Читать книгу Põhjalaste raev: viikingite maailma lugu - Philip Parker - Страница 11

Ligikaudu neljakümne aasta jooksul pärast esimesi rünnakuid Inglismaal, Šotimaal, Iirimaal ja Prantsusmaal jäid viikingite rüüsteretked üksikjuhtumiteks, mis laastasid omajagu rannikualasid, aga ei kujutanud veel surmaohtu nende taga seisvatele riikidele. Alles Frangi riigis alates 830. aastatest süvenev poliitiline ebastabiilsus andis viikingitele võimaluse tõusta lihtsalt tülitekitajatest ohuks, mis ähvardas mõnda aega lausa segi paisata kogu Loode-Euroopa poliitilise korra.

Katalüsaatoriks sai Frangi kuninga Ludwig Vaga surm 840. aastal. Järglustüli kehutas tema kolm poega – Lothar, Ludwig Sakslane ja Charles Paljaspea – ning pojapoja Pippin II ägedasse kodusõtta, mis purustas Karolingide impeeriumi ühtsuse ja pakkus viikingitest rüüstajatele soodsaid võimalusi. Selleks ajaks, kui tülihimulised järglased suutsid 843. aasta juulis Verdunis kokkuleppe sõlmida (mis jättis riigi lääneosa Charlesile, alad Reinist idas Ludwigile ja riigi keskosa Lotharile, eirates Pippini taotlusi Akvitaaniale),¹ olid viikingid juba rünnakule asunud.

Lothar nägi kirdes vajadust luua kaitseks puhvertsoon, milleks andis taani sõjapealiku Haraldi käsutusse Walchereni saare Scheldti suudmes. Charles Paljaspea aladel kannatasid Rouen ja Saint-Wandrille’i klooster rüüsteretkede käes 841. aastal ja juba järgmisel aastal tabasid need Quentovici (mida oli mitu korda rünnatud ka aastail 834–838) ja Nantes’i. Viimase puhul alustasid viikingid rünnakut linnale kirikupühal jaanipäeval (24. juuni), mis pani aluse hiljem tuntuks saanud mustrile: linnu rünnati ajal, mil viikingid teadsid, et seal leidub rohkelt palverändureid ja kaubitsejaid, mis suurendas võimalusi hankida orje ja hõlpsasti transporditavat saaki.

Saint-Wandrille’i mungad olid kui tuleviku ettekuulutajad, kui andsid viikingitele 26 naela hõbedat, et säästa kloostrit rüüstamisest ja osta vabaks 68 pantvangi. Kui frangid olid lootnud, et see taktika lõpetab rüüsteretked ega tõmba ligi veel rohkem vaenulikke jõude, pidid nad – nagu anglosaksid sadakond aastat hiljem – kibedalt pettuma. Retkede halastamatu tempo kajastub kirikukroonikate lehekülgedel. Noirmoutier’ Ermentarius (kelle kloostrit tabasid rünnakud korduvalt) võttis levinud meeleheite nii kokku:

Suureneb laevade arv, kasvab arvutult normannide hulk, valguvad kõikjalt kristlaste peale surm, rüüstamine, laastamine, mahapõletamine […] Millisele linnale nad ka ei läheneks, vallutavad nad selle, keegi ei osuta vastupanu […] Hiljem siis, mõne aasta pärast, sõidab peaaegu loendamatu hulk normannide laevu Seine’i jõele. Väikseimgi pahe ei jää neil aladel levimata. Rouenile tungitakse kallale, laastatakse, põletatakse maha, Pariis niisamuti, Beauvais ja ka Meaux vallutatakse, isegi Meluni kindlus rüüstatakse täielikult, Chartres vallutatakse, Evreux ja ka Bayeux laastatakse ning samuti kõigile ülejäänud linnadele tungitakse kallale.²

