Читать книгу Põhjalaste raev: viikingite maailma lugu - Philip Parker - Страница 9

Siis sumasid hundina aplad viikingid, ikka ihates tappa, läbi Panta jõe läände. Meresõitjad tõstsid kilbid kõrgele pea kohale ja kandsid neid üle sätendava vee. Byrhtnoth ootas neid oma sõdalastega ees, valmis tapluseks: ta andis meestele käsu moodustada kilpidest faalanks ja seista vankumatult vaenlase rünnaku vastu. Siis oli lahing, kus võis ees oodata kuulsus, valmis algama. Kätte oli jõudnud aeg, mil kõik hukatusse mõistetud mehed pidid võitluses langema. Suur lärm algas, kaarnad tiirutasid ja kotkad liuglesid meeste peade kohal, oodates juba, mil saavad laipade kallale tormata, maa peal kostis aga kisa ja karjumist. Nad läkitasid teele viilteravad odad ning viskasid vastase pihta nõelteravaid viskeodasid. Vibunöörid vingusid, kilbid tõrjusid teravikke. Taplus oli äge. Vapraid mehi langes mõlemal poolel, noorurid lämbusid tolmus […] Vaprad mehed seisid kaljukindlalt. Nad kõik mõtlesid, kuidas lüüa esimesena odaga, kuidas võtta oma relvaga hukule mõistetud sõdalase elu. Surmatud langesid maha. Ülejäänud ent seisid vankumatult ja Byrhtnoth kihutas neid tagant, õhutades ägedalt võitlema iga meest, kes tahab leida kuulsust võitluses taanlastega […] Teine meresõitja tungis krahvi^[1.] suunas, ihates teda tappa ja kätte saada tema vara ja sõrmused ja ornamendiga kaunistatud mõõk.

Siis tõmbas Bryhtnoth tupest mõõga, laia teraga ja sädeleva, ja siis raius läbi mehe soomussärgist. Kuid liiga ruttu peatas ta üks mererüüstaja ja krahv sai käest haavata. Kuldpidemega mõõk langes tema käest. Ta ei suutnud enam mõõka hoida ega tõsta ühtegi relva. Siis veel tõi hallipäine sõjamees kuuldavale need sõnad, noori sõjamehi julgustas vapralt peale tungima […] Siis raiusid paganatest sõjamehed maha tema ja kaks meest, kes seisid tema kõrval: Ælfnoþ ja Wulfnær langesid põrmu, andes oma isanda eest elu […] Nii oli nüüd langenud Æthelredi krahv, kogu väe juht. Kõik tema kaaskondsed nägid, et nende isand lamas surnult. Siis aga tungisid hiilgavad taanid^[2.] edasi ääretu vaprusega, taas paiskasid end taplusse. Nad kõik ihkasid ainult kaht asja: kas maksta isanda eest kätte või jätta elu.

Poeem „Maldoni lahing”, XI sajand¹

„Hundina aplad” viikingid, kes läksid 991. aastal Essexis Maldoni lähedal rünnakule, olid parajasti viimased arvukatest Skandinaavia sõdalaste-mereröövlite lainetest, kes levitasid hirmu ja õudu kogu Euroopas ning suutsid peaaegu jagu saada Iirimaa, Britannia ja Prantsuse kuningriikidest, mida tabas õnnetus jääda ette nende teele. Alates esimesest rünnakust paarsada aastat varem Inglise Lindisfarne’i kloostri vastu olid põhjamaised mereröövlid tekitanud kaasaegsetes kroonikutes pelgu. Hiljem on ajaloolased ikka ja jälle neist vaimustunud. Nende ägedad rünnakud muutsid sõna „viiking” (ja selle mitmed sünonüümid) vägivalla ja seadusetuse võrdkujuks, nende paganlik usk aga pani ohvreid arvama, et ründajad viivad täide Jumala karistust. Arvati lausa, et soolasambaks tardunud mungad, kes kartsid, et nende klooster võib olla järgmine, mida põhjalased laastama asuvad, palvetavad lakkamatult: „A furore Normannorum libera nos Domine!” („Issand, päästa meid põhjalaste raevu käest!”)²

