka kiilukujulist lahingurivi, nõndanimetatud seanina (svínfylking), mis lubas jõulise pealetungiga hõlpsamalt vastase kilbimüürist läbi murda. Üks spetsiaalne viikingisõdalaste rühm, kes täielikult eiras igasugust kindlat taktikat, olid berserkid, keda nimetati nõnda karunahast vammuse pärast, mis asendas neil turvist (samuti kutsuti neid ulfhednar’iks ehk hundinahkseks). Niimoodi kaitsetult võitlemine on ilmsesti germaani rahvaste vana komme, sest seda mainib juba I sajandil pKr Rooma ajaloolane Tacitus, kes kõneleb alasti noormeeste tantsust mõõkade ja odadega. Ainult kiivrit ja vööd kandvat noorukit võib aga näha kiivril, mis on leitud Rootsi VII sajandi kalmest Valsgärdes.

Lahingumöllus tabas berserke omamoodi hullus, mis olevat andnud neile üleloomuliku jõu. Võitluspalavikku sattudes ei olevat nad enam tundnud valu. Väljaspool saagasid leidub siiski väga vähe tõendeid berserkide olemasolu kohta ja pole välistatud, et neist loodi lugusid ainult selleks, et hirmutada viikingisõdalaste tulevasi vastaseid. Tasub märkida, et Islandil võidi berserkid lindpriiks kuulutada ning ka lahingus poleks selline rivi lõhkuv käitumine tulnud tegelikult sugugi kasuks.⁴⁶

Viikingitega kaasas käivat ägeduse mainet võib pidada mõneti suhteliseks. Kahtlemata vapustasid nad munkadest kroonikuid hingepõhjani, kui ei ilmutanud vähimatki austust kristlaste pühakodade suhtes, aga vaid vähesed neile süüks pandavad mõrvad, inimröövid või põletamised suudavad võrrelda näiteks Frangi kuninga Karl Suure tegudega, kes 782. aastal mõrvas 4500 saksi paganat kättemaksuks selle eest, et nad olid hakanud vastu tema katsele sundida neile ristiusku peale.⁴⁷ Ida-Anglia kuninga Edmundi tapmine teda vibulaskjate märklauana kasutades ning Canterbury peapiiskopi Ælfheahi tapmine härjakontidega surnuks peksmise läbi annavad märku viikingiühiskonna tavapärase vägivalla tasemest, aga mitte erakordsest jõhkrusest. Palju vapustavam on nõndanimetatud verikotkas ehk komme rebida ohvri rinnakorv lõhki, kiskuda ribid laiali, tõmmata kopsud välja ning lasta neil siis lebada ribide peal nagu kotkatiivad. Seda piinarohket ja verist hukkamisviisi mainib esimest korda „Knútsdrápa”, Sighvat Þórðarsoni kuningas Knudi kiituseks loodud skaldipoeem XI sajandi alguses, seoses Northumbria kuninga Ælle surmaga, kuigi pole välistatud, et tegu võib olla segadusega, mida põhjustasid saagades mainitud kotkad, kes tiirlesid lahinguvälja kohal, oodates võimalust ampsata tükk langenute liha.⁴⁸

Strateegilisemal tasandil jääb mulje, et IX sajandi alguse viikingiretked polnud midagi muud kui eriti äge piraatluse vorm, mille planeerimine piirdus suuresti vaid teadmisega rikastest ja vähekaitstud kohtadest, kusjuures seda teavet saadi tihtipeale varasematelt retkedelt. Kui uudised ründajate edust levisid, tõmbas oodatav saak ligi aina rohkem himulisi, mida ainult kiirendasid altkäemaksud, mida maksid viikingitest lahtisaamiseks 850. aastatel Prantsusmaa kuningas Charles Paljaspea ja 1000. aasta paiku Wessexi valitseja Æthelred Nõutu.

