Читать книгу Jooks elu eest - Rachel Ann Cullen - Страница 10

KUJUD

6-AASTANE

Mu õde on baleriin. Ta on peenike nagu piitsavars. Ta on pikk ja sirge, painduv ja plastiline. Tihti ma lihtsalt vaatan ja imestan, kui ta köögis oma uusi tantsuoskusi demonstreerib. Ema on linoleumpõranda puhtaks küürinud ja nüüd lõhnab see puhastusvahendi, mitte pissi järele. Ja see pole enam ka kleepuv. Jane heidab jala (puhastatud) tööpinnale ja vuhiseb siis graatsiliselt põrandale. Mina seisan, kõht punnis, ning vaatan ja imestan. Mu sõrmed kleepuvad veel, kuna kraapisin äsja salaja muffini pealt kreemi. Minu keha ei ole graatsiline nagu baleriinidel. Ma olen „tugeva kehaehitusega”, „tervisest pakatav” ja kõik muud solvavalt viisakad eufemismid sõnale PAKS. Kuueaastaselt võin ma seda endale lubada ja, ei saa salata, et toit mulle maitseb.

Ema on tuvastanud mõned varajased hoiatavad märgid, et ma eelistan niisuguseid tegevusi nagu kitlihõlmade külge klammerdumine ja lusika lakkumine. Minu arust pole kummalgi hobina midagi viga (mulle meeldib ka oma armetule punasele kassile Strawberry Shortcake’i mütsikesi pähe panna), aga tundub, et ema poeks või nahast välja, et mulle hobi leida.

„Äkki sa tuleksid preili Cleggi juurde kaasa ja prooviksid tema balletitunde nagu su õde?” pakub ta. Ma juba tean, et ma ei taha minna. Esiteks ei saa ma seal oma siniseid ja pruune pihikpükse kanda. Jane on baleriiniks sündinud, mina mitte. Ma tean seda kaljukindlalt, juba kuueaastaselt. Miks ema sellest aru ei saa? Aga siinkohal on gladiaatorlikus tahte maksmapanekus eelis eal. Ma kaotan tänu sellele, et olen kuueaastane.

Ma pean laenama üht oma õe roosadest balletitrikoodest. „Ahh! Sa näed selles kena välja, Rach! Sa oled ilus!” veenab ema mind.

Me pargime balletikooli ette ja kõmbime sisse. Tavaliselt tunnen ma end siin normaalselt, aga seekord ei ole ma oma tavapärases vaikiva jälgija rollis. Seekord jälgitakse mind. Ja see on kohutav. Me läheme stuudiosse, mis on pungil täis väikesi roosasid haldjalikke tüdrukuid ja vingelt üleslöödud emasid. Ma tunnen end oma riietuses naeruväärselt. Ma tahan seina ääres istuda ja vaadata nagu tavaliselt. Mulle meeldib vaadata. Õpetaja tuleb meie juurde ja võtab mul käest kinni, et mind teiste sekka viia. Ma hakkan nutma.

Ma tunnen, et olen teistsugune. Ma tean juba üht-teist kujudest, ma olen ju kuueaastane ja puha. Teised tüdrukud on sirged kujud – pealaest jalatallani. Mina olen ümar. Seetõttu näeb minu roosa trikoo teistsugune välja. Minu oma on kõhu ümber pingul: nende omad ei ole nii suure pinge all. See paneb mu juurdlema. Miks mina ei ole sama kujuga nagu nemad? Miks ei ole minu ümar kuju parim? Pealaest jalatallani pikk ja peenike kuju on PALJU populaarsem. Äkki on minu kujul midagi viga? Igatahes see ei meeldi mulle. Ma tahan olla populaarse kujuga – pikk ja peenike.

„Ma tahan koju minna, emme,” palun ma hingeldamise ja nuuksatuste vahel.

„Aga sa pole veel isegi proovinud, Rach. Mine õige teiste juurde ja vaata, kuidas see tundub.”

„Aga ma näen selles paks välja, emme. Ma ei taha siia enam kunagi tulla. Palun ära sunni mind siia tagasi tulema. See on nõme ja MA VIHKAN SEDA. PALUN [nuuksatus], KAS MA VÕIN [nuuksatus] KOJU [nuuksatus] MINNA?”