Käesolevas raamatus tuleb juttu skandinaavlastest, kes paari sajandi vältel pärast juba mainitud esimest vägivaldset rünnakut Lindisfarne’i kloostri vastu 793. aastal domineerisid tänu heale meresõiduoskusele suures osas Euroopast ja koloniseerisid maa-alasid kaugemalgi. Siiski polnud viikingid pelgalt piiratud mõtlemisega sõdalased, kelle ainuke siht oli tapmine ja rüüstamine. Nad olid pärit uskumatult keerulise ja rikkaliku kultuuri rüpest, mida iseloomustas elav kunst, saagade ja luule rohke kirjandus ning ühiskond, milles sündisid nii selged seadused kui ka Euroopa varaseimad esinduskogud. Nende rünnakutel oli sügav mõju maade poliitilisele arengule, mida nad laastasid või kuhu nad elama asusid, ning nende mahajäetud DNA tõttu on miljonite inimeste veres kogu maailmas kübeke viikingit.

Kuidas sai võimalikuks, et Skandinaavias, Euroopa kaugeimal ääremaal, algas äkitsi vägivallast märgitud rahvasteliikumine, mis peaaegu hävitas frankide ja anglosakside kuningriigid, mis olid kujutanud endast IX sajandi Euroopa kõige kõrgemalt arenenud kultuure? Kuidas õnnestus viikingitel oma vastased nii edukalt üle mängida, et nad suutsid rajada tugipunkte ja kolooniaid nii hämmastavalt suurel alal? Miks vaibusid rüüsteretked XI sajandil ja millise pärandi jätsid viikingid maadele, mida nad hirmu all hoidsid või mille nad asustasid? Need küsimused seisavad raamatu keskmes, milles alustatakse viikingite algupära uurimisega algusest peale nende kodumaal Taanis, Norras ja Rootsis, enne kui asutakse vaatlema nende ühiskonda ja kultuuri ning tutvustatakse rüüsteretki, vallutusi ja viikingite kolooniate käekäiku.

Täiesti ootamatult merelt saabunud viikingid jätsid ohvritele mulje, nagu oleksid nad tulnud eikuskilt. Nende röövretkede geograafiline haare on vapustav. Asunud teele kodumaalt tänapäeva Taani, Norra ja Rootsi aladel, liikusid rüüstajad kiiremini kui nende vastaste maaväed. Mõnikord sõitsid nad isegi üles piki laevatatavaid jõgesid, et rüüstata selliseid suurlinnu nagu London ja Pariis. Meresõiduoskusi viimistledes jõudsid viikingid Läänemere lõunakaldale ning sealt jõgedest moodustuva veetee kaudu Kesk-Venemaale, Ukrainasse ja isegi Konstantinoopolisse (tänapäeva Istanbul), Bütsantsi impeeriumi hiilgavasse pealinna. Läänes ulatusid nende sõidud Kanada idarannikuni, kus nad astusid maale viis sajandit enne seda, kui Christoph Kolumbus „avastas” Ameerika.

Suur osa viikingite varasemast ajaloost on selgusetu – meie teadmisi takistab kirjalike allikate puudumine. Isegi väljendi „viiking” päritolu on hägune. Kaasaegsed seda tegelikult kuigi palju ei kasutanud (vähemalt mitte annaalides, kus on kirja pandud esimesed rüüsteretked): Inglismaa anglosaksid eelistasid väljendit Dani („taanlased”), frangid ütlesid Normanni („põhjalased”), iirlased Gall („võõramaalased”) ning bütsantslased ja araablased Rus või Rhos; lisaks kasutati Lääne-Euroopa annaalides nende kohta pidevalt religioosset terminit „paganad”. „Viikingit” on seostatud vanapõhja sõnaga vig („lahing”) või vik („abajas”), aga see võib olla seotud ka Vikeniga, Norra Oslo fjordi suure lahega, kust algasid paljud rüüsteretked Inglismaale. Vähem usutavate seletuste hulka kuuluvad vikja („liikuma”), mis olevat seotud viikingite tungiga rännata, ning isegi moonutatud ladina sõna vicus, mis tähistas asulat kindluse külje all ning kandus üle selle asukatele, „leerirahvale”. Kaasaegsetes allikates on sõna „viiking” kasutamine õigupoolest piiratud vaid mõne esinemisega IX sajandi „Anglosaksi kroonikas”, kus see kujul vicingas tähistab väikeseid rüüstesalku.³

