Читать книгу Spartacus - Rafaello Giovagnoli - Страница 6

Rahvas aplodeeris pööraselt ja arutles äsjast sündmust, täites tsirkuse saja tuhande häälekõmaga.

Mirmillo eemaldus kongidesse, kust väljusid Pluto, Mercurius ja loraarius ning vedasid retiaariuse laiba konksudega Surmavärava kaudu areenilt minema. Koht, kuhu oli jäänud suur vereloik, kaeti ülipeene läikiva marmoripulbriga, mis oli väikestes kottides toodud naabruses asetsevatest Tivoli kivimurdudest, ja see lõi uuesti päikeses sätendama nagu hõbe.

Aplodeeriv rahvahulk hüüdis kestvalt, nii et tsirkus kajas:

«Elagu Sulla!»

Sulla pöördus tema kõrval istuva Gnaeus Cornelius Dolabella poole, kes oli kaks aastat tagasi olnud konsul, ja ütles:

«Minu kaitsja Delphi Apollo nimel, küll on alatu rahvas! Kas ta plaksutab minule? Mitte midagi sellesarnast! Ta plaksutab minu kokkadele, kes valmistasid talle eile maitsvaid ja külluslikke roogi.»

«Miks ei valinud sa endale kohta oppidumil?» küsis Sullalt Gnaeus Dolabella.

«Kas sa ehk arvad, et see koht oleks teinud mind kuulsamaks?» kostis Sulla ja lisas hetke pärast:

«Näib, et lanista Actianus on müünud mulle päris kena kaupa.»

«Oo, sa oled helde, oled suur!» ütles senaator Titus Aquitius, kes istus Sulla kõrval.

«Tabagu Jupiteri välk kõiki alatuid meelitajaid!» hüüdis eksdiktaator, ägedalt parema käega oma õlast kinni haarates ja seda tugevasti sügades, sest vastikute parasiitide hammustused tekitasid piinavat kihelust.

Ja hetke pärast lisas ta juurde:

«Ma loobusin diktatuurist, pöördusin tagasi eraellu, aga teie tahate ikkagi näha minus isandat. Põlastusväärsed olendid! Te võite elada ainult orjuses.»

«Mitte kõik pole sündinud orjuse jaoks, oo Sulla,» väitis julgesti vastu üks Sulla saatjaskonda kuuluv patriits, kes tema läheduses istus.

See julge mees oli Lucius Sergius Catilina. Ta oli sel ajal umbes kakskümmend seitse aastat vana. Ta oli pikakasvuline, võimsa rinna, laiade õlgade ja lihaseliste kätega. Tihedad mustad juuksed katsid ta suurt pead; tema tõmmu mehine ja energiline nägu laienes meelekohtadelt; tema laial laubal laskus suur verest paisunud veen nina poole; tumehallid silmad säilitasid alati julma ja hirmsat ilmet; tema võimuka ja teravajoonelise näo kõiki muskleid aga läbisid närvilised tõmblused, mis reetsid tähelepanelikule vaatlejale tema hinge vähimaidki tundeid.

Selleks ajaks, millal algab meie jutustus, oli Lucius Sergius Catilina omandanud hirmsa inimese kuulsuse. Kõiki heidutas tema kohutav äkilisus. Nii oli ta tapnud rahulikult mööda Tiberi kallast mineva patriitsi Gratidianuse selle pärast, et viimane oli keeldunud laenamast talle varanduse pantimise vastu suurt summat raha, mida Catilina vajas oma tohutute võlgade tasumiseks, sest neid tasumata ei võinud ta pääseda ühessegi riigiametisse.

See oli proskriptsioonide aeg – aeg, millal Sulla küllastamatu julmus oli uputanud kogu Rooma verre. Gratidianust polnud proskriptsiooninimekirjades, ta kuulus isegi Sulla parteisse; kuid Gratidianus oli väga rikas, proskriptsiooninimekirjadesse märgitute varandus aga konfiskeeriti. Seepärast, kui Catilina tassis Gratidianuse laiba Sulla juurde, kes kuurias koosolekul viibis, ja viskas ta diktaatori jalge ette sõnadega, et ta oli tapnud Gratidianuse kui Sulla ja isamaa vaenlase, siis ei osutunud diktaator mitte eriti väiklaseks ja sulges silmad mõrva ees, seevastu aga avas nad pärani Gratidianuse tohutule varandusele.

