Читать книгу Murakamoos - Pille Simon - Страница 7

Marju istus köögis, luges raamatut ja nosis šokolaadi, kui korraga uks lahti läks ja Mart mingit viisijuppi ümisedes sisse astus. Ta tuli saunast ülimalt lõbusas tujus. Rääkis uudiseid ja muuhulgas ka seda, et Heiki on nädal aega kadunud. Keegi ei ole teda näinud ega temast midagi kuulnud. Isegi poe juures polevat ta sel nädalal õlut joomas käinud. Hannes ja Tanel arvasid, et küllap on vist rahad otsas.

Mees kallistas Marjut ja tegi ettepaneku õhtul väheke mürada või mis? Kuuldes teda Heikist rääkimas, suutis Marju vaevu rahulikuks jääda. Ta tundis, kuidas üle selja jooksid külmajudinad ja süda tagus nagu trumm. Marju embas meest vastu ja surus huuled ta kaelale. Ise ärevusest hingetu. Naisega õhtused plaanid paika pannud, võttis Mart kapist õlle ja suundus tuppa teleripulti plõksima.

Marju peas keerlesid mõtted kui pesu masinas. „On vaja ära käia,” ütles ta endale. Kiiruga otsis ta oma retuusid ja jope ning hõikas Mardile, et teeb ühe väikese ringi rattaga. Muidu ei kuluta oma tänaseid sisseõgitud kaloreid ära. Nagist haaras ta kiivri ja kihutas minema nagu tuul.

Õnneks oli väljas veidi hämar, talle ei meeldinud see kanapimedus, kuid hetkel ei olnud aega sellele mõelda.

Jõudnud Heiki maja juurde, asetas ta ratta ettevaatlikult põõsasse. Heiki maja asus üsna metsa sees, eemal teistest taludest. Siinkandis asuvad majad tavaliselt metsa sees, ainult mõni loll oli oma maja keset põldu ehitanud või lasknud metsa ümbert maha raiuda.

Ta teadis, et alati on võimalus, et keegi võib juhuslikult midagi kuulda või näha. Veendunud, et kõik on vaikne, hiilis ta majani. Tõmbas kätte kindad ja otsis taskust niisked salvrätid. Sikutas paar tükki pakist välja, hõõrus nendega hoolikalt käepidet ja avas vaikselt ukse. Köögis oli kõik nii nagu siis. Laual tass kohviga. Teine tass pestud. Jumal tänatud, mõtles Marju. Toas oli voodi ikka veel segamini, riided vedelesid igal pool laiali.

Telefon! Heiki mobla! Igaks juhuks otsis ta toa ja köögi korralikult läbi. Vaatas kappidesse, lauasahtlisse, voodi alla. Ei ole. „Väga hea, väga hea,” ütles ta sosinal. Kontrollinud veel korra kogu maja, pühkis ta üle kohad, kus võis olla tema sõrmejälgi, ja läks kuuri. Seal heinte vahel oli põrandaluuk. See oli Heiki salatuba juba lapsepõlvest, nii oli ta vähemalt väitnud, tema peidupaik. Vaikselt avas Marju luugi, läks sisse, lülitas telefonis sisse taskulambi ja nägi, et siingi on kõik nii-öelda korras. Temast pole jälgegi. Tagasi koju, Mart ootab. Mind pole siin olnud. Ta otsustas koju sõita mööda rabaäärt, et olla kõiges kindel.

Kodus leidis Marju mehe juba voodis olevat. Ta lippas duši alla ja siis Mardi kõrvale voodisse. Tõotas tulla „kuum öö” ja just seda ma praegu vajan, mõtles Marju.