Читать книгу Jooks elu eest - Rachel Ann Cullen - Страница 8

Ma seisan sissesõiduteel. Ema ja isa laadivad kolimiseks valmistudes isa väikest Transiti kaubikut.

Ma tõstan pilgu ja võpatan, kui naabrite dementne saksa lambakoer viskub ikka ja jälle tohutu kõrge aia vastu – ainsa tõkke vastu, mis meid temast eraldab, aia vastu, mis kaitseb meid selle märatseva peni ilaste lõugade ja saatanliku soovi eest meid kõiki elusalt nahka pista. Ma kuulen koera ärritunud, hulluks ajavat haukumist ja korduvaid MÜTSATUSI, kui ta viieteistkümnendat korda kerega puust lippaia vastu prantsatab. Ma tõstan pilgu ja näen tema ilaseid lõuapärasid üle selle tõkke rippumas. Ta tuleb lähemale, ma tunnen seda. Ta pääseb tõkkest kindlasti üle ja enne kui jõuame isa kaubikusse pugeda ja plehku panna, pistab meid kõiki nahka, nagu me oleksime Birds Eye kartulivahvlid. Ma pigistan pihus kõvasti Fairy Liquidi nõudepesukäsna, mille ema äsja ühe tasuta reklaampakiga sai (ta on puhtusehull). Miks nad end ometi kiiremini ei liiguta.

Ma olen nelja-aastane.

Majas, kuhu me kolime, on pissihais. Vaibad on erinevates kakapruunides toonides, kuigi neil on moodsad sõõrjad, pöörlevad mustrid, mis meenutavad seitsmekümnendate aastate bussiistmeid. Kui me kohale jõuame, hakkame Jane’iga ringi jooksma – ajame teineteist taga läbi köögi elutuppa, sealt söögituppa ja uuesti tagasi kööki. „Jätke kingad jalga. Ja ärge midagi katsuge,” käratab ema elutoast. Ja see on täiesti mõistetav: meie kingad kleepuvad köögipõranda kooruva linoleumkatte külge kinni. Kakapruunid vaibamustrid on igas toas erinevad ja pissihais muutub varsti nii hingematvaks, et me peame õue minema.

Aed on hiigelsuur, metsik ja hooldamata. Ma suman läbi heina, mis ulatub mulle kõrvuni ning kõditab käsi ja jalgu. Isa haarab mu sülle ja ma näen paremini. Veidi eemal on väike viljapuuaed, kus kasvab õunapuid, ja pisike kiviktaimla, millest võib ilmselt saada suurepärane kivine teerada otse isa uue, isetehtud grillini välja. Kõikjal mu ümber on põllud.

See on nende unistus. Me oleme põgenenud kuratliku ketikoera eest, ja me oleme kolinud maale (meie endisest kodust pole siia tegelikult küll pooltteist kilomeetritki, aga tundub, nagu elaksime nüüd saates „Countrylife”). Kui kakavärvi vaibad on minema visatud ja aeda piisavalt pügatud, et see muruplatsi meenutama hakkaks, veedame oma päevi põldudel ringi lipates. Me korjame oma viljapuuaiast õunu ja kogu bangalot ääristavatelt põõsastelt tikreid. Ma näen oma magamistoa aknast põllul rohtu söövaid lehmi. Üks neist sügab totakalt lõuga meie aiamüüri vastu. See on nagu paradiis – või vähemalt saab kunagi selline olema. Ema ei ole siin enam kurb. Ja meid ei ähvarda enam vahutava suuga saksa lambakoer. Äkki me just selle pärast kolisimegi? Äkki muutis see ema kurvaks?

Mul on lausa liigagi heasoovlik maniakaal-depressiivne ema ja armastusväärne, enamasti segaduses olev töökas isa. Nad on nii erinevad kui kaks inimest üldse olla võivad. Minu vanem õde Jane on seitsmeaastane. Ta on baleriin. Mina ei ole.

Ma olen tundlik laps. Ma näen ja kuulen kõike. Ma ka tunnen kõike. Midagi ei jää märkamata. Ema arvab, et tal õnnestub oma kurbust minu eest varjata, aga see pole nii. See hõljub tema ümber samamoodi nagu kassipissihais meie uues elutoas. Ei tea, kas ema kurbus kolis koos meiega. Kas see tuli siia uude kohta kaasa või jäi maha ja elab endiselt tolle märatseva ja lapsi sööva koera kõrvalmajas?

