Читать книгу Minu Brasiilia - Pille Gerhold - Страница 8

Saame teada, et Jensi peetakse Recifes tema välimuse ja „portunjooli” keele oskuse tõttu argentiinlaseks, mind aga sakslaseks.

Ärkan hommikul Ana Paula pärani akendega elutoa laes rippuva hiiglasliku puhuri surina peale ja avastan, et kõigist abinõudest hoolimata pole kuumus ega niiskus põrmugi järele andnud. Olen isegi kaua magada saanud. Kell on küll alles seitse, aga hommikud algavad siin kandis juba umbes kell neli ereda päikesepaiste ja valju tänavalärmiga. Ka praegu kostab õuest juba tuttav minibusside pasundamine – seekord müüakse lasteaiakohti. Akna all askeldab ämbri kolksudes süsimust paljasjalgne mees, kes pühib murult olematut prügi. Teine samasugune mees selitab eemal trepiastmel ja võtab kõhule päikest.

Minu veel unise meditatsiooni katkestab rõõmus ja valjuhäälne:

„Bom dia, Pille, queres café?”^[1.]

Ana Paula särab üle kogu näo ja katab lauda. Brasiilia esimestel päevadel tekitab Ana Paula kõva ja dominantne hääl mulle lakkamatu peavalu, mille vältimiseks endale hiljem paksema naha kasvatan.

Püüan vapralt vastu tervitada:

„Tere hommikust, jah, hea meelega!”

Kohvitassi suu juurde tõstes ootab mind uus üllatus: kohv on magus nagu suhkruvesi. Aja jooksul kogen, et mitte ainult Ana Paula pool, vaid ka lõunasöögikohtades on kohvi sisse juba heldelt suhkrut pandud.

Tänane päev on mõeldud haldustoiminguteks, nagu meie projekti asjade maaletoomiseks tarvilike paberite hankimine, käik migratsiooniametisse, et hakata mulle elamisluba taotlema, passifotode tegemine, dokumentide tõlkimine ning need muud mujale tööle ja elama asumise tüütud sammud. Tegelikkuses kujuneb päev aga tutvumiseks veel ühe Recifes varitseva ohuga: kuritegevuse, seda soodustavate tegurite ja isegi võimalike tagajärgedega.

„Ära seda küll linna peale kaasa võta!” ütleb Ana Paula otsustavalt, kõõritades minu seljakoti poole.

Ta kaob kööki ja naaseb sealt lihtsa toidupoe kilekotiga, paneb mu dokumendikausta sinna sisse, ulatab mulle tagasi ja jääb vaatepildiga enam-vähem rahule.

„Ja muide,” takseerib Ana Paula emalikult mu matkaselli välimust – mugavat puuvillast T-särki ja õhukesest riidest avaraid, paljude lukkude ja nööridega matkapükse. „Et vähem silma torgata, lähme ükskord koos poodi ja ostame sulle elastikust, õlapaeltega pluusid ja liibuvad teksad...”

„Armas taevas, need riided ei lase ju üldse õhku läbi!” arvan mina.

„Oled proovinud?” küsib Ana Paula silma pilgutades.

Pean tunnistama, et ei ole.

Olin oma matkapükste üle väga uhke, sest olin need ostnud saksa kolleegide soovitusel, kes peavad end kogenud troopikas käijateks ja püksegi kutsutakse Saksamaal „troopikapüksteks”.

„Ja nendega hakkab sul palav,” osutab Ana Paula veel mu mugavatele Timberlandi sandaalidele. „Ostame sulle paari reaali^[2.] eest havaianas’ed^[3.].”

Ana Paula hindab ilma igasuguse valehäbita ka Jensi.

„Kanna seda parem taskus,” ütleb ta Jensi suure ja läikiva käekella kohta.

„Kas kõrvarõnga võib jätta?” uriseb Jens.

„Kui see pole kullast,” lõkerdab Ana Paula. „Kõige kindlamad oleksid siiski kohalikud kookospähklikoorest ehted, neid saab näiteks Boa Viagem’ turult.”

Tänaval on kohe selge, et Ana Paulal oli õigus. Ma torkan Recife tänavapildis sadade meetrite kauguselt silma, kuigi mitte troopikapükste, vaid hoopis nahavärvi tõttu. Vaatan enda ümber ja mõistan, et ükskõik mida ma ka ei teeks – kui palju päevitaks või kui tumedaks juukseid ei värviks – minu ja kohalike nahatooni vahet see ei vähenda. Erinevus on liiga suur ja siniseid silmi ei peida miski.

Selles Kirde-Brasiilia nurgakeses näeb vastupidi üsna euroopalikele São Paolo ja Rio de Janeiro metropolidele absoluutselt kõikvõimalikke nahavärve tumepruunist kuni süsimustani, valget aga mitte. Ka ei satu siia vaesesse ja ohtlikku kanti naljalt turiste, kes tänavapilti „valgendaksid”. Recife elanike tumedal nahatoonil on aga omakorda sadu variante ja nüansse. Isegi ühe pere lapsed on tihti eri tooni nahaga. Sellise värvide virvarri on ajalooliselt tekitanud kohalike hõimude, portugallastest kolonialistide ja suhkrurooistandustesse Aafrikast tööle toodud orjade segunemine 16.–19. sajandil.