Varsti pärast seda läks Catilina tülli oma vennaga, mõlemad paljastasid mõõga. Aga Sergius Catilinal ei olnud mitte ainult haruldane füüsiline jõud, vaid ta valitses ka vehklemiskunsti nagu mitte keegi teine Roomas. Ta tappis venna ja päris tema varanduse, misläbi päästis end laostumisest, milleni olid teda viinud pillamine, prassingud ja kõlvatu elu. Sulla vaatas vennatapmiselegi läbi sõrmede ja ei hakanud seepärast ka kvestorid Catilinat kimbutama.

Catilina julgete sõnade juures pöördus Lucius Cornelius Sulla rahulikult tema poole ja küsis:

«Mis sa arvad, Catilina, kui palju on Roomas sääraseid kodanikke, kes on julged nagu sina ja kel on nagu sinul hingesuurust niihästi vooruses kui ka pahedes?»

«Mina ei saa vaadelda inimesi ja asju sinu võimsuse kõrguselt, kuulsusrikas Sulla,» vastas Catilina. «Tunnistan, et ma tunnen end olevat sündinud vabaduse armastamiseks ja türannia vihkamiseks, isegi kui see viimane oleks peidetud suuremeelsuse maski taha või tegutseks silmakirjalikult isamaa hüvangu nimel. Pean ütlema, et isegi sisemiste rahutuste ja tülide puhul oleks see hüvang kindlam kõikide võimu all kui ühe isiku despotismi all. Ilma et ma hakkaksin sinu tegevust arutama, laidan ma avalikult sinu diktatuuri, nagu olen laitnud varemgi. Ma usun ja tahaksin uskuda, et Roomas on veel palju kodanikke, kes on valmis kõigiks piinadeks, ainult et mitte uuesti sattuda ühe inimese diktatuuri alla, seda enam, kui see inimene ei kanna Lucius Cornelius Sulla nime ja kui tema laupa ei ehi nagu sinul sadades lahingutes saadud võiduloorberid.»

«Aga miks,» küsis Sulla rahulikult, ent pilkava naeratusega, «miks ei kutsu te mind siis kohtu ette vaba rahva ees? Ma loobusin diktatuurist; miks ei esitatud mulle siis süüdistust ja miks ei ilmunud te nõudma minult aruannet minu tegude kohta?»

«Et mitte uuesti näha tapatalguid ja sisetülisid, mis kümne aasta kestel on kurnanud Roomat… Aga ärgem kõnelgem sellest, sest mul pole kavatsust sind süüdistada; sa võisid raskesti eksida, kuid sa oled ju korda saatnud nii palju kuulsaid vägitegusid ja mälestus nendest erutab päeval ja öösel minu hinge, mis nagu sinu omagi, Sulla, ihaldab kuulsust ja võimu. Aga ütle, kas sulle ei näi, et meie rahva soontes voolab veel suurte ja vabadustarmastavate esivanemate veri? Tuleta meelde, kuidas mõni kuu tagasi, kui sina kuurias senati juuresolekul vabatahtlikult loobusid diktaatorivõimust, lasksid minema liktorid ja lahkusid oma sõpradega, et koju minna, hakkas üks noor kodanik sulle ette heitma seda, et sa olid võtnud Roomalt vabaduse, täitnud linna tapmiste ja riisumistega ning muutunud tema türanniks. Oo, Sulla, nõustu, et peab olema väga karastatud iseloomuga inimene, et niiviisi talitada – oma sõnade eest oleks noormees võinud ju silmapilkselt eluga tasuda. Sina olid suuremeelne – ja tea, et ma ei kõnele mitte meelituseks, sest Catilina ei meelita kedagi, isegi mitte kõikvõimsat, suurt Jupiteri –, sina olid suuremeelne ega teinud talle midagi, kuid sa pead minuga nõustuma, et kui leidub tundmatu, plebeilise päritoluga noormees – kahju, et ma ei tea tema nime –, kes on suuteline niisuguseks teoks, siis võib veel loota isamaa ja vabariigi päästmisele.»

«Jah, see oli julge tegu, ja selle noormehe julguse tõttu ei soovinud mina, kes ma alati olen imetlenud vahvust ja armastanud vapraid, kätte maksta minule osaks saanud teotuste eest ning talusin kõik tema sajatused ja sõimu. Aga kas sa tead, Catilina, missugune tagajärg oli selle noormehe teol ja sõnadel?»

«Missugune?» küsis Sergius, suunates uudishimuliku ja uuriva pilgu õnnelikule diktaatorile.

«Nüüdsest peale,» vastas Sulla, «ei teki sellel, kel õnnestub võimu vabariigis enda kätte haarata, enam soovi temast loobuda.»

Catilina langetas mõtiskluses pea. Hetke pärast tõstis ta selle ja küsis kiiresti:

«Aga kas leidub veel kedagi, kes suudab või tahab haarata kõrgeimat võimu?»

