Читать книгу Murakamoos - Pille Simon - Страница 8

Nädal koos möödus kiiresti. Reede hommikul pakkis Marju abikaasa asjad kenasti kokku, pani kaasa paar karpi värsket salatit ja esimesed maasikad.

„Mine tea, millal sind jälle näen, linna sind suvel kuidagi ei meelita. Ma hakkan sinust puudust tundma,” ütles Mart käsi naise pluusi alla libistades. Tema suudlus oli nii kirglik, et Marju tundis, kuidas põsed õhetama hakkavad ja alakeha jõnksatab vastu mehe kõvastunud peenist. Sealsamas köögilaual tegid nad kiire kähkuka. Teineteise haardesse jäädes lamasid nad laual ümberläinud rukolakausi kõrval.

„Mul ei saa sinust kunagi küllalt,” sosistas Mart ja suudles naist laubale. Marju naeratas, sasis mehe rinnakarvu ja keeras oma näo neisse, et hingata sisse teda nii erutavat mehe lõhna. „Jää veel paariks päevaks, kohe on ju nädalavahetus,” püüdis Marju meest veenda, kuid Mart oli juba töölainel, suudles naist veel korra ja tõttas vannituppa, ise seletades midagi tähtsast koosolekust, kuhu ta hiljaks ei tohi jääda.

Marju tõusis istuli, pani jalad rätsepaistesse ja jäi enda ümber laual valitsevat segadust vaatama. Istudes keset lauda nagu jumalannakuju, pikad süsimustad juuksed katmas paljaid rindu.

„Ma pean nüüd teele asuma, mu jumalanna!” lausus kööki ilmunud Mart teatraalselt, suudles naist ja seadis sammud ukse poole.

„Ära salatit autosse unusta!” hõikas Marju.