Читать книгу Jooks elu eest - Rachel Ann Cullen - Страница 9

Minu vanem õde Jane on koolis populaarne. Tal on palju sõpru ja ta näeb balletitrikoos hea välja. Kui Nathan Brown mind narrib, öeldes, et mu võileibade vahel on kaka, räägin sellest õele. Ta kaitseb mind, kuigi ma ei taha koormaks olla. Mõnikord, kui ma jooksen tema juurde mänguväljakule, kus ta on koos oma sõpradega (enamjaolt siis, kui ma olen üksi, ja enamjaolt siis, kui ma olen endast väljas), ohkab Jane valjult, justkui mõtleks: „Oh issand, mis siis nüüd, Rachel?” Ma tahaksin rohkem tema moodi olla ja end ise Nathan Browni eest kaitsta. Mul ju pole võileibade vahel kakat.

Me käime igal aastal ema, isa ja Culleni-memmega Whitbys puhkamas. Isa laseb mul osta väikese roosa ahvi, kelle saan oma rohelise ujumistrikoo külge kinnitada. See meeldib mulle kangesti. Huvitav, miks mina trikoos Jane’ist nii erinev välja näen? Minu oma on roheline ja tema oma sinine. Ma tean, et ta on minust vanem ja pikem, aga minu jalad näevad tema omade kõrval ikkagi välja nagu vorstikesed, ja ma ei saa aru, miks see nii on.

Mõned päevad tagasi minestasin ma koolis ja kukkusin toolilt seliti maha. Mul oli peas imelik tunne, justkui oleksin teadnud, et midagi juhtub, aga ma ei jõudnud seda kellelegi öelda. Täiskasvanud kutsuvad neid lühikesteks langetõvehoogudeks. Kui see juhtub, viiakse mind vanaema juurde. Kui ma sinna jõuan, on ta peaaegu alati midagi küpsetanud – tavaliselt puuviljakoogikesi või šokolaadimuffineid. Ta teeb mulle kuuma šokolaadi ja laseb mul tassi ehtsaid Dairy Milki ruudukesi (minu lemmikuid) plumpsatada. Šokolaadiruudud kaovad ning moodustavad tassi põhja pehme ja kleepuva kihi. Mulle meeldib pärast sooja šokolaadipiima joomist lusikas puhtaks lakkuda. Jane’ile vanaema sooja šokolaadi ei tee, ega lase tal ka kaussi koogitainast puhtaks lakkuda. Ta kutsub Jane’i „kauniks baleriiniks” ning ütleb, et ta on „elegantne” ja „graatsiline”. Huvitav, miks ta minu kohta selliseid asju ei ütle?

Oma lühikeste langetõvehoogude tõttu ei tohi ma ujuma minna. Arvatakse, et mind võib vees haigushoog tabada ja sestap ei olevat asi riski väärt. Mul pole sellest midagi – mulle ei meeldigi ujuda. Mul hakkab nagunii basseinis alati külm ja tuleb pissihäda. Jane’ile meeldib ujumine väga. Ta ujub nagu delfiin, ja tal on hirmus palju tunnistusi ja rinnamärke, mille ema on tema sinise trikoo külge õmmelnud. Võib-olla saan mina kunagi tunnistuse ühe hädise basseiniotsa ujumise eest, aga mängutelliskivi järele sukeldumiseni võib veel palju aega minna.

Vahel on mul Jane’ist kahju. Ta on ujumises ja balletis hea, aga ema ja isa paistavad mulle ja mu langetõvehoogudele rohkem tähelepanu pööravat. Eelmisel nädalal käisin taas arsti juures. Üks tädi määris kogu mu pea mingi vastiku želeega kokku ja kinnitas selle külge igale poole juhtmeid. Siis hakkas ühel masinal hirmus palju tulukesi vilkuma, ja mina pidin paigal istuma, samal ajal kui masin surises. Ma muretsesin selle pärast, et želee ei tule juustest välja ja ma pean niisugusena kooli minema, ning hakkasin nutma. Tuled ei olnud sugugi toredad. Need olid enamjaolt punased ja rohelised ja vilkusid mu ees nii kiiresti, et sain hirmsa peavalu.

