Читать книгу Minu Brasiilia - Pille Gerhold - Страница 5

Olen üks neid biolooge, kes ülikooli astudes unistas Aafrika savannides uitavatest kaelkirjakukarjadest, papagoiparvedest vihmametsades, koaaladest, kängurutest ja paljust muust ega saanud üldse aru, kuidas küll kõrgema matemaatika loengud meid unistustele lähemale viivad.

Kui noorele bioloogiatudengile, kes on maandunud koolipinki sügavast huvist ja armastusest looduse vastu, anda esimesel kursusel kätte kõrgema matemaatika ja keemia ainekava, küsivad paljud endalt veidi kõhklevalt: „Kas ma olen ikka õigel teel?”

Nii ka mina. Ma ei saanud tükk aega aru, kuidas on integraalid ja diferentsiaalvõrrandid seotud toreda äraolemisega looduses, mida ju bioloogi elukutse võimaldama peaks.

Pärast ülikooli lõpetamist olid minu kahtlused ainult süvenenud. Globaalses mõttes peaks ju ometigi olema põletavamaid probleeme kui kevadise seaherne morfoloogiline plastilisus, mis oli minu lõputöö teema.

Ma ei jätnud jonni, astusin magistrantuuri ja kolisin Zürichisse, sealse ülikooli juurde: ehk on mujal parem? Ent sealgi leidsin ennast peagi pelgalt hariliku sinilille lehtede kaldenurka ja erikaalu mõõtmas. Nii oligi mul 2001. aastaks, kui ka magistrantuur läbitud, mõõt lõplikult täis. See ei saa ju olla kõik, mida bioloogial pakkuda on! Vihmametsad hävivad, kliima soojeneb, veel avastamata liigid surevad välja, aga mina küürutan umbses kasvuhoones lillepottide ja tolmuses laboris kuivatuskapi kohal.

Elu oli teelahkmel. Ütlesin endale: nüüd või mitte kunagi, ning tippisin otsingumootorisse märksõnad „doktorantuur” ja „vihmamets”.

Otsing andis ühe vastuse. Oli pakkuda doktorantuurikoht, uurimaks muutusi lehelõikajasipelgate elus vihmametsa hävimisel. Sipelgaid pidi uuritama ühe aasta jooksul praeguseks peaaegu hävinud Atlandi ookeani vihmametsas Kirde-Brasiilias. Doktoriväitekiri tuli kirjutada väikeses Kaiserslauterni ülikoolis Saksamaal. Otsustasin, et kui tee troopikasse kulgeb üle Saksamaa, siis olgu nii, ja kandideerisin oma unelmatekohale.

Mind kutsuti Saksamaale töövestlusele, kus selgus, et troopikat uurida on tõeliselt trendikas ja sellistele eksootilistele uurimisprojektidele joostakse murdu, mistõttu pidin ühtäkki rinda pistma terve Saksamaa-täie kandidaatidega. Enda ja paljude ümberkaudsete rõõmsaks üllatuseks, aga ka mõne kurvastuseks või isegi pettumuseks, võitsin konkursi selle Lääne-Euroopa bioloogide hulgas nii nõutud koha täitmiseks.

Ma ei tea siiani, miks see projekt usaldati mulle, ühele eesti tüdrukule. Loomulikult oli oma osa akadeemilistel saavutustel ja tunnen, et olen tänu võlgu oma juhendajatele ning ei kahetse kasvuhoones veedetud aastaid. Kuid mul ei olnud troopikas viibimise kogemust ega portugali keele oskust. Aga hästi on meeles, kui suureks venisid töövestlusel Saksa professorite silmad, kui ma, püüdes end kuidagi troopikakogemuste puudumisest välja keerutada, rääkisin hea õnne peale lugusid sellest, kuidas olen välitöödel Muraka rappa ära eksinud, kuuse all maganud, lõkke peal süüa teinud, karu näinud ja muudest Eesti bioloogidele täiesti enesestmõistetavatest romantikamaiguga seikadest.

„Ja kuidas on portugali keelega?” oli järgmine küsimus.

Vastasin selges saksa keeles, tagataskus Šveitsi kogemus, et portugali keelt ma praegu küll veel ei oska, aga olen alati oma asukohamaa keele ära õppinud ja kavatsen seda ka seekord teha. Ehk oli professoritel lihtsalt hea nina ja nad teadsid, et just neid omadusi – oskust igas olukorras ellu jääda ning omandada võimalikult valutult keel ja kultuur – on selles Brasiilia projektis vaja.

Mina aga ei võitnud mitte ainult doktorantuurikoha, vaid täiesti uusi kogemusi täis eluetapi Eesti-suuruses Brasiilia metropolis Recifes, veelgi eksootilisema eluetapi kümne majaga suhkruroovabriku tööliste külas ja piiramatu võimaluse viibida maailma kõige laastatumas vihmametsas, võtmas mõõtu iseenda, Brasiilia tudengite, ninakarude, opossumite, laiskloomade, madude, sääskede, maanteeröövlite, nähtamatute vaimude ja muidugi sipelgatega.

Siin raamatus tuleb juttu sellest, kuidas kohalike olude sunnil saab ühest Brasiilias veedetud aastast kaks, kuidas looduslike olude sunnil uurin sipelgaid öösiti, kuidas igapäevaseks peakatteks saab sääsevõrk, lemmikjalatsiteks kummikud, esmatarbevahendiks matšeete, koduks telk ja vannitoaks metsaoja. Räägin, kuidas määrame puid lõhna järgi, uurime sipelgaid tolmuimejaga, kuidas õpin keelt õpikuta ja juhin autot lubadeta. Samuti tuleb juttu Brasiilia jalgpallist, karnevalist, forró’st, guaraná’st ja açaí’st. Kiindusin sellesse algul juhuslikult valitud maasse ja tema asukatesse sügavalt ja parandamatult, ning olen kindel, et see juhtub kõigiga, kes sinna reisivad.

Praegu, kümme aastat hiljem, on mul tore töö ja perekond, ja olen elanud peale Brasiilia veel teistes maailma maades. Mis puutub töösse, siis uurin jälle taimelehtede erikaalu või midagi samalaadset. Olen nimelt aru saanud, et globaalses mõttes on täiesti ükskõik, kas uurida lehtede kaldenurki või vihmametsasipelgaid: me kõik anname väikeste sipelgate kombel oma panuse selle suure maailma pöörlemisse. Brasiilia, üks probleemsemaid maid oma maailma õnnelikemate inimestega, andis mu seesugustele mõtetele küpsuse.

Inimmaailma väiksuse tõttu on mõned kahejalgsete nimed siin raamatus muudetud.

Pille Gerhold Tartu, kevad 2012