Читать книгу Jooks elu eest - Rachel Ann Cullen - Страница 6

SISSEJUHATUS

Ma olen sageli mõelnud, et minu elu on nagu raamat, milles on palju – liiga palju – vastuolulisi peatükke, või näidend, mille autor ei suutnud peaosa täpselt paika panna ja lõi seetõttu igaks juhuks mitu eri varianti. Ma olen neist igas erinevat tegelast esitanud: mitte ükski roll ei ole kordunud. Kes teab, kui palju neid veel tulemas on.

Ma olen need kõik ihu ja hingega läbi elanud.

Ma tean, mis tunne on olla halvas füüsilises vormis – tunda, et oled lõksus eesmärgiks mittesobivas, kasutus kehas, mis ei näe välja ega toimi nii nagu peaks.

Ma tean, mis tunne on häbeneda oma keha suurust ja kuju, isegi – ja eriti – oma parimail noorusaastail, mitte suuta sörkida jooksutrenažööril kümmet minutitki, ilma et kopsud kipuksid lõhkema või jalad alt kaduma.

Ma tean, mis tunne on, kui sinu kohta öeldakse PAKS – kui teised lapsed ja kaaslased sind narrivad ja sinu välimust kommenteerivad (Meekoll oli üks niisugune salvav hüüdnimi), ja soovida kõige täiega maa alla vajuda.

Ma tean, mis tunne on, kui otsid meeleheitlikult heakskiitu – ükskõik mis hinnaga, mis tunne on olla õelas, türanniseerivas suhtes, milles mu niigi habras eneseväärikus tallati veel madalamaks, ja tunda sellest hoolimata, et peaksin selle eest isegi tänulik olema.

Ma tean, mis tunne on tahta väiksemaks kahaneda – lihtsalt olla väiksem, kenam ... olla nähtamatu.

Ma tean, kui raske on jooksmist alustada ning murda läbi vaimsetest ja füüsilistest takistustest, mis lausa karjuvad: „Sa ei saa sellega hakkama – sa teed end täiesti lolliks!”

Ma tean, mis tunne on kooli krossijooksudel korduvalt eelviimaseks jääda, ja mis tunne on, kui su pingutuste üle naerdakse, isegi kui need olidki tõeliselt haledad.

Ma tean, mis tunne on, kui nende neetud tossude jalgatõmbamine on jäägitult vastumeelne – eriti päris alguses, kui isegi ühtlane sörkimine oli nii naeruväärselt raske ja monotoonne, et ma lausa jälestasin iga õnnetut sammu.

Ma tean tegelikult ka seda, mis tunne on igal õhtul palvetada, et oleksid keegi teine – ükskõik kes, ainult mitte see haletsusväärne mina.

AGA

ma tean ka seda, mis tunne on, kui oled osalenud edukalt rohkem kui viiekümnel poolmaratonil, kaheksal täismaratonil ning umbes viiesajal eri pikkuse ja maastikuga jooksuvõistlusel. Mul on aina kasvav isiklik arhiiv vapustavatest jooksuseiklustest. Need on ühed mu elu õnnelikumad ja uskumatumad kogemused ja mälestused.

Ma tean, mis tunne on, kui olen viinud oma jooksuvormi sellisele tasemele, mida ma enda puhul iialgi võimalikuks ei oleks pidanud – joosta maratone tulemustele, mis jäävad vahemikku kõvasti üle nelja tunni kuni kolm tundi ja kuusteist minutit, poolmaratone üle kahe tunni kuni lausa ainult pooleteise tunnini.

Ma tean, mis tunne on võita oma vanuseklassis lugematuid auhindu, näha oma nime ja näolappi kohalikus ajalehes isiklike minivõitude, teisejärguliste jooksude tulemuste tõttu.

Ma tean isegi seda, mis tunne on jooksuvõistlus võita, kuna mõni aasta tagasi olin ma ühel võistlusel esimene naine, kes finišijoone ületas. Mina! Terve jooksu esimene naissoost lõpetaja! Kolmekümne seitsme aastaselt. Kui ma ütleksin teismeeas iseendale, et teda tulevikus midagi sellist ees ootab, naeraks ta mind vägagi arusaadavatel põhjustel välja.

Ma tean, mis tunne on omada keha, mille eest minu vormitu seitsmeteistaastane mina palvetas (olgem ausad, tema rõõmustamiseks poleks sugugi palju vaja olnud), ja näha praegu teksastes parem välja kui teismelisena – teksastes, millel ei ole vormivat vöökohta.

Ma tean, mis tunne on olla oma saavutuste üle uhke, oma tütrele silma vaadata ja olla kindel, et ta näeb ema, kes oskab endast lugu pidada.

Ma loodan, et ta näeb seda, mida mina mitte kunagi ei näinud: seda, mis on võimalik, ja mitte seda, mis on haletsusväärne.