Ema tundus väsinud olevat, kui me haiglast ära tulime. Kui me koju jõudsime, andis ta mulle uue lauamängu „Arva ära, kes?”, kuna ma olin haiglas tubli olnud, ning vaidles siis isaga nende lillade tablettide pärast, mida ma võtan. Ma kuulsin neid oma toast.

„Minu arust peaksime teda neist tablettidest võõrutama hakkama, Dennis. Mind ei huvita, mida need neetud arstid ütlevad. Peaksime annust poolele tabletile vähendama ja vaatama, kuidas tal siis on ...”

„Ma ei tea, Kate. Nad on niisugustes asjades meist targemad. Ma tahaksin viimased uuringutulemused ära oodata. Aga eks sina teed nagunii ikka seda, mida tahad, vahet pole, mis mina asjast arvan!”

Isa on viimasel ajal tihti kirikus käinud. Ma arvan, et ta ei tea, mida minu lühikeste langetõvehoogude ja lillade tablettide osas teha.

Eelmise pühapäeva hommikul oli kõik nagu ikka. Meil kästi lõpetada hullumeelselt kõrged hüpped ema ja isa voodil ja kärutati pühapäevakooli. Ema ei ole minu arvates kirikuskäimisest eriti vaimustatud, aga isale meeldivad mõned sealsed vanakesed. Ema ei räägi tegelikult eriti kellegagi. Talle meeldib pärast kohe ära minna, aga isa jääb eeskotta aega veetma ja vestleb lahkete vanakestega sellest, kui meeldiv oli see jutlus ja kuidas ta siin käimisest jõudu ammutab. Tihti panevad nad oma kortsulised vanad käed tema omale ja vaatavad teda, kallutades pead ühele küljele, kurb pilk silmis. Ma ei saa hästi aru, kuidas see isale jõudu annab.

Pärast kirikut tulid mister ja missis Speight meile kohvile. Olime vaevalt autost välja jõudnud, kui Jane juba oma roosa võimlemistrikoo selga ja balletikingad jalga pani ning köögis nende ees tiirutades piruette tegi. Mina seisin ja vaatasin teda ning sõin Bourboni küpsiseid.

Nad jõid mõne tassi teed ja sõid küpsiseid (kõik Bourbonid olid otsas, nii et alles oli veel vaid ema tavalisi digestiivküpsiseid), ent ema veetis suurema osa ajast köögis, teeseldes, et tal on teetasside sättimisega tegemist. Ma ei tea, mida ta tegi, aga ta ei tulnud meie seltsi.

Vahetult enne seda, kui külalised ära läksid, esitas Jane neile veel viimase uhke keerutuse. Mister Speight plaksutas ja ütles: „Ah, kui kaunis esitus sama kaunilt baleriinilt. Braavo!”

Nad naeratasid teineteisele ja noogutasid. Mister Speight pistis käe püksitaskusse, võttis sealt läikiva ühenaelase kuldmündi ning surus selle hoolikalt Jane’i peopessa, painutades Jane’i sõrmed selle ümber kõvasti kinni, et münt kaotsi ei läheks. „Paljutõotav baleriin on selle kuhjaga ära teeninud!” ütles vanahärra talle laia naeratuse saatel.

Kui vanaproua lõpuks minu poole pöördus, mugisin veel viimaseid suutäisi oma viimasest Bourbonist. „... Ja ega sinagi ilma jää, noor daam,” ütles ta vaevu naeratades. „Meil on ka sulle midagi!”

Tema hääl oli lahke, kuigi veidi ebalev. Ma naeratasin, pühkisin pihikpüksid küpsisepurust puhtaks ja jäin oma läikivat naelast münti ootama.

Ja siis andis proua mulle tuhmi ning kulunud kümnepennise. See isegi ei läikinud.

Võib-olla olen ma ühel päeval piisavalt hea, et läikivat naelast münti välja teenida nagu mu õde.

Bourbonid olid igatahes maitsvad.