Viikingiretkede üks eripärasemaid tunnuseid oli eelis, mida andis meretranspordi kasutamine, mis võimaldas jõuda väga paljude sihtmärkideni ning kiiresti lahkuda röövsaagiga. Maismaal liikumiseks varustasid viikingid end hobustega, mis tagasid samasuguse mobiilsuse nagu paadid merel. Pikemate sõjakäikude taga seisis aga otsus jääda ületalve kohale, elada kuude kaupa karmi kliimaga meretagustes maades, mitte aga naasta meresõiduhooaja lõppedes koju. Talvitumiskohtadest kujunesid sillapead, kust tungida saaki tõotavatele aladele. Algul olid neiks rannikulähedased saared või rannaalad, mis olid vähemalt osaliselt ülejäänud maismaast jõega eraldatud, näiteks Noirmoutier’ saar Prantsusmaal või Sheppey saar Kentis (kus viikingid talvitusid esimest korda 850. aastal). Kevadel jagunesid viikingid väiksemateks röövsalkadeks, kel oli hõlpsam end ülal pidada, aga kes viibisid siiski üksteisele piisavalt lähedal, et vajaduse korral taas koguneda, kui vastu juhtus astuma vähegi organiseeritum jõud. Nad kasutasid samuti ära olemasolevaid kindlusi (näiteks vana Rooma forti Chesteris) ja kus sellist polnud, ehitasid ise muldkindlustuse, näiteks Reptonis Derbyshires, või lausa midagi suuremat, näiteks Iirimaal alates 840. aastatest rajatud longphort’id ehk kindlustatud sadamaalad.

Viikingite rüüstesalkade ja sõjavägede suurus varieerus tohutult, alates kolmest laevast, mis tähistasid viikingiaja algust Inglismaal Portlandi rüüstamisega Dorsetis Wessexi Beorhtrici valitsemisajal (786–802),⁴⁹ ja lahingust, mida mainib „Anglosaksi kroonika” 897. aastal,⁵⁰ milles osalenud kõigest kuus laeva, kuni sadadest laevadest koosnevate armaadadeni, millest kõneldakse X sajandil. Väärib märkimist, et VII sajandi Wessexi kuninga Ine seadustes oli kirjas, et meesterühma, milles oli üle kolmekümne viie liikme, nimetati here’ks ehk sama sõnaga, mida kasutati enamasti viikingite rüüstesalkade kohta, mistõttu enamik neist vaevalt väärib sõna „armee”, mida nende kohta sageli tarvitatakse.

„Anglosaksi kroonika” mainib (pisut kaheldava) täpsusega hiilates IX sajandil kaheteistkümne laevastiku suurust, millest kaheksa koosnesid kuni 35 laevast. Sõltuvalt meeste konkreetsest arvust alusel tähendab see maksimaalselt 1000–1750-mehelist jõudu. Prantsusmaal ilmunud 843. aastal Loire’ile 67 laevast koosnev vägi, 853. aastal aga panid rüüstajad välja lausa 105 alust, mis võimaldas neil koondada hiiglasliku väe, mis ründas 885.–886. aastal Pariisi (sellesse olevat kuulunud koguni 700 laeva). Kui arvestada, et maksimaalselt mahtus laevale 50 sõjameest, siis tähendaks see 35 000-mehelist väge (ja isegi kui võtta aluseks palju mõõdukam 30 meest laeval, koosnenuks vägi 21 000 viikingist), mistõttu laevastiku suurusega on peaaegu kindlasti liialdatud. Nii üüratud arvud (ja isegi väiksemad ümmargused arvud, nagu 100 või 200 laeva) on tõenäoliselt lihtsalt kroonikute viis osutada väga suurele arvule, ilma et nad oleksid isegi taotlenud selle juures täpsust. Nõndanimetatud Suures Väes, mis tungis 892. aastal Frangi riigi aladelt Inglismaale,⁵¹ olnud 250 laeva, aga et „Anglosaksi kroonika” lisab, et laevadel toodi kohale ka hobused, võis väe suurus tegelikult olla kõigest 1000 meest.⁵²

Selge on aga see, et rüüsteretkede ulatus ajas kasvas ja ründajate arv jõudis XI sajandi suurte Inglise retkede ajaks peaaegu kindlasti mitme tuhande sõjameheni. Viikingite edu taga võib suurel määral näha asjaolu, et isegi kui nende vägi oli väiksem, suutsid nad aastate kaupa püsida ühtse jõuna koos, samal ajal kui nende vastased Frangi riigis, Iirimaal, Šotimaal ja anglosaksi kuningriikides Inglismaal sõltusid kuninga kaaskondlaste väikesest tuumikust, kes panid välja sageli kehva väljaõppega irregulaarväe (näiteks anglosaksi fyrd), mida ei olnud võimalik kuigi kaua koos hoida.