Kuigi mõnes mõttes on VIII–IX sajandi rüüstajate kohta „viikingi” kasutamine anakronistlik, levis see siiski mõnevõrra laiemalt X sajandi lõpuks, mil see tähistas mereröövleid või inimesi, kes olid valinud mere-vabamehe elu (nad olevat „läinud viikingiks”). Nii või teisiti on see käepärane koondmõiste kõigile inimrühmadele, mis suundusid VIII sajandi lõpust XI sajandi alguseni Skandinaaviast mujale, algul röövsaagi, peagi aga ka uute maade otsingul, kuhu elama asuda. Segadust külvab veelgi sõnade „põhjalane” ja „Skandinaavia” kasutamine, millest esimene peaks rangelt võttes õieti tähendama ainult inimesi, kes kõnelesid vanapõhja keelt, aga mis ühes oma tuletisega „normannid” on üks levinumaid väljendeid, millega kroonikud rüüstajaid tähistasid, ja mis seetõttu sobib samuti hästi tarvitada. Kuigi tänapäeval tähistab „Skandinaavia” nüüdseid Taani, Norra ja Rootsi riike, oli kultuur, mida eksporditi kogu viikingite maailma, „skandinaavia” kultuur, mistõttu ma olen korduste vältimiseks kasutanud sõnu „põhjalane”, „viiking” ja „skandinaavlane” peaaegu täielike sünonüümidena.

Ingliskeelses maailmas alustatakse viikingiaega peaaegu alati aastaga 793 ehk Lindisfarne’i ründamise hetkega, mil uued rüüstajad andsid endast nii valjuhäälselt maailmale teada. Sealtpeale kestsid viikingite retked peaaegu vahedeta umbes aastani 1000, mil paljud viikingite maailma osad ristiusustati, viikingid ise aga muutusid paiksemaks ja ilmutasid naabrite suhtes palju vähem vägivalda, mis oli seni neid kindlalt iseloomustanud. Millal siis ikkagi viikingiaeg lõppes? Ühest vastust sellele ei ole ning ma otsustasin lõpetada oma viikingite ülevaate eri ajal vastavalt sellele, millise piirkonnaga tegu on. Inglismaal lõppes viikingiaeg XI sajandi lõpul skandinaavlaste viimase (ja täiesti ebaõnnestunud) vallutuskatsega, samal ajal kui põhjalaste suurem kohalolek Šotimaal (eriti Orkney ja Shetlandi saartel) tähendas seda, et Norra kuningad üritasid oma võimu seal teostada veel 1260. aastatel. Islandil võib pidada viikingiaja lõpuks 1262. aastat, mil esimeste viikingitest asunike järeltulijad loovutasid oma ihaldatud iseseisvuse Norra kuningale Håkonile, Gröönimaal on aga mõttekas viia viikingiasulate ajalugu välja nende salapärase kadumiseni millalgi XV sajandi keskel. Skandinaavias endas võib väita, et monarhiate võimu tugevnemine alates XII sajandi algusest, mil hakkasid võimutsema ristiusk ja kuningad (ning suuremad rüüsteretked katkesid), muutis nad rohkem tavapärasteks Euroopa riikideks kui viikingiaja erikujuks. Venemaal arenesid viikingite rajatud riigid XI sajandil sellisteks, kus andsid skandinaavlaste asemel tooni slaavlased, mida samuti võib pidada käepäraseks daatumiks piirkonna viikingiaja lõpetamiseks.