Niisiis olin ma „vaikne ja mõistlik tüdruk”. Kord sain laksu tagumiku pihta, kui aitasin viieaastaselt koolis kehalise kasvatuse tunnis ühel tüdrukul matti kokku rullida – ma püüdsin teda aidata –, aga muidu olin heas kirjas. Kui kusagil oleks olnud hani, ei oleks mina küll talle vabatahtlikult „Kõtt!” ütlema läinud.

Samal ajal kui mind toetati neis asjus, milles ma väidetavalt hea olin, said vägagi selgeks need valdkonnad, milles minult ei oodatud vähimagi loomuliku vaistu, huvi või ande ilmutamist. Sport ja füüsilised tegevused oli üks selline valdkond – ja nagu eeldatud, ma siis ei näidanudki selle vastu üles mitte mingisugust huvi. Sama ootuspärane oli, et kui mind sunniti ükskõik missuguse spordialaga tegelema, olin ma selles täiesti saamatu. Keegi ei oodanudki midagi muud.

„Võta mind sülle, issi! Mu jalad on väsinud.” Ma olin astunud vaid loetud sammud.

„Tule siia, kullake!” ütles seepeale isa, haaras mind sülle ja tõstis õlgadele. Mina vaatasin sealt alla ja muigasin vanemale õele, kes pidi meie kõrval sörkima. See oli alati nii. Ma ei pidanud rohkem ühtegi sammu tegema. Piisas väikseimastki vihjest pisaratele ja minu kriimulised väikesed jalad päästeti otsekohe vaevast, ning isast sai minu isiklik marionett. See on vist mu esimene mälestus tõhusast manipuleerimisest ja füüsilise pingutuse vältimise mängust. See sai mulle hästi selgeks.

Võib-olla on see ka ainus põhjus, miks mind viieaastaselt „perekonna tarkpeaks” kutsuma hakati. Ma tõesti ei tea, kas see on pigem pöörane (ja põhjendamatu) kompliment mulle või ülim solvang mu ülejäänud pere kohta. Nad olid kaugel noist õlut libistavatest telerisõltlastest Wormwoodsitest, kelle kohta ma hiljem lugesin oma lemmikraamatust „Matilda”.

Lugemine ja kirjutamine on mulle alati meeldinud. Mulle meeldisid sõnad – lausete rütm ja voog ning selle uurimine, kuidas neid võiks kokku seada, et täiesti omaette maailma luua. See ei tähendanud siiski, et ma olin tingimata huvitatud akadeemilisest maailmast või igavatest harivatest teostest. Mulle lihtsalt meeldisid lood. Seega võib väita, et juba väga varajases eas kujunes minu kohta üsna üldine väärarvamus, nagu oleksin ma mingisugune istuva eluviisiga imelaps. Seda ma tõesti ei olnud. Ma olin kiire õppija – eriti kõike lugemist ja lugude kirjutamist puudutava osas –, aga tõsiasi, et ma võitsin tihti oma isa males ja „Connect 4-s”, ei taganud Mensa, üliintelligentsete inimeste klubi huvi minu vastu ega neljasilmajuttu õpetajatega, et neid minu kaasasündinud ja otsatu intellekti suhtes hoiatada. Tegelikult oleks olnud palju parem, kui nad oleksid missis Kirkile rääkinud, kuidas see väike tõbras Nathan Brown mind sageli mänguväljakul taga ajab ning ühel ja samal päeval juba sajandat korda röögib: „Ha-haa, sul on võileibade vahel kaka!” Võib-olla nad arvasid, et ma võiksin selle väikese paharetiga oma nutti kasutades rahulepingu välja rääkida. Aga mina jooksin hoopis tema eest ära, peitsin end mänguväljaku katusealuse nurka ja nutsin (jah, just nii nutikas ma olingi).