Tänapäeva Brasiilias õitseb nahavärvil põhinev rassism oma täies hiilguses. Ülikoolis õpivad heledama nahaga inimesed kui ilma kõrghariduseta, lihtsa kontorilaua taga töötavad asjapulgad. Need on omakorda pisut kahvatumad kui lihttöölised. Jõukamate elurajoonide elanikud on tunduvalt heledamad kui favela asukad. Hele nahk tähendab rikkust ja võimu, ka edu ja ilu. Just seetõttu saab ka minu nahavärv mulle probleemiks, sest kohalike veendumust, et iga valge kodanik on rikas, on täiesti võimatu kummutada. Jõukuse muljet suurendab loomulikult meie uus ja läikiv maastur.

„Sul ei ole aega autoröövlile selgitada, et oled vaene Euroopa sipelgauurija ja mitte rikas kakaomagnaadi tütar,” hakkab Jens mulle meie ühise auto kasutamise reegleid õpetama. „Sõida alati lukustatud ustega! Kui pimeda peale jääd, siis ära ristmikel peatu, vaid sõida edasi ka punase tulega!”

„Oluline on mitte mängida kangelast,” hoiatab Ana Paula omalt poolt. „Anna röövlile kiirelt või viimane särk, auto loomulikult ka, ja ära mõtlegi vastupanu osutamise peale! Jäta meelde, et inimelu ei ole sellel maal krossigi väärt!”

Selliselt julgustust saanuna teeme linnas oma käike edasi.

Tähelepanuväärne on veel see, et tüüpilise brasiillase maailmapilt ei osutu nii kirevaks, nagu mina seda väikeriigist tulnuna loodan. Valget nahka ja heledaid silmi-juukseid seostatakse ainult kahe suurriigiga ja minult küsitakse täna kõigis ametiasutustes:

„Kas te olete pärit USAst või Saksamaalt?”

Rohkem pakutakse Saksamaad.

Vurame autoga linnas ringi ja minu kujutluspilt õhus hõljuvast kuritegevuse hingusest aina süveneb. Ükskõik kuhu tänavanurgale või parkimisplatsile me oma auto pargime, tormatakse üksteise võidu selle turvalisuse eest hoolt kandma.

„Vaesemate linnaosade tänavapoisid on Recife paremate elurajoonide parklad omavahel võimupiirkondadeks ära jaganud,” selgitab Ana Paula.

Tõsi see on. Juba parklale lähenedes lehvitab auto poole mõni selle isehakanud valvuritest ja juhatab meid lahkelt parkimiskohani. Isegi kui seda ei juhtu, ilmub surmkindlalt hiljemalt parkimiskohast välja sõites nagu nõiaväel auto juurde „valvur” ja küsib äärelinnas ühe reaali, nooblimates parklates kolm reaali auto valvamise eest.

„Mida need poisid teevad, kui mõnda autot tõesti röövitakse?” küsin enda meelest õigustatult. „Kas nad karjuvad appi, kirjutavad röövlite auto numbri üles, kutsuvad politsei või kargavad ise kurjategijale kallale?”

Nii Ana Paula kui Jens puhkevad minu küsimuse peale naerma. Ana Paula ütleb, nüüdseks mulle juba ootuspäraselt, et ta ei tea seda. Jens aga selgitab kiirelt saksa keeles, et see nähtus on vaesemate inimeste püüd lisaraha teenida, mitte autot valvata, rikkamad aktsepteerivad seda, ja pole vaja ebamugavaid lisaküsimusi esitada.

Kiirkursus kuritegevusest jätkub juba samal õhtul. Olen tunnistajaks täiesti uskumatule kõnelusele Ana Paula ja kohaliku piraattaksojuhi vahel, kui sõidame pärast südaööd restoranist Ana Paula poole koju tagasi. Taksojuht on Ana Paulas valvsuse äratanud: inglise keelt kuuldes püüdis taksojuht meid kallima sõidutariifiga ninapidi vedada, kuni Ana Paula talle paar karmi portugalikeelset sõna ütles ja Jensiga vesteldes „portunjooli” keele peale üle läks. Aga nüüd sõidab taksojuht tagatipuks tundmatuid tänavaid pidi ja Ana Paula peab veel kord vahele astuma. Edasi kulgeb nende vahel selline jutt:

„Kas senjooral on külalised USAst?” pärib taksojuht.

„Ei, minul ja mu argentiinlasest abikaasal (Ana Paula pilgutab Jensile silma) on külas sõbranna tütar Euroopast,” ohkab Ana Paula teeseldes ja osutab minu poole. „Vaesed inimesed. Neil on seal ju see sõda ja perel pole krossigi hinge taga. Võtsin tüdruku enda juurde.”

Ei, taksojuht ei vihasta sellise lollitamise peale, ei kupata meid autost välja ega tee üldse mitte midagi. Ta jääb hoopis nõusolevalt uskuma!

„Ah jaa, Euroopas on ju see sõda,” nendib ta ega ürita meis enam näha pantvangikandidaate.

Ma tahaksin hirmsasti teada, kas taksojuht mõtleb Esimest või Teist maailmasõda, ja tahaksin ka küsida, kas taksojuht ikka teab, et Hitler pole enam võimul, kuid olukord on selleks siiski liiga pinev. Õnnelikult Ana Paula poole jõudnuna kuulen, et see olevat Ana Paula vana trikk. Ta on kunagi puhtjuhuslikult aru saanud, et teatud lihtsamate inimeste seas valitseb teadmine, et Euroopas on sõda. Seda uskumust, nagu ka veendumust valge inimese jõukusest, ei kõigutavat miski.

1 Tere hommikust, Pille, kas kohvi tahad?[ ↵ ]

2 Brasiilia rahaühik; 1 reaal = umbes 0,4 eurot.[ ↵ ]

3 Brasiilias toodetud varbavaheplätud. [ ↵ ]