Читать книгу Murakamoos - Pille Simon - Страница 9

Paar tundi hiljem sõitis nende hoovi politsei. Marju parajasti rohis. Politseinikke nähes ei olnud ta üllatunud. Ta tõusis, pühkis põlved mullast puhtaks, võttis kindad käest ja läks neile vastu. Politseinikke oli kaks. Üks vanem juba tuttav mees ja teine noor, äärmiselt sümpaatse välimusega ja rühikas mees.

„Tere, proua! Mina olen teie piirkonna uus konstaabel Madis Uhtras ja tema, nagu te vist isegi teate, Jaak Sild. Meil on teile mõned küsimused,” ütles noorem mees.

„Tere. Mina olen Marju. Ma keedan kohe teed ja siis räägime,” vastas Marju ja lippas kööki.

Selline nägus konstaabel, mõtles Marju. Ta sättis kiiresti juukseid ja värvis huuled. Juba ta oligi kandikuga õues tagasi, nad istusid ümber laua ja Marju valas kõigile tassikese melissiteed. Süüdanud sigareti, jäi ta ootama politseinike küsimusi. Ta ju teadis, et Heiki on kadunud.

„Kas te tundsite sellist isikut nagu Heiki Org? Ta on nimelt kadunud. Me küsitleme kõiki külaelanikke,” alustas konstaabel Uhtras asjalikult.

„Te mõtlete seda joodikut Heikit? Ma olen teda vahel poe juures näinud ja mõnel korral temaga sügiseti metsas trehvanud. Isiklikult ma teda küll ei tundnud,” vastas Marju nii rahulikult, kui suutis.

„Mida Heiki metsas tegi?” küsis Madis.

„Kuidas mida, pohli ja seeni korjas nagu kõik maakad. Ka mina käin sügiseti pohlal. Jah, aga ma ei mäleta, kunas ma teda viimati nägin. Ja ega ma neid joodikuid seal poe juures spetsiaalselt vahtimas ei käi,” nähvas Marju vastuseks. Madis vaatas korraks Jaagu poole ja nägi, et Jaak jõllitab üksisilmi Marjut.

„Kas te elate siin aastaringselt?”

„Ei, see on rohkem suvekodu,” vastas Marju.

„No jah, siis ei ole midagi. Rohkem meil teile hetkel küsimusi ei ole, aga kui midagi meenub, helistage,” ulatas konstaabel Uhtras oma visiitkaardi.

„Aitäh, et olite nõus vastama,” ütles ta tõustes ja müksas Jaaku. Jaak kargas püsti, tänas viisakalt ning lonkis Madise kannul autosse.

Kui politseinikud olid läinud, süütas Marju veel ühe sigareti ja jäi mõttesse. Need Heiki juures veedetud õhtud. Teda valdas värin üle keha, kuidagi õudne ja samas ka hea oli sellele mõelda. Heiki käed, tema tobe habe. Tema naljakad helesinised silmad ja kohatine saamatus. Kahju, et see aeg nii lühikeseks jäi ja kõik selle tobeda lause pärast. „Loll, loll mees,” mõtles Marju. „Sa poleks pidanud seda ütlema, pagana siga,” ütles ta valjusti, kustutas sigareti ning läks uuesti rohima.

Autot käivitades ütles Madis Jaagule:„Tead, see naine ei meeldi mulle, ta on kuidagi kummaline.” Jaak ei vastanud selle peale midagi. Ta mõtles vaid, et need on tema viimased kuud politseis. Varsti saab eemale sellest kuradi jamast. Madis on noor, uurigu ise seda kadumist. Pealegi ei taha ta oma nina Marju asjadesse toppida. Jaagu mõtted rändasid Marju vanaema juurde. Nad olid noorena koos koolis käinud, tõsi küll, Milda oli temast vanem. Jaak oli Mildale ikka mitu aastat silma visanud, enne kui julges armastust avaldada ja teda endale naiseks paluda. Kuid sellest ei saanud asja, Milda oli ta välja naernud. Jaak ei saanudki sellest üle. Elab siiamaani üksinda. Ega enam polnud midagi teha, Milda oli nüüdseks juba aastaid mulla all. Marju nägemine tõi kõik jälle liiga teravalt meelde, sest Marju oli nagu täpne Milda koopia.

„Jaak,Jaak, kas te kuulete mind, mis teiega on?” küsis Madis.

„Ei midagi,” rehmas Jaak mälestustest ärgates.

Madis teadis, et Jaagu tervis on viimastel kuudel kiirelt halvemaks läinud, ega arstidki talle enam eriti lootust andnud. Egas muidu poleks mind siia kolkasse Jaagu asemele saadetud. Pole hullu, mõtles Madis, paar aastat kolkas ja siis linna tagasi. Mis sellises kohas ikka juhtuda saab, tavaline konstaabli töö, aga nüüd tundus, et polegi nii tavaline. Pidagu Jaak veidike veel vastu, saaks tema kaudu külarahva ja piirkonnaga tuttavamaks.

Madisele ei andnud see kadumise lugu kohe kuidagi rahu. Esimene nädal ja kohe mingi jama. Esiteks ei tundunud see loogiline, et inimene kaob ära sellises väikeses kohas ja keegi ei tea. Midagi oli nagu valesti, rahvas on siin ka nii kidakeelne. Ometi väike koht ja kõik justkui tunnevad kõiki. Ta ei saanud hästi aru, kas midagi oli valesti Marju olekus või selle pirukamuti Asta juures, kes teadis kõiki küla asju, kuid ikka tundus, et mutt jättis midagi rääkimata.

Veel siiamaani tunneb Madis, kuidas neist pirukatest sai ikka nii üle söödud, et enam ei taha vist mitu aastat lihapirukaid nähagi, rääkimata lõhnast.

Miski häiris teda. Ta tahtis Jaaguga nõu pidada, aga Jaak tundus jälle kusagil mujal olevat. Ah olgu pealegi, jõuame jaoskonda, vaatan uuesti kõigi ütlused läbi.

Õhtul helistas Mart, nad kudrutasid pikalt ja lõpetuseks mainis Marju nagu muuseas, et politsei käis täna Heiki kohta küsimas.

„Ega seda joodikut leitagi, kukkus kuhugi järve või läks purjus peaga läbi soo koju ja uppus,” oli Mardi arvamus.

„Jah, võib nii olla küll,” ohkas Marju ja valas endale teed. Enam ei kuulanud ta Mardi juttu, vaid mõtles: hea, et oma kleidi sinna taha sohu viskasin. Nii ei ole ühtegi asja, millel võiks olla kübetki Heikit küljes, aga mis siis, kui politsei ikkagi midagi leiab. Kurat, nii ei tohi mõelda!