Mul ei olnud mitte millestki puudu, alates sellest, et mul lubati lemmikloomi pidada – muuhulgas ka hamster George’i, kellel oli „Dünastia” telesarja stiilis neljakordne luksusmajake, mille sisustusse kuulusid ka trenniratas ja katusel paiknev puhkeala –, kuni kõige moodsama Amiga 500 arvutini (see oli aastal 1989). Ja ometi täitis meie kodu mingisugune alaline kurbus. Ma tundsin seda kõikjal enda ümber. Ma nägin seda sama selgelt, kui rohtu söövaid lehmi oma uue toa aknast, selle lõhn oli samavõrd tuntav kui kassipissi hais, mis mu sõõrmetesse tungis, kui me olime värskelt sisse kolinud, ja see oli sama kombatav nagu pügamata muru, mis pärast aastatepikkust hooletusse jätmist mu jalgu kõditas.

Ma lausa vihkasin seda, et mu ema on kurb. Ma vihkasin seda, et meie olime ainus rõõmuallikas tema elus. Ma ei tahtnud, et ema minu ja mu õe pärast kõigest tahaks olemas olla, kuid just seda ta aeg-ajalt möönis. Meie õnn oli peaasi. Enda omast ema ei hoolinud: sel polnud tähtsust, kui vaid meie rõõmust rõkates ringi karglesime.

Aga me ei teinud seda.

Ema ei saanud aru, et see ei võiks ega saakski niimoodi olla. Kes tahaks niisugust koormat kanda? Ma tundsin seda sageli, aga lapsena ma ei taibanud ega mõistnud seda. Ma mäletan selle emotsionaalse taaga raskust siiamaani. Ma tundsin ema suhtes vahetevahel ärritust, isegi vimma, aga ma ei teadnud, miks. Kuidas ma võiksin olla õnnelik, kui tean, et tema on kurb?

See kurbus oli nii kurdistav vaikus, et ma soovisin, et võiksin selle peatada. See oli nii vali, et mu kõrvadel oli valus.

Ema ebamugavustunne seltskonnas oli lausa silmanähtav. Alates kirikust jalgalaskmisest, kui missis Hewitt viimase laulu lõõritamise lõpetas, kuni viimasel hetkel autost väljasööstmiseni, et mind kooli mänguväljakult kaasa haarata, sai tema silmatorkav seltskondlike olukordade vältimine legendaarseks. Niisugustest igapäevastest tühisustest nagu teiste emmedega ajaveetmine ja vadistamine polnud juttugi. Tol ajal polnud tal võimalik isegi iPhone’i taha varjuda, teeseldes, et tal on muud tegemist. Ei mingit võimalust seista ja jätta muljet, et sa oled hõivatud ja äraolev, olles üleni süvenenud pakilisse töömeili või kriitilise tähtsusega sõnumisse, mis teavitab peatsest globaalsest katastroofist (mis, nagu me kõik teame, on tegelikult YouTube’i video „Bros: mis neist nüüd on saanud?” vaatamine või eBays uusima Dysoni fööni hinna ülesajamine).

Ema suutis edukalt ära nihverdada tervest hulgast väljasõitudest, pidudest ja isegi kõige igapäevasematest sotsiaalsetest kohustustest. Kui perekondlikud kokkusaamised olid pikalt ette planeeritud (isapoolne suguvõsa oli saatuse irooniana väga seltsiv), tabas teda tol määratud päeval väidetavalt halvav migreenihoog. Peod ei tulnud kõne allagi, sõbrad ei astunud kunagi lihtsalt niisama läbi. Seltskondlikud vestlused kooli mänguväljakul tekitasid lihtsalt piinlikkust.

Isal oli kõige raskem. Enne kui ta asus füüsilisest isikust ettevõtjana oma äri rajama, oli ta ühe rahvusvahelise trükitehnoloogiafirma väljapanekusaali juhataja. Ühel aastal küsis tema ülemus, kas isa koos oma „kena abikaasa ja tütrekestega” annaks nende uue ülimoodsa Ühendkuningriigi peakorteri avamisel linnapeale lillekimbu. Isa jaoks oli see pakkumine iseenesest mõista rõõmustav ja meelitav. Jane’ile ja mulle osteti ühesugused taevasinised „kas-nad-pole-mitte-imearmsad?” kleidid ja valged lakknahast kingad. Viimastel olid isegi väikesed kontsad! Olime rõõmust lausa arust ära.