Meie allikad kõnelevad üpris palju sellest, millal viikingid saabusid, kus nad ründasid, kuidas võitlesid, isegi nende päritolualade ühiskondlikust iseloomust ja arengust. Ent nad ei ütle meile, miks see ühiskond, mis seni oli arenenud suhtelises eraldatuses kaugel Põhja-Euroopas, hakkas nii ootamatult ette võtma ülemereretki ja veel nii suurel määral ja hulgal. See on arvatavasti kogu viikingiaja võtmeküsimus (koos sellega, miks need retked umbes 200 aastat hiljem peaaegu sama järsult katkesid).

Üks teooria väidab, et viikingieelse ajastu Skandinaaviat iseloomustas nii suur rahvastikutihedus, et see tõi kaasa võitluse ressursside pärast ja ägedad sõjad. Kui lõpuks võitles liiga palju mehi liiga väheste ressursside pärast, suundus vägivald hoopis välismaiste ahvatlevate sihtmärkide pihta. Leidub mõningaid tõendeid rahvaarvu kasvu kohta teatavates noorema rauaaja Skandinaavia asulates, mis seda teooriat toetavad. On märke asustuse laienemisest Jüütimaa läänepoolsetele soistele aladele, mida varem oli välditud, ning Lääne-Norraski leidub arheoloogilisi tõendeid rahvastiku kasvu kohta, mis kindlasti sundis tõsisemalt konkureerima ressursside pärast.⁵³

Osa tõendusmaterjali aga sellega hästi kokku ei sobi. Taani puhul andis Bremeni Adam Jüütimaa kohta teada, et „vaevalt võib kuskil leida haritud maalappi, harva leiab kohta, kus inimene võiks elada”,⁵⁴ samal ajal kui Skåne oli tema sõnul „viljarikas, kaubarohke ja nüüdseks on kõikjal kirikuid”.⁵⁵ Hedeby ja Lundi puit näitab, et nõudlus tamme järele (nii laevade kui ka hoonete ehitamiseks) tõi viikingiajal kaasa kasemetsade laienemise, mis annab mõista suureneva elanikkonna kasvavat nõudlust, aga see toimus alles pärast rüüsteretkede algust.⁵⁶ Normanni ajaloolane Saint-Quentini Dudo on kirjeldanud omamoodi loteriid, millega põhjalased tema sõnul üritasid ülerahvastatust vaos hoida. Ta väitis, et maanappuse tõttu tõmbasid juhtivate suguvõsade mehed liisku ja kes kaotasid, pidid minema pagulusse, kus nad võisid „saada võitluses endale maid, millel elada püsivas rahus”.⁵⁷ Hrolfile, ühele X sajandi alguse kaotajale, tuli niisugune ebaõnn tegelikult suureks kasuks, sest temast sai Normandia esimene viikingist valitseja.^[5.]

Võib-olla tähtsam kui kasvava elanikkonna „tõukejõud” oli Loode-Euroopa kaubandussidemete üldise tihenemise „tõmbejõud”. VII sajandil kasvasid kiiresti nõndanimetatud empooriumid ehk uued kauplemispunktid, näiteks Quentovic Étaples’i lähedal Põhja-Prantsusmaal (mis on pärit sajandi algusest),⁵⁸ Dorestad Friisimaal (mis oli kindlasti olemas 716. aastal, mil seda külastas anglosaks püha Willibrord oma misjoniretkel taanlaste juurde) ja Hamwic Lõuna-Inglismaal. Sellistest kaubanduskeskustest ulatusid kaubavõrgustikud Taani, kus tekkisid Jüütimaa läänerannikul Ribe empoorium, mis rajati nähtavasti hiljemalt 720. aastal, ja poolsaare idakaldal Haithabu ehk Hedeby.⁵⁹

Need kaks linna olid Skandinaavia esimesed tähtsamad kaubanduskeskused, millele lisandusid Rootsis Mälareni järves Birka ja Lõuna-Norras Kaupang.