Ma püüan ema rõõmustada. Ma järgin endale omasel häbelikul, varjatud ja kuulekal moel reegleid. Ma olen „pahast lapsest” nii kaugel kui veel olla võib. Ma tahan ainult seda, et ema oleks õnnelik. Tõeliselt õnnelik ega teeskleks naeratamist, kui ma oma mängupoes rahulolevalt komme kaalun. Ma tahan, et ta lihtsalt tunneks end oma nahas hästi, oleks iseendaga rahujalal. Ma tean, et see nii ei ole. Ma vihkan seda, et ta nii kurb on.

Uude kodusse kolimine on langenud samale ajale minu eelkooli minekuga. Me sõidame ema mustas Allegros väikesesse külaparklasse ja peatume mänguväljaku kõrval. Ma tean, et eemal, täpselt suure liumäe taga, on KOOL. Sellest saab minu eelkool, aga ma ei taha seda mitte üks raas. Ma ei tea, miks ma seda ei taha, aga ma tean, et see lahutab mind emast, ja see ei ole hea.

Paanika võtab minus aina uut hoogu, kui me vaikides ema mustas Allegros istume. Ma adun midagi hirmutavat, aiman halba. Mu iste muutub rõskeks ja aknad hakkavad higiseks tõmbuma.

„Kuule, Rach, me peame nüüd minema,” palub ema mind haledalt ja annab samal ajal käega märku, et ma autost välja läheksin. Ma ei liiguta end.

Ema väljub autost. Ma libistan end läikivalt tagaistmelt juhi kõrvalistmele. Ema hakkab ümber meie ustava Allegro minu poole tulema. Ma lajatan sedamaid lukud kinni. Kõigepealt juhipoolsel uksel, siis enda omal – parem on kõigeks valmis olla. Ema seisab jahmunult paigal, kui ma ühe ukse juurest teise juurde ja ühe luku juurest teise juurde hüppan. Ta püüab avada tagumist ust. Ma jõuan temast ette. Nüüdseks on auto täiesti auru ja minu närviliste puuksude haisu täis. Ma pühin varrukaga akent.

Ma olen õudusest täiesti halvatud. Ma näen, kuidas ema ringi pöörab ja kooli poole minema hakkab. Kuhu ta läheb? Mida ta teeb? Aga vähemalt võin ma pisut hinge tõmmata ja veel mõneks ajaks meie Allegro uduste akende varju jääda.

Mööduvad mõned kurdistavalt vaiksed hetked, ja siis näen neid kaht lähenemas. Nõtke ja habras kuju: see peab olema ema. Aga kes see Koletis on, kes temaga kaasa tuleb? Meie auto poole müdistab mingi naisekolask. Ta on töntsakas ja astub aeglasel raskel sammul. Ema püsib tal vaevu kannul. Lõpuks jõuavad nad autoni ja nende kahe ühendatud jõudude vastu pole mul mingit lootust. Mind veetakse välja Allegro inkubaatori ajutisest turvalisusest.

Ema vaatab vaikides pealt, kui Koletis heidab mu üle õla ja võtab suuna kooli poole. Ma tunnen, kuidas mu süda taob nii kiiresti, et võiks rinnust välja hüpata. Ma peksan käte ja jalgadega, vingerdan ja protesteerin, aga sellest pole mingit kasu. Ma vaatan ema, ta nutab. Ta paistab abitu ja nõrk.

„Ma vihkan sind, sa loll paks siga!” Ma peksan oma tillukeste rusikatega Koletise lihavaid paisunud külgi, kui me kooli poole liikuma hakkame.

Kahjuks tutvusin ma esimesel koolipäeval just nii missis Bottomley, oma kooli juhatajaga.

Nii tutvusin ma ka oma haprusega ning enda ja oma ema kroonilise vastastikuse sõltuvusega. Ma sain sel päeval teada, mida tähendab paanikat tunda ja lisaks – mis veelgi hullem – ka ema ärevusest nakatuda.