Kõik normaalsed naised oleksid endale kohe kinni pannud aja maniküürisalongis ja kümme seanssi kunstpäikese all kohalikus 1980. aastate solaariumis. Nad oleksid seda sündmust kasutanud uskumatult sobiva ettekäändena, et kulutada terve varandus tol ajal ülimoodsale uhkeldavale puhvkleidile, ja enam kui õigustatud põhjendusena, et värskendada veidi longuvajunud karuseid püsilokke. Aga mitte minu ema. Tema kaitseks peab siiski tõdema, et ta ütles isale, et ei saa minna. Ta hoiatas isa ette, et sellises kohas viibimine, kõikide silme all ja – sõna otseses mõttes – väljapanekul olemine ületab tema sotsiaalse ärevuse taluvuspiirid. Ja nii pidi vaene isa minema sinna koos ... oma emaga. Jah, meie vanaema täitis selle tühja koha, olgu ta õnnistatud. Ja nii seisis tol päeval isa kõrval laval tema värskelt lokitud, päevitunud ja maniküüritud glamuurse naise asemel ... Culleni-memm: midagi proua Doubtfire ja Tootsie vahepealset.

Jõulud olid eriti kurnavad. Sotsiaalse ärevuse all kannatavatele introvertsetele bipolaarse häirega isikutele on see ilmselt aasta kõige hullem aeg. Emotsionaalselt vastaks see järjest paari maratoni jooksmisele ... puukottades.

Isal oli üks sõber, kellega ta enamikul reedeõhtutel seinatennist mängis. Paaril korral kutsus ta oma seinatennisesõbra Bernardi ja tema jultunud, ülimalt enesekindla naise jõululaupäeva dringile – küllap seetõttu, et vähemalt iseenda jaoks sotsiaalse eraldatuse tunnet leevendada. Ema jaoks oli see puhas põrgu. Ma nägin, kuidas ta kella vaatas ning tunde, minuteid ja sekundeid loendas. Mitte jõuludeni! Ei, sugugi mitte. Ajani, mil külalised lahkuvad ja ta saab omaenda eraklikku maailma naasta. Sinna, kus ei olnud tühiseid seltskondlikke vestlusi ega mõttetut jutuvada, kus ei pidanud järgima sotsiaalselt vastuvõetavaid norme, kaugele kulunud anekdootide peale kostvast teeseldud naerust. Ma kuulasin oma toast, kuidas rasket ja ebamugavat vaikust katkestas aeg-ajalt isa pealiskaudne naerupahvakas. Teistel aitas kindlasti alkohol tuju tõsta, aga ema jäi limonaadile kindlaks.

Kahekümnenda sajandi alguses lõi Carl Jung uudse isiksusetüüpide teooria ning võttis kasutusele introvertsuse ja ekstravertsuse mõiste. Tema teooria järgi kuulume kõik ühte neist kahest kategooriast. Lihtsustatult keskenduvad introverdid oma sisemaailmale (ehk oma õnnetule minale) ja ekstraverdid on enam suunatud neid ümbritsevale maailmale (mõtle näiteks „X Factory” osalejatele ja „Royal Variety” etteastetele). Nagu elus ikka, ei ole miski kunagi nii must-valge ning Myers ja Briggs arendasid seda teooriat hiljem edasi, jõudes selleni, et me kõik paikneme kusagil liugskaalal. See mõte meeldib mulle. Mina ise hõljun kusagil skaala keskpaigas ja mu ema klammerdub kahtlemata kõige introvertsemate servade külge.

Kuigi ma näen end skaala keskpaigas, olen ma loomult pigem introvert, ja olen seda rõõmuga. Ma ei taha ega vaja enda ümber inimmasse. Ma valin väiksemaid ja vaiksemaid seltskondi, kus ma end kodusemalt tunnen. Elukeerises ihkan ma aega omaette olemiseks. Aga nii nagu Myersi ja Briggsi teooria ütleb, võin ma olla kord nii, kord naa. Vahetevahel võib tunduda, et ma olen tõeline seltskonnalõvi, vahetan teiste emadega koolis komplimente või käin läbi töökaaslastega. See on omandatud oskus – võib ka öelda, et ellujäämiseks vajalik oskus.

