Читать книгу Spartacus - Rafaello Giovagnoli - Страница 4

G. GARIBALDILT GIOVAGNOLILE

Caprera, 25. juuni 1874. a.

Minu kallis Giovagnoli!

Ma otse neelasin teie «Spartacust», hoolimata sellest et mul on vähe aega lugemiseks, ja ta äratas minus vaimustus- ning imetlustunde.

Ma loodan, et teie kaaskodanikud hindavad teie teose määratu suuri väärtusi ja et selle lugemine sisendab neisse võitmatut kindlust võitluses püha vabadusürituse eest.

Teie, r o o m l a n e, kujutasite mitte parimat, küll aga hiilgavaimat epohhi suurima vabariigi ajaloost – epohhi, millal uhked maailmaperemehed hakkasid juba vajuma pahe ja laostumise kuristikku, kuid kombelõtvusest ja pahedest hoolimata ulatusid nagu gigandid kõrgemale kõigi epohhide ja rahvaste eelnevaist põlvkondadest.

«Kõigist suurtest meestest suurim oli Caesar,» ütles üks kuulus filosoof, ja just Caesari isiksus on vajutanud pitseri teie poolt kujutatud epohhile.

Spartacuse – selle orjade Lunastaja Kristuse kuju olete teie välja raiunud Michelangelo peitliga, ja mina, vabaduse saanud ori, tänan teid selle eest ja nende erutushetkede eest, mis ma läbi elasin teie raamatut lugedes: kord innustusin ma rudiaariuse suurepärastest vägitegudest, kord niisutasid pisarad minu nägu; jutustuse lõpul aga tundsin ma pettumust sellest, et ta on nii lühike.

Säilitagu meie kaaskodanikud mälestuse neist kangelastest, kes kõik puhkavad meie kodumaa mullas, mis iial enam ei kanna ei gladiaatoreid ega isandaid.

Alati teie

Giuseppe Garibaldi