Читать книгу Minu Brasiilia - Pille Gerhold - Страница 6

Istun taeva ja Atlandi ookeani vahel lennukis ja mõtlen. Mul ei ole õrna aimugi, mis mind ees ootab. Kuid olen selle seikluse ise valinud ja otsustan hakkama saada, tulgu mis tuleb.

Mõtlen, et nüüd see siis algab. On 2002. aasta 4. märts. Saksamaal veedetud aeg oli möödunud märkamatult, ja ega ma Saksamaaga õieti koduneda jõudnudki. Neli reisile eelnenud kuud veetsin Kaiserslauterni ülikoolis lehelõikajasipelgate kohta kirjandust lugedes, viisa- ja tollipabereid ajades, vaktsiinisüste tehes ning ostes kokku vihmametsatöödeks vajalikke asju, nagu tolmuimejad ja sääsetõrjevahendid. Hinges olin juba Ladina-Ameerikas: hommikul ühiselamust ülikooli ja õhtul tagasi kõndides ning hädavajalikel poeskäikudel kuulasin kõrvaklappidest rumba-sambarütmides Kariibi mere muusikat. Ühikatoa hallid seinad kaunistasin reisibrošüüridest leitud palmipiltidega. Novembrikuine Lääne-Euroopa ei sobinud karvavõrdki minu kujutlusega peagi algavast eksootilisest seiklusest.

Varahommikul viisin kogu oma maise vara, mida Brasiiliasse kaasa ei võta, ülikooli laoruumi ja viskasin võtmed osakonna postkasti. Aastaks. Seejärel läksin kahe kohvriga rongijaama, rongiga Frankfurdi lennujaama, sealt lennukiga Lissaboni ja siin ma nüüd istun: hoolikalt kaalutletult TAP lennufirma masinas, sest selle lennuga tohib 20 kg asemel 60 kg pagasit üle ookeani viia.

Mõtlen, et oleksin ikkagi pidanud portugali keelt rohkem õppima. Aga Kaiserslauternis ei olnud nende paari kuu jooksul portugali keele kursusi. Ma pole iseõppija tüüp – paksu portugali keele õpikuga ei jõudnud ma üksi kuigi kaugele. Nüüd saan loota ainult oma keelevaistu, kohapealse õppimisvõimaluse ja hea õnne peale. Praegu aga ei tule mul šokolaadipruuni, blondeeritud juustega stjuardessi nähes isegi meelde, kuidas küsida „Palun üks õunamahl!”, seega küsin resigneerunult inglise keeles. Ma ei tea veel, et hullem ootab mind alles ees ja et see stjuardess on peale käputäie professorite järgmise kahe aasta jooksul viimane inimene, kes minust ilma portugali keeleta aru saab.

Mõtlen oma doktoritöö juhendajast Jensist, kes istub minu kõrval. Ta tuleb kolmeks esimeseks kuuks Brasiiliasse kaasa, pärast pean üksi hakkama saama. Jens on neljakümnendates aastates tõmmunahaline pika patsiga sakslasest dotsent. Ta on elanud ja töötanud paljudes Kesk- ja Lõuna-Ameerika riikides, kuid mitte Brasiilias ning seetõttu ei oska ka tema portugali keelt. Küll aga räägib Jens „portunjooli” keelt, mis päästab meid edaspidi nii mõnestki olukorrast. See on portugalihispaania segakeel, mida räägib üht keelt valdav ja teist keelt mittevaldav inimene, seega üsna puine ja tugeva aktsendiga kõnepruuk, mida võib ehk võrrelda eesti-soome segakeelega. Iseloomult on Jens pigem tõsine ja muretseja kui minnalaskja ning tööstiililt perfektsionist, kes ei lepi vähesega. Mõtlen, et seda asjaolu arvestades võib meie koostööst tulla kas suurim triumf või valusaim läbikukkumine.

Mõtlen meie Brasiilia koostööpartnerist Ana Paulast, kes lennujaamas vastas on. Olen Ana Paulat korraks ühel konverentsil kohanud. Tema töö- ja elufilosoofia on risti vastupidine Jensi omale. Ta on säravate silmade ja laia naeratusega noor, umbes kolmekümneaastane naine, kes juba konverentsil võlus mind oma rõõmsa ja muretu meelega. Konverentsisaalis liikus Ana Paula ringi tikk-kontsade klõbinal ja tema väike tõmmunahaline süsimustade lokkidega särtsakas kogu köitis kõigi meeskolleegide pilke. Ainuke tõrvatilk meepotis on minusuguse rahu armastava põhjamaalase jaoks see, et Ana Paula räägib ebatavaliselt kõva häälega, žestikuleerib kätega ja näitab muid dominantse iseloomu märke. Ana Paula on edukas teadlane: ta on pärit euroopalikumast Lõuna-Brasiiliast, sattunud aga eraelulistel põhjustel vaesemasse ja karmimasse Kirde-Brasiiliasse ning saanud sealses Pernambuco ülikoolis (Universidade Federal de Pernambuco ehk lühemalt UFPE) verinoorelt professoriks.

Mõtlen, kuidas võiks hakata laabuma minu töö nelja Brasiilia tudengiga. Me ei ole kunagi kohtunud, neist saavad aga minu juhendatavad. Ma ei tea, mis keeles ma neid juhendama peaksin, samuti ei tea, kas minul on neile või äkki hoopis neil mulle metsas ja elus rohkem õpetada.

Mõtlen, et mul ei ole veel kunagi autot olnud, peagi hakkan aga vastutama uhke maasturi eest. Ana Paula tuleb meile lennujaama vastu minu tulevase lahutamatu kaaslase, meie sipelgaprojekti autoga. See on tuttuus nelikveo ja suure kastiga Toyota: vähemaga ei saa vihmametsas hakkama.

Mõtlen, et peagi maandun linna, mille elanikkond on sama suur nagu terves Eestis kokku: 1,5 miljonit. Pernambuco osariik, pealinnaga Recife, on koguni kaks korda Eestist suurem: 98 000 km². Ja see on vaid üks kahekümne kuuest osariigist selles nii pindala kui ka rahvaarvu poolest maailma viiendas riigis. Mõtlen, kas olen nendeks suurteks maailmadeks valmis ja kas see seiklus tähendab minu ränka proovilepanekut. Kaks aastat hiljem tean, et tähendab küll.

Hakkame pärale jõudma. Väljas on kottpime, kuigi kell on alles kuus õhtul. Selline valguse ja pimeduse rütm – kell pool kuus läheb pimedaks – on siin terve aasta. Recife asub vaid kaheksa laiuskraadi võrra ekvaatorist lõuna pool ja meie mõistes aastaaegu ega Päikese teekonna suuri muutusi siin ei ole. On vaid vaevumärgatavad kuiva- ja vihmaperioodid: jaanuaris on pisut kuivem kui juulis. Et kõik näitajad oleksid nimetatud, siis õhuniiskus on Recifes iga ilmaga 96 protsenti ning õhutemperatuur +30 °C ümber.

Nüüd aga surun nina vastu lennuki aknaklaasi, sest Recife asub otse ookeani kaldal ja lennuk maandub väga järsult. Mitu tundi väldanud pilkasest ookeanipimedusest hakkab korraga paistma tuledest valgustatud rannajoon ja selle taga hiiglaslik linn – vääramatu tõend selle kohta, et tagasiteed enam ei ole ja minu Brasiilia lugu on algamas.