«Noh,» ütles Sulla irooniliselt naeratades. «Noh… Seal on orjade karjad,» osutas ta amfiteatri ridadele, mis olid tungil rahvast täis. «Küllap leidub ka isandaid!»

See vestlus toimus keset lakkamatuid mürisevaid kiiduavaldusi, millega vaimustatud rahvahulk saatis areenil toimuvat verist võitlust lakveaatorite ja sekuutorite vahel. Võitlus lõppes kiiresti seitsme lakveaatori ja viie sekuutori surmaga. Kuus ellujäänud, üleni haavadega kaetud gladiaatorit läksid kõige haledamas seisukorras tagasi kongidesse, rahvas aga aplodeeris innukalt.

Sel ajal, kui loraariused vedasid areenilt minema kaksteist laipa ja kustutasid seal vere jälgi, tõusis Valeria, kes oli aeg-ajalt heitnud pilke tema läheduses istuvale Sullale, astus selja tagant diktaatori juurde ja tõmbas tema villasest hlamüssist lõnga välja. Imestunud Sulla pöördus ja vaatas naist oma välkuvate metsloomasilmadega. Valeria puudutas teda ja ütles veetleva naeratusega:

«Ära mõista minu tegu valesti, diktaator, ma võtsin selle lõnga, et osa saada sinu õnnest!»

Ta kummardas aupaklikult, ja pannud kombekohaselt käe huultele, läks oma kohale tagasi. Sulla, keda need armastusväärsed sõnad rõõmustasid ja meelitasid, saatis teda viisaka kummardusega ja pika pilguga, millele püüdis anda lahket ilmet.

«Kes see on?» küsis Sulla Dolabellalt.

«Valeria,» vastas see. «Messala tütar.»

«Aa!…» ütles Sulla. «Quintus Hortensiuse õde?»

«Tema jah.»

Ja Sulla pöördus jälle Valeria poole, kes vaatas teda armunud silmadega.

Valeria vend Hortensius lahkus oma kohalt, et istuda ülirikka patriitsi Marcus Crassuse juurde, kes oli tuntud oma ihnsuse ja auahnuse poolest – kahe omavahel nii vastandliku omaduse poolest, mis selle inimese juures olid siiski omapärasel viisil kooskõlas.

Marcus Crassus istus ühe haruldaselt ilusa neiu läheduses. Eutybisel – nii nimetati seda neiut, kelles tema riiete laadi järgi võis ära tunda kreeklannat – oli pikk, painduv, sale keha ja nii habras peenike piht, et paistis, nagu võiks selle ümbert kergesti sõrmedega kinni haarata. Neiu nägu oli võluv: alabastervalge, põskedel vaevalt kergest punast jumestatud nahk, korrapärane otsaesine, mida piirasid ülipeened kiharduvad punased juuksed, määratu suured mandlikujulised mereveekarva silmad, mis särasid ja sädelesid nii, et kutsusid otsekohe välja vastupandamatu kirgliku kiindumuse. Väike ilusakontuuriline, pisut püstakas nina suurendas sellele näole omast ülbe julguse ilmet.

Kui Hortensius Marcus Crassuse juurde astus, oli viimane täielikult süvenenud selle võluva olendi vaatlemisse. Sel hetkel haigutas Eutybis – nähtavasti igavuse pärast –, ajades oma väikese suukese nii lahti kui see andis; tema parem käsi mängles rinnal rippuva safiirtähega.

Crassus oli kolmekümne kahe aastane; ta oli pikkuselt üle keskmist kasvu, tugeva, ent tüsedusele kalduva kehaehitusega. Tema võimsal kaelal asetses küllalt suur, kehaga proportsionaalne pea, kuid tema pronkskollane nägu oli väga kõhn. Näojooned olid mehised ja rangelt roomalikud: kotkanina ja teravalt esiletungiv lõug. Kollakashallid silmad särasid mõnikord haruldaselt heledasti, vahel aga olid liikumatud ning tuhmid.

Suursugune päritolu, silmapaistev kõnemeheanne, määratu suur rikkus, lahkus ja taktilisus olid võitnud talle mitte ainult populaarsuse, vaid ka au ja mõju: meie jutustuse ajaks oli ta juba palju kordi vapralt võidelnud Sulla poolel kodusõdades ja olnud mitmesuguseis riigiameteis.

«Tere, Marcus Crassus,» ütles Hortensius teda kangestusest äratades. «Sa oled niisiis süvenenud tähtede vaatlemisse?»

«Herculese nimel, sa arvasid õigesti,» vastas Crassus, «see…»

«See… Missugune?»

