Читать книгу Minu Brasiilia - Pille Gerhold - Страница 7

Esimesed päevad täis kuumust, niiskust, vaesust, kuritegevust, haigusi, tundmatut keelt ja meelt kohutavad mu nii ära, et pean tunnistama: „Olen tulnud ilma igasuguse ettevalmistuseta Kuu peale nalja tegema.”

„See ei ole ju võimalik!” on mu esimene mõte lämmatavalt sooja ja niiskesse troopikaõhtusse astudes.

Ainsa hetkega saab selgeks, et ma ei olnud oma unistuste lummuses selle maa iseärasusi endale täie tõsidusega selgeks teinud. Mu ees avaneb tundmatu kuumaastik.

Õhust tuleb puudus. Olen sattunud vannituppa, mille uks on pärast kuuma duši alt tulekut kinni jäetud, ja nüüd on veeaur ruumi pilgeni täitnud. Mu näole tekib hoobilt niiskuse- ja higipiiskade kiht, mis püsib seal kuni selle hetkeni, mil Brasiiliast lahkun. Algul häbenen seda ja püüan suuremaid piisku taskurätikuga ära pühkida, kuid loobun varsti ja unustan probleemi, sest kõigi ümberkaudsete nägu katavad samasugused veetilgad.

Praegu aga tunnen ennast nagu vales filmis: seitse tundi lennukisõitu ei ole ju suur vahemaa, aga ühtäkki selles nii teistsuguses paigas olla – kuumuse, niiskuse, paljasjalgse vaesuse ja ülerahvastatud tänavalärmi keskel – lajatab otsekui labidaga pähe. Täiesti uskumatu näib teadmine, et kodu on kümne tuhande kilomeetri kaugusel ja et sinna tagasi saab alles aasta pärast.

Ana Paula tuttav nägu, südamlik „bem-vindo!”^[1.] ja neli põsemusi annavad küll viivuks turvatunde tagasi. Kuu peal olemise tunne aga ei kao. Olen ju bioloog, aga ma ei näe mitte ühtegi tuttavat taime, kõrt ega liblet. Isegi võilille pole kõnniteepraos. Tänavaid palistavad hoopis kookospalmid ja kraavikaldal lokkab pajupõõsaste asemel banaanivõsa. Kõik roheline on ka mitu korda kogukam ja lopsakam kui kodus.

„Mis need suured puud on?” küsin õhku ahmides, silmanud seninägemata hiiglasi.

„Ahvileivapuud,” vastab Jens.

„Need ka?” küsin pealtnäha samasuguste kohta.

„Ei, need on mangod,” vastab Jens ja lisab juhendajalikult rangelt: „Need on ju täiesti erinevad! Homme päevavalges vaata paremini!”

Taevaski ei ole midagi tuttavlikku, kui pilgu abiotsivalt üles tõstan: seal säravad võõrad tähed. Rääkimata lõunapoolkera Kuust, mis on viltu.

Üdini võõrad paistavad ka inimesed, kes näevad teistsugused välja (olen absoluutselt ainuke valgenahaline), teevad teistsuguseid asju (näiteks veavad eesliga võidu mööda tänavat üht katkist käru) ja räägivad kogu minu õpikutarkuse kiuste täiesti arusaamatut keelt.

Olen endiselt kultuurišokis, kui kihutame oma maasturiga ülehelikiirusel mööda hiigelsuurt linna. Linnaosade vahele jäävad pikad sünged magistraalid, kus võitjateks tulevad kiiremad ja tugevamad. Sõrmi autoistmesse surudes kiikan spidomeetrit: see näitab ligi 90 km/h.

„Kui suur on Recifes lubatud sõidukiirus?” teen juttu.

„Seda ma nüüd küll ei tea,” vastab Ana Paula naerdes. „Keegi ei tea.”

Olgu peale. Imetlen parasjagu, kuidas Ana Paula küll suudab sellise kiiruse pealt ja olematute sõiduradadega teel teisi autosid, hobuseid-eesleid, jalakäijaid ja kärusid märgata, kui Ana Paula ütleb kõrvalistmel istuvale Jensile:

„Ole hea, siruta käsi aknast välja ja viibuta niimoodi ülesalla!”

Ta näitab ette, kuidas. Jens teeb, nagu kästud ja ennäe imet – selle peale laseb taga sõitev auto meid paremasse sõiduritta ilma igasuguse tüli, signaalitamise või ette sõitmiseta.

„Kas suunatuli on katki?” küsin arusaamatult.

„Ei, aga see pole nii efektiivne,” naeratab Ana Paula.

Recife välisilme on väga kontrastiderohke. Läbime nii steriilseid kõrghoonetega linnaosasid kui ka prügikottidest majakatuste või -seintega favela’sid^[2.]. Jens on rääkinud, et Recifet kutsutakse Brasiilia Veneetsiaks, aga mina praegu küll nii ei arva. Tõsi, siin paistab olevat mustmiljon jõge, jõekest, oja ja kanalit ning eri suurusega sildu ja sillakesi, aga see vesi ju haiseb troopikakuumuses nii mis kole. Mulle tundub, et kogu linnas levib lahtistest autoakendest sisse tulev roiskunud vee lehk.