Aga teinekord võib mind halvata pelgalt mõte, et pean Tescosse minema – mõeldes õudusega, et põrkan leivariiulite vahel kokku tolle naisega spordisaalist ja pean „normaalne” olema, mida iganes see siis ka tähendab. Ma olen mõlema äärmusega kohandunud, kuigi tean hästi, kui kohutavalt talumatu on minu jaoks mänguväljakuäärne jutuvada. Mu ema jaoks oli see kõik tohutult raske ... ja see ei olnud tema enda süü.

Siinkohal on tähtis meeles pidada, et introvertsus EI vihja mitte mingitele vaimse tervise probleemidele. See ei käi käsikäes bipolaarse meeleoluhäirega (ehk maniakaal-depressiivse psühhoosiga, nagu seda varem tunti). Introvertsuses ei ole midagi valet, ükskõik kus sa sellel liugskaalal siis ka ei paikneks. Mul on läinud palju aastaid, et hakata seda fakti pähe võtma, aga nii see on, inimesed! Omaenese seltskonnas viibimise nautimine on täiesti normaalne, nagu ka see, et sa ei tunne tungi laupäevaõhtuti kärarikaste karaokebaaride poole suunduda, ja see, et klaustrofoobsed, rusuvad kaubanduskeskused sinus õudu tekitavad – ja sa neid jõuludele järgnevate allahindluste ajal iga hinna eest väldid. Kõik need eripärad kuuluvad minu isiksuse juurde, ja neis pole midagi imelikku. Ükski neist ei ole puudus.

Bipolaarne häire ja/või kliiniline depressioon on siiski midagi sootuks muud. See on ükskõik millisest iseloomuomadusest nii erinev ja lahus, kui vähegi olla võib. See on haigus, miski, mis haarab su jäägitult endasse ja röövib kogu su iseloomu, olgu see siis milline tahes, kaaperdab selle ja omastab selle identiteedi (mõtle John Travoltale ja Nicolas Cage’ile „Face/Offis”). Mark Rice-Oxley sõnastab selle hiilgavalt oma teoses „Underneath the Lemon Tree”, mälestustes depressioonist ja paranemisest: „Järgmine päev on nii kõle, et laupäev see küll olla ei või. Vihma aina sajab, justkui oleks keegi unustanud selle välja lülitada ja ise pubisse läinud. Ma olen pidevalt millegi äärel ... See on selline tunne, et ma tunnen end nii näruselt, et ma vist ... mida? Mida ma tegema hakkan? Pole kusagile minna, pole midagi, mida tegema hakata.”

Võib-olla ema arvas, et ma ei näe tema valulikku soovi olla maailmale nähtamatu ja võtta nii vähe ruumi, kui see inimlikult üldse võimalik on. Ehk veenis ta end, et ma ei märka tema vaikset igapäevast võitlust, mida härra Rice-Oxley nii kaunilt kirjeldab. Aga ma nägin seda kõike. Ma tundsin tema valu, ja sellest sai ka minu valu. Probleem ei olnud selles, et ta oli introvertne. Mul polnud vaja, et ta oleks äkitselt amatöörteatriga tegelema hakanud või kooli vanemate nõukogusse astunud ja olukorda kontrollivaks superemmeks muundunud, ärgitades vanemate sõjasalku kooli suvelaadal müümiseks loomakujulisi munatopse kuduma või mõne uhiuue „Comic Reliefi” heategevusprojekti jaoks ubadega täidetud vannis istuma. Ma ihkasin lihtsalt, et ta tunneks end oma nahas mugavalt ja seisaks uhkelt omaenese tillukesel platsil maamunast.

Räägitakse energiatest ja võngetest. Ma tean, et need on olemas. Tunded, mida ma oma ema suhtes täheldasin, olid rusuv ebamugavus, kohmetus, rahutus ja nii mõnigi kord põhjatu käsitamatu kurbus.