«See kreeka kaunitar… kes istub seal… kaks rida meist kõrgemal…»

«Aa! Ma nägin teda… See on Eutybis.»

«Eutybis? Mis sa tahad sellega ütelda?»

«Ma ütlen sulle tema nime… Ta on tõepoolest kreeklanna… kurtisaan!…» ütles Hortensius Crassuse kõrval istet võttes.

«Kurtisaan!… Tal on pigem jumalanna välimus!… Tõeline Venus!… Herculese nimel, ma ei suuda kujutleda täiuslikumat ilu kehastust. Aga kus ta elab?»

«Pühas tänavas… Ülemise Januse templi läheduses.»

Samal ajal kui nad vestlesid kreeklannast, Sulla aga, kes mõni kuu enne seda oli kaotanud oma neljanda naise Caecilia Metella, maalis endale idüllilist pilti armastusest kauni Valeriaga, andis pasunahääl signaali võitluseks, mis algas sel hetkel kolmekümne traaklase ja kolmekümne samniidi vahel.

Kõnelused ja müra lõppesid. Kõik pilgud pöördusid võitlejaile.

Esimene kokkupõrge oli hirmus: kilpide ja mõõkade metalsed löögid kostsid valjusti tsirkuses tekkinud sügavas vaikuses; varsti lendas mööda areeni sulgi, kiivrite kilde ja purunenud kilpide tükke; erutatud ja raskelt hingavad gladiaatorid tungisid raevuselt üksteisele peale ja andsid pihta.

Polnud möödunud veel viit minutitki, kui areenil voolas juba veri; kolm surevat gladiaatorit olid määratud piinarikkale agooniale võitlejate jalge all, kes nende kehadel tallasid. On raske mitte ainult kirjeldada, vaid kujutledagi närvilist pinevust, millega pealtvaatajad jälgisid selle võitluse veriseid pöördepunkte: vähemalt kaheksakümmend tuhat kõigist pealtvaatajaist vedasid ju kihla kas purpurpunaste traaklaste või helesiniste samniitide võidu kasuks, kes kümne sestertsi peale, kes kahekümne või viiekümne talendi peale, nii kuidas kellegi varandus lubas.

Sedamööda kuidas gladiaatorite read hõrenesid, kostis ikka sagedamini pealtvaatajate käteplaginat, kisa ja ergutushüüdeid.

Tunni aja pärast hakkas lahing lõpule jõudma. Niisutades areeni verega, oigasid valjusti viiskümmend gladiaatorit surmaeelseis krampides.

Need pealtvaatajad, kes olid kihla vedanud samniitide peale, olid juba veendunud võidus. Seitse samniiti olid ümber piiranud ja ahistasid kolme ellujäänud traaklast, kes selgapidi üksteise vastu toetudes moodustasid kolmnurga ja osutasid arvuliselt ülekaalus olevaile võitjaile meeleheitlikku visa vastupanu.

Nende kolme traaklase hulgas oli Spartacus. Tema atleetlik figuur, imetlusväärne lihaste jõud, kõigi kehavormide harukordne harmoonia, võitmatu ja kõikumatu vaprus köitsid kõigi pealtvaatajate tähelepanu. Kahtlemata pidid need omadused teda esile tõstma harilike inimeste hulgast nimelt sel ajajärgul, millal inimese peavoorusteks peeti käte jõudu ja energiat. Pealegi paistis ta silma hariduse, ebatavaliselt ülla mõttelaadi ja hinge õilsuse poolest.

Spartacus oli tol ajal umbes kolmekümne aastane. Pikad heledad juuksed ja tihe habe piirasid tema kaunist, mehist ja korrapärast nägu. Suured sinised elu- ja tundeküllased säravad silmad andsid tema näole, kui ta rahulik oli, pehme, heasüdamliku ilme. Kuid mitte niisugune polnud see praegu, kui ta, täis viha, välkuvate silmadega ja kohutava ilmega tsirkuses võitles.

Spartacus oli sündinud Rhodope mägedes Traakias. Ta oli võidelnud roomlaste vastu, kui need tema kodumaale kallale tungisid. Sattunud vangi, arvati ta tema jõu ja vapruse tõttu leegioni, kus ta ilmutas haruldast vahvust, hiljem aga paistis niivõrd silma sõjas Mithridatese vastu, et määrati dekaaniks, see on kümnemehelise salga juhiks, ja sai autasuks pärja – corona civica. Aga kui roomlased uuesti traaklaste vastu sõda alustasid, siis Spartacus põgenes ja hakkas võitlema oma isamaa eest roomlaste vastu. Ta sai haavata ja võeti roomlaste poolt uuesti vangi, kuid surmanuhtluse asemel, mille alla ta oleks pidanud langema, mõisteti ta teenima gladiaatorina ja müüdi seepärast ühele lanistale, kellelt tema hiljem ostis Actianus.