Skandinaavias oli alati leidunud kauplemiseks asju, mida hinnati Lääne- ja Lõuna-Euroopas (eelkõige merevaik ja karusnahad, millest viimaseid saadi enamasti andamina Skandinaavia saami hõimudelt, hiljem aga Venemaalt slaavlastelt), kuid turukohtade asutamine Taanis ja Rootsis laiendas tohutult nii sisemaalt neisse kohtadesse kaupu toimetavate kaupmeeste kui ka üldse Skandinaavia-sisese kaubanduse väljavaateid. Eriti Dorestadil ja Hedebyl olid ulatuslikud kaubandussidemed kogu Põhja- ja Läänemere kallastel. Mõlema linna arheoloogilises materjalis leiab jälgi Reinimaa keraamikast, käsikividest ja klaasist. Hedeby oli samuti idast saabuvate kaupade (näiteks karusnahad) sõlmpunkt, mis liikusid sealt edasi lõunasse ja läände Karolingide riiki. Võikam kaubaartikkel olid orjad: nii ostis IX sajandi lõpul flaami munk püha Rimbert sadamalinna külastades vabaks röövitud kristliku nunna.⁶⁰

Kaubanduse üldise elavnemisega Loode-Euroopas, millest annavad tunnistust empooriumid, pidi kaasnema nii nende piirkondade geograafia kui ka kasvava jõukuse parem tundmine, millega Skandinaavia kaupmehed suhtlesid. Ajajärgu hauapanused kajastavad Lääne-Euroopa importkaupade sagenemist (näiteks klaasesemete hulk VIII sajandi Rootsi laevkalmetes⁶¹ või 32 Taanis Ribes leitud hõbemünti, mis võivad olla pärit Dorestadist). Mõnelgi kaugemale sõitnud skandinaavlasel võis olla kange ahvatlus minna rahumeelselt kauplemiselt üle hinnatud kaupade omandamisele vägivaldsel viisil. Kaupmehe ja piraadi erinevuse ähmasust näitab episood „Egili saagas”, milles kangelane võtab ette mitu rüüsteretke Läänemere idakaldale ning kasutab seejärel saadud saaki rahumeelsel kauplemisel Kuramaal.⁶²

Viikingite plahvatuslikus levikus etendasid peaaegu kindlasti väga tähtsat osa edusammud laevaehituse alal. Mitmel pool Skandinaavias (Taanis saarte, Norras pika käärulise ranniku ja Rootsis paljude järvede tõttu) oli suhtlemine palju hõlpsam vee- kui maateid pidi – viimase võis raske, sageli tiheda metsaga kaetud või mägine maastik peaaegu võimatuks muuta. Skandinaavia vanimad säilinud veesõidukid on aerupaadid, näiteks Hjortspringi paat (umbes aastast 300 eKr), mis kujutab endast lameda põhjaga klinkerplangutusega (selle juhul asetatakse plangud serviti üksteise peale) alust, mis jäi Skandinaavias valitsevaks laevaehitusviisiks enam kui tuhande aasta vältel. Nydami laeva ajaks (umbes 310–320 pKr) oli klinkerplangutusega paatide ehitamisel tehtud tublisti edusamme, nii et sel olid juba tullid viieteist paari aerude jaoks, mis tähendab, et meeskond koosnes vähemalt kolmekümnest mehest.⁶³ Sel ei olnud siiski veel tõelist kiilu (mis takistab tuulel alust külgepidi kursilt kõrvale surumast), mis laskis end oodata veel umbes aastani 700, mil seda võib kohata Kvalsundi laeval.

Ükski neist viikingiaja eelsetest laevadest ei kasutanud purje. Alles madala kiiluga, tugeva klinkerpaigutusega aerupaadid, mis kasutasid edasiliikumiseks ka tuulejõudu, andsid viikingitele IX sajandil sõiduvahendid, mis suutsid sõita kiiresti ja kaugele, kanda kuni sajamehelisi meeskondi, ei vajanud sadamaid ja suutsid mööda jõgesid tungida kaugemale kui varasemad suurema süvisega alused.⁶⁴ Millal täpselt võtsid viikingid laevadel kasutusele tuulejõu, on teadmata, aga kindlasti kasutasid nad seda juba VIII sajandi lõpul. Ühel VII sajandi kivijoonistusel Karlbys Taanis arvatakse olevat purjelaev,⁶⁵ Gotlandi VIII sajandi pildikividel on aga juba kindlasti purjedega veesõidukid. 2008.–2010. aastal Eestis Saaremaal leitud kaks laeva võivad viia konkreetsed tõendid purjelaeva olemasolust juba VIII sajandi algusse. Teine paat, niinimetatud Salme II, sisaldas jälgi puidust ja tekstiilist, mis võib osutada mastile ja purjele. Kolmkümmend kolm meheluustikku (sealhulgas mõõk), mis olid kenasti asetatud Salme II laeva, ning veel seitse luustikku (taas kõik mehed) teisest laevast (dateeritud ajavahemikku 650–700) lubavad oletada, et nad võisid surma saada röövretkel Läänemere idakaldale. Varasema laeva korral pole välistatud seegi, et tegu on mõnega retkedest, mida korraldas VII sajandi lõpul Rootsi Ynglingite dünastia kuningas Yngvar.^66[6.] Sellisel juhul oleks see varaseim tõend viikingite rüüsteretkedest – tublisti üle sajandi enne Lindisfarne’i ründamist. Empooriumite kasvava kaubandusliku jõukuse külgetõmme võis anda retkedele ajendi, viikingite laevaehituslikud edusammud andsid aga selleks ka meetodi.