Poole sajandi vältel, aastail 841–892, ei möödunud vaevalt aastatki, mil mõnda Frangi riigi osa poleks tabanud suurem viikingite rünnak. Need koondusid peamiselt kolme rühma vastavalt Loire’i, Seine’i ja Somme’i jõgikondadele, mis andsid põhjalastele ühtaegu võimaluse kergesti põgeneda merele ning tungida sügavale sisemaale, et rünnata linnu, mis seni olid võinud pidada end laevarünnakute eest kaitstuks.³ Eriti rängad olid rünnakud Charles Paljaspea läänepoolses riigis, millel oli pikk avatud rannajoon. Frankide kaitsevõimet nõrgestasid samal ajal nii Ludwig Vaga poegade lakkamatu tülitsemine kui ka Frangi riigi kildkondade komme mõnigi kord viikingeid enda eest sõdima palgata. 857. aastal jõudis Akvitaania Pippin II⁴ isegi nii kaugele, et ütles lahti ristiusust ja liitus Loire’i viikingitega. Tema pühendumust lapsepõlvest omasele religioonile võis tublisti vähendada sunnitud viibimine kloostris pärast seda, kui vend Charles oli lasknud ta 852. aastal vägisi mungaks pühitseda.⁵ Pippini usust lahtiütlemine lõppes halvasti: 864. aastal langes ta „triki abil” Poitou krahvi Ranulfi kätte, kes andis ta üle Charles Paljaspeale, kes laskis Pippini ristiusu reetjana surma mõista ja hukata. Sama ohtlik oli 865. aastal Bretagne’i valitseja Salomoni ühinemine Taani viikingi Hasteiniga, kellega koos nad ründasid Maine’i ja Touraine’i, ähvardades niimoodi avada veel ühe rinde niigi kõikjal surve alla sattunud Frangi kuninga vastu.⁶

Seni olid viikingite rüüsteretked piirdunud rannikualade ja kloostritega (näiteks 841 Saint-Wandrille’i ründamine), mis tekitas küll palju muret, kuid 845. aastal seilasid nad piki Seine’i Pariisi alla ja ründasid esimest korda sedagi linna. Selle Ragnari⁷ juhitud väe ilmumine sundis franke arvama, et neid karistatakse oma pattude eest samamoodi, nagu Jumal oli karistanud Iisraeli hõime. Charles ja frangi kaitsjad põgenesid paanikas Saint-Denis’ kloostrisse, ajendades viikingeid pooma 111 vangi otse kuninga silme all. Pealinna päästis täielikust laastamisest ainult düsenteeriahoog, mis tabas ka paljusid ründajaid. Siiski oli Charles sunnitud maksma viikingitele suurt andamit, et need lahkuksid. Frangid leidsid teatavat rahuldust Jumala kättemaksus Ragnarile – vähemalt nägi seda nii Saint-Germaini „Translatio”⁸ autor –, kes olevat tagasipöördumise järel Taani surnud koledasse surma: tema kõht olevat paisunud ja lõhkenud ning soolikad välja rippunud, mis kahtlemata oli karistus Saint-Germain-des-Prés’ kloostri ründamise eest.

Ragnari väele maksti 845. aastal andamina hiiglaslik kogus, tervelt 7000 naela hõbedat, kuid Charlesi võim oli veel piisavalt tugev, et ta suutis selle üüratu summa kokku saada ainult kolme kuuga. Kuigi vahetult järgnevatel aastatel keskendusid rüüstajad Friisimaale, Bretagne’ile ja Akvitaaniale, jättes Charlesi riigi tuumiku puutumata, naasid nad Seine’ile järgmisi andameid nõudma 852., 858. ja 860. aastal. Muutuma hakkas ka retkede iseloom. 852. aastal talvitusid viikingid esimest korda Seine’i ääres, mis tähistas (nagu hiljem Inglismaalgi) nende kujunemist Frangi riigi poliitika püsiteguriks. Samuti tungisid nad Seine’i pidi kaugemale ning rajasid 856. aastal kindluse Jeufosse’i kõigest 65 km kaugusel Pariisist, kust nad võisid soovi korral hõlpsasti rünnata jõe paremkaldal paiknevat Vexini.