Allikad, mille põhjal me saame viikingeid tundma õppida, on rohkearvulised ja keerukad ning üldiselt puudutan ma neid lähemalt peatükkides, mille kohta nad käivad. Kõige tähtsamad ja kõige vastuokslikumad ning ühtlasi sellised, mis kajavad tänapäeva lugejas kõige rohkem vastu, on saagad, viikingiaja pajatused, mis (peaaegu kõik) valmisid XI–XIII sajandil Islandil. Väga sageli toetuvad nad siiski vanemale traditsioonile käsitletavate sündmuste kohta. Sõna „saaga” taga seisab vanapõhja segja („rääkima” või „ütlema”), mis viitab selgelt lugude algsele suulisele kujule. Kuigi enamasti on saagad proosatekstid (vahel on veidi lisatud vanemat „skaldiluulet” (vt lk 13)) ja kirjeldavad sündmusi üsna sirgjooneliselt, ei ole ometi sugugi lihtne nende põhjal ajaloolist narratiivi kui sellist kokku panna. Saagad, mille kohta kasutatakse koondnimetust konungasögur („kuningasaagad”), pandi arvatavasti kirja aastail 1180–1280 ja kõnelevad suurel määral Norra, Taani ja Rootsi olulisematest ajaloosündmustest, kuid palju suurem „suguvõsasaagade” korpus (islendingasögur), milles leidub rohkelt mõrvu, kättemaksu ja (harvemini) leppimisi, käsitleb peamiselt üksikute suguvõsade ja konkreetsete isikute lugusid. Need toimuvad vaieldamatult selgelt piiritletaval ajalooliselt taustal, kuid neid ei saa ometi võtta otsese üksikasjaliku kirjeldusena, kuidas käisid asjad viikingiaja Islandil, rääkimata juba teistest viikingite aladest, näiteks Šotimaast või Norrast. Veel üks rühm saagasid, kuhu kuuluvad müütilised ja kangelaslood (fornaldarsögur) ning piiskoppide ja pühameeste hagiograafilised elukäigud (heilagra manna sögur, biskapa sögur), toetub esimesel juhul rahvajuttudele ja teisel juhul nii tugevasti üleeuroopalistesse pühakute elulugude valmismudelitesse sobitatud tekstile, et neid saab ainult äärmise ettevaatlikkusega ajalooallikana kasutada.

Viikingite rüüsteretkede varasemas osas peame toetuma küll kroonikatele ja annaalidele, mille on kirja pannud nende ohvrid (mis paratamatult toob kaasa probleemi selitada allikatest välja kirjapanijate ilmne antipaatia ründajate suhtes), aga siiski tagavad hindamatu väärtusega ülevaateid varase viikingiaja kohta niisugused allikad, nagu „Anglosaksi kroonika”, „Frangi riigi annaalid” ja Vene „Jutustus möödunud aegadest” (Nestori kroonika). Teised, peamiselt kirikuga seotud kirjamehed, näiteks Bremeni Adam, kes kirjutas XII sajandil Hamburgi-Bremeni peapiiskoppide ajaloo, annavad samuti palju olulist teavet viikingite kohta (kuid taas oma kindlast vaatenurgast). Lõpuks tekkis ka viikingite maailmas oma ajalootraditsioon alates Islandilt, kus XII sajandi algul pani Norra kuningate ajaloo kirja Sæmund Sigfússon ning aastail 1122–1133 „Islandlaste raamatu” („Íslendingabók”) Ari Õpetatu. Peagi ilmusid teistelgi viikingirahvastel oma ajaloolased, kellest nimekaimad on Taani vaimulik Saxo Grammaticus, kes 1220. aasta paiku pani kirja „Taanlaste vägiteod” („Gesta Danorum”), ja islandlane Snorri Sturluson (samuti mitme saaga autor), kes enne 1241. aastat kirjutas „Heimskringla” (Norra kuningate ajalugu). Neist hakkame leidma skandinaavlaste enda viikingiajaloo käsitlust, kuid see on juba tagasivaatav, kirja pandud ajal, mil rüüsteretked olid ammune minevik (ja võib-olla juba unustatudki). Palju lakoonilisemad kirjalikud tunnistused, kuid hindamatu väärtusega oma kaasaegsuse tõttu, on viikingiajast pärit ruunikivid, millele skandinaavlased kirjutasid oma tähestikus enamasti järelehüüdeid surnutele. Neis mainitakse isikuid, kes sõdisid – ja sageli langesid – viikingite kaugetel retkedel (näiteks mitmed ruunikivid, mis meenutavad sõjamehi, kes langesid Ingvar Rändaja retkel Kaspia merel 1040. aasta paiku), ning annavad seeläbi meile niisuguse sünkroonse vaate, mis enamikus allikates puudub.