Ometi oleksid viikingite rüüsteretked ilma sobivate võimalusteta jäänud vaid kergeteks sääsehammustusteks, pelgalt tülikaks nähtuseks, mis ainult harva oleks leidnud äramärkimist kroonikates. Viikingite püsiva edu taga seisab suuresti asjaolu, et neile osutatav vastupanu oli hajus (samamoodi ei pidanud Rooma impeeriumi barbaritest ründajad IV–V sajandil enam vaeva nägema piiritõketega, mida oli impeerium püstitanud oma võimu hiilgeajal). Inglismaal sattusid rüüstajad maale, mis oli jagunenud Northumbria, Mercia, Ida-Anglia, Wessexi ja veel mitme väikeriigi vahel, mis andis viikingivägedele võimaluse neid ükshaaval lüüa, nii et lõpuks jäi ainult Wessex neile ägedat vastupanu osutama. Šotimaal ei olnud alles sündinud Alba kuningriik kaugeltki nii tugev, et suuta laieneda põhja- ja läänepoolsetele saartele, saati veel neid kaitsta, sest alles käisid viimased võitlused piktide ja jätkuvalt brittide võimu all olevate alade hõivamiseks. Iirimaal andis kohalike riikide killunenud iseloom viikingitele võimaluse kinnitada kanda rannikul, kus kujunesid püsiasundused, mille likvideerimine võttis mitu sajandit aega.

Frangi riigi aladel (kunagise Rooma Gallia territoorium, mille frangid olid vallutanud V–VI sajandil ja mis enam-vähem vastas tänapäeva Prantsusmaale, hõlmates IX sajandiks küll ka nüüdse Lääne-Saksamaa, Belgia, Hollandi, Põhja-Itaalia ja Šveitsi alasid) tõi Karl Suure edu frangid pärast Saksimaa lõplikku vallutamist 797. aastal otse Taani külje alla. Koos Karl Suure järglaste nõrkusega muutis see asjaolu vältimatud piirikokkupõrked (ja võib-olla isegi frankide otsese vallutamiskatse) hoopis rüüsteretkedeks, mis mõnda aega ähvardasid lausa hävitada Frangi riigi terviklikkuse (ja lõpuks kiskusidki selle küljest Normandia). Venemaal ei kohanud viikingid väljakujunenud riike, kuid nende soov kaubelda turvaliselt ebakindlates oludes sundis neid rajama uusi asundusi (või hõivama seniseid), et nende abil oma äritegevust kaitsta. Isegi siis, kui nad sattusid lõpuks kontakti tugevamate võimukeskustega, nagu Bütsantsi ja Kasaari riik ning mitmed islamiriigid Kaspia piirkonnas,⁶⁷ õhutas röövsaagiiha neid ette võtma rüüsteretki, mis olid sama hukatuslikud nagu Lääne-Euroopas.