„Vähemalt on linnaosadel lustakad nimed nagu indiaani raamatus,” lohutan ennast. Boa Viagem^[3.], Boa Vista^[4.], Boa Idéia^[5.], Casa Amarela^[6.], Casa Forte^[7.].

Näen suurt kontrasti mööda vuhisevate eksootiliste puuviljalettide, lõbusalt trillerdava tänavamuusika, elurõõmsate ja värvikirevalt riietatud inimeste, ristmikel üksteise võidu raha eest autoaknaid pesevate tänavalaste ja relvastatud valvurite vahel, kes, automaat rinnal risti, maju, autosid, parklaid ja poode valvavad.

Kogu linnas on kõrvulukustav lärm, mis pidavat küll südaöö paiku veidi vaibuma, et siis aga esimestel hommikutundidel uute tuuridega alata. Suurimad lärmajad on hiiglaslike valjuhäälditega minibussid, mille juhid püüavad sel viisil müüa kõike võimalikku alates joogiveest ja lõpetades kinopiletitega.

Neil esimestel suurlinnatundidel ei tea ma veel midagi tsikaadide kõrvulukustavast, kuid muinasjutulisest saagimisest vihmametsas – sellest, milleks ma õigupoolest olin Brasiiliasse tulnud.

Juba esimesel õhtul saan hakata pidama nimekirja mind varitsevate ohtude kohta. Ana Paula viib meid restorani, mis, nagu rikkamale klientuurile kohane, asub ookeani kaldal veepiiril, kõrghoonetest koosnevas Boa Viagem’ linnaosas.

Olen just nõjatunud mugavale lamamistoolile, maitsnud grillitud kaheksajalga, kuulanud mürisevaid ookeanilaineid ja juurdlen parasjagu selle üle, kas olen õigupoolest sattunud põrgu eeskotta või siiski paradiisi, kui Ana Paula hakkab jutustama linna nime lugu.

„Recife” tähendab portugali keeles korallriffi ja see viitab looduslikule rifile, mis mõnesaja meetri kaugusel meres linna avaookeanist eraldab. Selle rifi tõttu olevat ujumine just Boa Viagem’ rannas eriliselt mõnus ja turvaline: lained ei ole nii kõrged ja tugevad.

Korraga peab Ana Paula oma jutus väikese pausi, talle justkui meenub midagi ja ta räägib elavnenult edasi nagu toredat uudist:

„Aga teate mis! Eelmisel nädalal nähti otse siinsamas rannas tömpnina-hallhai uime vilksatamas! See on maailma ohtlikem hai. Ja kujutage ette, keegi ei saanudki viga!”

Mu esimesel Brasiilia õhtul on minu jaoks varuks veel üks ohujutt. Istume Madalena linnaosas ühe kõrghoone teisel korrusel Ana Paula elutoas (ehk minu ajutises magamistoas) võrkkiikedes ja arutame maailma asju. Lahtisest aknast hoovab sooja troopikaöö õhku, sealhulgas mõni sääsk. Putukateadlasena teeb Ana Paula korraga juttu, et linnas on kolme liiki sääski, millest üks, valgete säärtega, levitab denguepalavikku ehk polkapalavikku – haigust, mis võib lõppeda surmaga.

Vaatan kõhevil olles avatud akna poole, püüan sääskede jalavärvi uurida ja küsin:

„Ahah... ja kuidas end selle haiguse eest kaitsta?”

Jälle naeratab Ana Paula kadedust tekitavalt muretut brasiilia naeratust ja sõnab:

„Ega keegi ei tea täpselt. Arstid ka ei tea. Ma lugesin ühest naisteajakirjast, et B-vitamiin vist pidi organismi dengue vastu tugevdama. Võib-olla.”

Ja lisab veelgi lohutavamalt, mille peale peaks meil viimanegi kivi südamelt langema:

„Aga minu tutvusringkonnast ei ole veel keegi denguepalavikku surnud.”

Järgmisel hommikul lähevad kaks murelikku eurooplast – Jens ja mina – esimesse apteeki ja ostavad purgi B-vitamiini. Pean siinkohal aga uhkusega tunnistama, et see kolmekümneks päevaks jätkuv purk jääb viimaseks, mille ma oma Brasiilias oldud aja jooksul ostan; dengue-hirm, nagu ka haide kartus, läheb ajaga lihtsalt üle.

Reaalsus on siiski see, et dengue’t levitavad sääsed paljunevad seisvas magevees, mistõttu olen peagi tunnistajaks kohustuslikule dengue-kontrollile Ana Paula korteris: sanitaartöötajad tulevad ja vaatavad, et korteris poleks muid seisvaid mageveeanumaid peale WC loputuskasti ja ka see peab olema nõuetekohaselt suletud.

1 Tere tulemast! (Siin ja edaspidi tõlge portugali keelest.)[ ↵ ]

2 Vaeste linnaosa. [ ↵ ]

3 Head reisi! (Hääldus: boa viažei) [ ↵ ]

4 Ilus vaade. [ ↵ ]

5 Hea mõte. [ ↵ ]

6 Kollane kodu. [ ↵ ]

7 Tugev kodu. [ ↵ ]