Tänapäeval räägime (õnneks) avameelselt suurest hulgast vaimse tervise häiretest, ja mõistet „depressioon” loobitakse kergekäeliselt (tihti võib tegu olla väärtõlgendamisega ja seega valesti kasutatud üldmõistega, mille alla kuhjatakse mitmeid keerulisi tegureid). Aga kui need enesestmõistetavad hoiatused kõrvale jätta, on vähemalt tunnistamine ja tugi praegu paremini kättesaadavad kui kunagi varem. See on ülespoole liikuv kõver – edasiviiv trajektoor. Ma pole pettekujutluse vallas väitmaks, et me elame mitte hukkamõistvas pehmes utoopiapesas, aga kõige algelisemal tasandil on varasemast suur samm edasi juba pelgalt tunnistamine, et niisugused seisundid on tõesti olemas ega ole peened pseudotõved, mille taha raskeid elusündmusi peita.

Minu ema jaoks niisugust tuge saadaval ei olnud. Ta tegi, mis sel hetkel võimalik. Mis tal muud üle jäigi? Kellega oleks ta 1982. aastal rääkinud ja mis vastuse oleks ta saanud? Mis oleks olnud diagnoos? Kurbus? Hullumeelsus? Kas ta oleks võinud sellest oma tööandjale pihtida mingigi kindlustundega, et seda talle ette ei heideta või ei nähta nõrkusena, mida edutamise läbirääkimistel/padjasõdades ära kasutada? Ta teadis vastust sellele küsimusele juba siis, nagu meie seda nüüd teame: see ei tulnud lihtsalt kõne allagi.

Ma usun, et pärisin emalt oma sügavale juurdunud ebamugavustunde iseenda suhtes – ega käbi ju kännust kaugele kuku. Ema raskuste pealtnägemine muutis minu niigi sisseprogrammeeritud liigselt teravat enesetunnetust veel tugevamaks. Kui mu oma ema ei suutnud veenda isegi mind, et ta oma paika maamunal väärt on, mis võimalusi minul siis üldse olla võis? Kas minus ilmnesid lihtsalt iseloomuomadused, mida tunneme Myers-Briggsi introvertsuse-ekstravertsuse skaalalt, või imesin ma endasse ja siis projitseerisin oma ema vaimset häiret, mis iga päev minust üle uhtus, uputades mind iga kord aina suuremasse kalduvusse kannatada selle julmade ja hulluks ajavate mõjude käes?

Ma ilmutasin täpselt samu iseloomuomadusi, kirjutatagu need siis looduse või kasvatuse või mõlema segu arvele. Minu mõtted olid juba väga noores eas hõivatud endaga. Ma kartsin seda, milline ma teistele paistan, pelgasin enda rumalaks tegemist, olin hirmul, et mind hinnatakse ühel või teisel moel milleski kehvaks või lihtsalt seda, et ma pole „piisavalt hea”, mida iganes see siis ka ei tähendanud, milline iganes see siis ka välja ei näinud. Ma tundsin hirmu ja ärevust, ja mille pärast? Mitte millegi, peale lihtsalt mina-olemise.

Mul ei olnud millestki puudust. Ja ometi oli see glasuur ilma koogita. Minu kook ei olnud küpsenud, see polnud isegi ahjus. Hoolimata parimaist kavatsustest (need ümbritsesid mind igast küljest) ja kõige vapustavamatest välistest võimalustest, on ikkagi võimalik, et lapse põhiolemus – tema sisimad vajadused – jäävad kuidagi märkamata. Küpsetamata kooki ei saa ju glasuuriga katta. Siin ei peitu mingisugust süüdistamist ega manitsemist: see on lihtsalt tõsiasi.

Lapsepõlv ainsas maailmas, mida ma tundsin – oma vaevatud ema kõrval –, kahjustas mind. Mõtted hirmust, enda väärtusetusest ja raskusest ning tunne, et ma piilun kõrvalt, kuidas teised inimesed elavad seda, mida kutsutakse eluks, said minu normaalsuseks.

Just seda depressioon teebki. Uskuge mind – ma tean.