Veel selgitatakse röövretkede (ja eriti sellega kaasneva väljarännu) algust sageli kuningavõimu (või, nagu ütlevad mõned saagad, kuningate „türannia”) tugevnemisega, mis ajas kaugetele maadele inimesed, kes ei soovinud taluda uusi makse ja kohustusi. Saagatraditsioonis seostatakse seda eriti Harald Kaunisjuuksega, keda tavapäraselt peetakse Norra esimeseks ühendajaks. See seos ei pea aga hästi vastu kronoloogiale, sest Haraldi vallutused Norras paigutatakse enamasti 860. aastatesse ja need lõppesid põhijoontes Hafrsfjordi lahinguga 871. aasta paiku.⁶⁸ Kuid Islandi asustamine algas juba 874. aastal ning suurem osa Loode-Euroopast oli pidanud taluma viikingite ägedaid rünnakud nii 840., 850. kui ka 860. aastatel. Haraldi surmale 931. aastal järgnes riigi killunemine, aga mitte viikingite rünnakute vähenemine. Taani ühendamine leidis aset veel hiljem, 958. aasta paiku Harald Sinihamba ajal, ehk ligemale poolteist sajandit pärast viikingite rünnakute algust. Seepärast tuleks pigem arvata, et rüüsteretkedes ei tule süüdistada mitte poliitilist tsentraliseerimist, vaid poliitilist killustatust ja seadusetust, mis lõi tingimused, milles leidus rohkelt sõdalasi, kes olid valmis ja suutelised suunduma vägivalda külvama mere taha.

Lõppkokkuvõttes olid küll kõik mainitud muudatused arvatavasti hädavajalikud tingimused viikingiaja rüüsteretkede sündimiseks, aga ühestki neist eraldi ei piisanud. Esimeste rüüstajate ilmne õnn tabada kaitsetuid ründeobjekte tõmbas kindlasti ligi uusi seiklejaid ning kokku röövitud vara lubas nii ehitada uusi laevu kui ka palgata uusi sõjamehi. Viikingiaja edenedes tekitasid läänest saadav röövsaak, idapoolsetelt islamialadelt pärit hõbe ning nende meeste aina kasvav maine, kes olid kogunud vara ja kuulsust just viikingina, noortes sõdalastes tunde, et see ongi tõeline karjäär. Skandinaavia monarhiate kujunemine X sajandil jäi liiga hiljaks, et rüüsteretki märkimisväärselt mõjutada, kuigi lõpuks muutusid need piisavalt tugevaks, et allutada sõltumatud sõjapealikud, nii et viimased rüüsteretked⁶⁹ võeti juba ette kuningate enda eestvedamisel.

1 Ulaid on iirikeelne (mitmuslik) rahvanimetus, millest on tulenenud tänapäeva Ulsteri piirkonna nimi. [ ↵ ]

2 2013. a väljakaevamistel selgus, et Danevirke ehitamisega alustati isegi juba 500. a paiku. [ ↵ ]

3 Tegelikult oli kõigis „taredes” lapsi rohkemgi, autor toob siin ära ainult valiku. Eestikeelses „Riigri loo” tõlkes on nimed tõlkimata jäetud, mistõttu tõlkija väheste teadmiste tõttu vanapõhja keelest on siintoodud eestindused ainult ligikaudsed, taotledes rohkem tunde kui täpsuse edasiandmist. Võrdluseks olgu toodud ka siin esitatud nimede originaalkujud: Vaarisa ja Vaarema – Ái ja Edda; Trääl ja Teenijatüdruk – Þræl ja Þír; nende lapsed (kokku oli neil 12 poega ja 9 tütart) – pojad Fjósnir, Klúr, Hreim, Kleggi, Kefsir, Fúlnir, Drumb, Digraldi, Drött, Leggjaldi, Lút, Hösvir ja tütred Ysja, Tötrughypja, Arinnefja, Ambátt; Vanaisa ja Vanaema – Afi ja Amma; Karl ja Minia – Karl ja Snör; nende lapsed (kokku oli neil 12 poega ja 10 tütart) – pojad Hal, Dreng, Þegn, Smiþ, Bóndi, Bundinskeggi, Segg ja tütred Snót, Brúþ, Svanni, Sprakki, Víf, Feima; Isa ja Ema – Faþir ja Móþir; Jarli ja Erna lapsed (kokku oli neil 12 poega) – Bur, Barn, Aþal, Arfi, Svein, Kund, Kon. [ ↵ ]

4 Eestikeelsetes tekstides on siinse vanapõhja nimekuju asemel rohkem levinud tänapäeva taani keelele omane Svend Harkhabe. [ ↵ ]

5 Hrolf on rohkem tuntud ladinapärase nimega Rollo. [ ↵ ]

6 Ka Ingvar; levinum seisukoht asetab ta valitsemisaja, samuti surma ühel rüüsteretkel arvatavalt kuskil tänapäeva Eesti alal VII saj algusse. [ ↵ ]