Читать книгу Murakamoos - Pille Simon - Страница 4

Hoovi jõudnud, surus ta end hingeldades seljaga vastu vana tamme ning sulges silmad. Päikesekiired värelesid läbi lehtede ta kleidil ja sillerdasid higisel näol. Ta värises ikka veel, ei tea, kas hirmust või erutusest. Sedasi olles tundus, nagu haaraks vana krobeline tammekoor ta endasse või sulaks ta nagu küünlavaha ja valguks mööda koores olevaid pragusid alla. Kas see oleks lahendus? Kaduda? Ära sulada? Ta surus silmad kõvemini kinni ja tundis, kuidas juukseotstest kukuvad tilgad varvastele. Kleidiäär ümber katki kriibitud jalgade kleepunud, paljad varbad mudased, ei suutnud ta värinat kehas peatada. Ikka veel kajasid lasud kõrvus, ta võpatas aeg-ajalt.

Käed valutasid,küünte all kuivav muda tulitas. Ei,see ei ole võimalik. Miks nii?

Veel nüüdki nägi ta enda ees neid suuri üllatunud silmi ja tundis magusat tubakalõhna. Külmad käed, mis klammerdusid ta randmete ja kleidi külge, tulid uuesti meelde ja teda tabas uus tugevnev värinate laine üle keha. Suutmata ainsatki sammu astuda libistas ta ennast mööda tüve kükakile, haaras kätega ümber põlvede ja jäi ainiti tühjusesse vaadates ootama värinate lõppu.