Märkimisväärse osa viikingiaja kirjanduskorpusest moodustab luule. See jaguneb kaheks suuremaks kategooriaks. Esimesse kuuluvad Edda poeemid, mis sisaldavad lugusid jumalatest ja kangelastest ning kujutavad meie peamist originaalallikate kogu Skandinaavia paganluse tundmaõppimisel. Mõned neist, näiteks „Völuspá” („Nägijatari kuulutus”), mis väljendab põhjalaste paganlikku loomislugu, võivad olla väga vanad (ehkki leidub ka seisukoht, et kõik need lood tekkisid alles reaktsioonina ristiusu tugevnemisele alates X sajandist).⁴ Skaldiluule (millest on säilinud umbes 5000 värssi) käsitleb seevastu sageli ajaloolisi sündmusi ning meil on tihti teada luuletajate (ehk skaldide) nimed,⁵ kes enamasti kuulusid kuningate või juhtivate pealike kaaskonda. Äärmiselt alliteratiivses stiilis loodud skaldiluulet on tänapäeva inimesel väga keeruline tõlgendada, kuna selles kasutatakse rohkelt sõnamänge ja ümberütlemisi ehk kenningeid. Kenningid kujutavad endast mõistete või lihtsalt olulisemate sõnade väljendamist teiste sõnadega, esmatähendust looritades, ning mõnikord võib niisuguseid kenningite kihte olla õige mitu. Mõned on üsna hästi mõistetavad, näiteks „mereratsu” võib tähistada laeva ja „mõõga higi” verd, mõned aga nõuavad korralikku viikingimütoloogia tundmist, mis tänapäeva lugejal sageli puudu jääb: nii tähendab näiteks „kääbuste koorem” taevast, sest jumalad olevat teinud maailma hiiu Ymiri kolbast ning pannud seda toetama igasse põhiilmakaarde ühe kääbuse.

Viikingiühiskond hindas kiiret taipu ja tegutsemist. Mõtteterade kogumikus „Hávamál” („Õilsa ütlemised”), mis on XXI sajandi algul päris moodi läinud, leidub tuumakaid nõuandeid: „Kõiki uksi enne edasiastumist sina valvsalt vaata: ei teada või eales, kas tare põrmandal pole vastas ehk vaenlane”, „Mõistmatu inime mõtleb, et iga suuseadja on ta sõber; siis alles oimab, kui tingi saabub, et kaitsja on hoopiski kadunud” või üldisemgi „Kurjale mehele ära teadust anna, kui halba aimad; sest kuri mees sinu siiruse vastu sama mõõduga iial ei mõõda”. Viikingite eetikaga tervikuna, nende kuulsuseotsingu ja murega maine pärast sobib hästi kokku kõige kuulsam mõttetera: „Loomad surevad, sugupuud surevad ja sina samuti, tean aga ühte, mis iial ei sure: kohus koolnute üle.”⁶

Viikingite soov lasta oma tegude mälestusel edasi elada täitus. Võimalik, et tõde on keerulisem ja nüansirohkem kui sajandite vältel kujunenud viikingite maine. Kuid sellised sõdalased nagu tundmatud Lindisfarne’i rünnanud sõjasalga pealikud, Islandi avastanud Eirik Punane ja 1066. aastal Stamford Bridge’i lahingus langenud Norra kuningas Harald Hardrada oleksid olnud väga rahul, et neid mäletatakse just nii, nagu nad seda tahtsid – kangelaslike, uhkete, ohu ees kohkumatute meestena, mitte aga sellistena, nagu nad võib-olla tegelikult olid.

1 Õieti oli Byrhtnoth ealdorman, otsetõlkes „vanem”, sisu poolest teatava piirkonna asevalitseja ja väeülem. Poeemis on ent tema kohta kasutatud sõna eorl, hilisema earl’i eelkäijat, mis siinkohal tundub olevat parem tõlkida pisut anakronistlikult krahviks kui (nagu käesolevas raamatus valdavalt) näiteks jarliks.[ ↵ ]

2 Taan (ingl thegn, sks Thane) tähendab anglosaksi Inglismaal kuninga või üliku (tavaliselt sõjalise funktsiooniga) kaaskondlast. [ ↵ ]