Kaks aastat oli möödunud sestsaadik, kui Spartacus oli saanud gladiaatoriks. Esimese lanistaga oli ta läbi rännanud peaaegu kõik Itaalia linnad, võtnud osa enam kui sajast võitlusest ja polnud kordagi raskelt haavata saanud. Kui tugevad ja mehised teised gladiaatorid ka polnud, Spartacus oli neist niivõrd üle, et jäi igas tapluses võitjaks ja saavutas laialdase kuulsuse oma vägitegudega Itaalia amfiteatreis ja tsirkustes.

Actianus oli ostnud tema väga kõrge hinnaga – kaheteistkümne tuhande sestertsi eest, ja ehkki Spartacus kuulus talle juba kuus kuud, polnud ta teda veel kordagi lasknud esineda Rooma amfiteatreis, kas sellepärast, et ta väga hindas teda vehklemise, maadluse ja võimlemise õpetajana oma koolis, või sellepärast, et Spartacus oli läinud talle liiga kalliks maksma, selleks et riskida tema eluga võitlustes: tema surma korral makstav tasu poleks katnud lanista kahjusid.

Seekord laskis Actianus Spartacusel esmakordselt esineda tsirkuses toimuvas verises võitluses: Sulla heldus, kes oli sel päeval võitlema määratud saja gladiaatori eest maksnud kena kahesaja kahekümne tuhande sestertsi suuruse summa, kattis väljaminekud Spartacuse eest, isegi kui ta oleks tapetud.

Kuid siiski oli Actianus, kes seisis ühele kongiuksele najatudes, erutatud ja näost kahvatu ning jälgis süvenenult võitluse viimaseid hetki; ja kui keegi oleks teda tähelepanelikult vaadelnud, oleks ta vististi märganud, kuidas Actianus Spartacuse pärast mures oli. Elavaima osavõtuga jälgis ta iga tema poolt antud või tagasilöödud hoopi, sest pärast võitlust ellujäänud gladiaatorid said jälle lanista omandiks, välja arvatud need, kellele rahvas elu kinkis.

«Julgemini, julgemini, samniidid!» karjusid tuhanded pealtvaatajad, kes olid vedanud kihla samniitide peale.

«Pekske neid, raiuge need kolm barbarit maha!» ergutasid teised.

«Anna neile, Nebulianus, peksa neid, Crixus, murra neid, murra, Porphyrios!» karjusid pealtvaatajad, kes hoidsid käes tabeleid, kuhu olid kirjutatud gladiaatorite nimed.

Niisama valje hüüdeid kostis ka traaklaste poolehoidjailt, kellel oli jäänud ainult väga vähe šansse, aga kes siiski lootsid Spartacuse võitu: Spartacus oli alles haavamata, tema kiiver ja kilp vigastamata, ja just sel hetkel pistis ta läbi ühe teda ümbritsevast seistmest samniidist. Mürisevad käteplaksutused kostsid tsirkuses ja neile järgnes tuhandeid valje hüüdeid:

«Julgemini, Spartacus! Braavo, Spartacus! Elagu Spartacus!»

Kaks teist traaklast olid raskesti haavatud; nad andsid hoope aeglaselt ja lõid neid loiult tagasi, sest nende jõud oli juba otsas.

«Kaitske mul selga!» hüüdis Spartacus, vehkides välkkiirelt oma väikese mõõgaga, millega ta pidi korraga tagasi lööma kõiki teda ühiselt ründavate samniitide mõõku. «Kaitske mul selga… veel silmapilk… ja me võidame.»

Tema hääl katkes, rind tõusis tormiliselt, mööda kahvatut nägu veeresid suured higipiisad, välkuvais silmis aga põlesid võiduiha, viha ja meeleheide.

Varsti kukkus teine samniit, kes oli saanud löögi kõhtu, Spartacuse läheduses, kattes areeni verega ja tuues surmaeelses agoonias kuuldavale metsikuid karjeid, hirmsat sõimu ja needusi. Samal silmapilgul varises üks kahest Spartacuse selja taga seisvast traaklasest purustatud pealuuga maha.

Kogu tsirkus lõi mürisema käteplaginast, kisast ja ergutushüüdeist; pealtvaatajate silmad olid kiindunud võitlejaisse. Lucius Sergius Catilina, kes oli vedanud kihla traaklase peale, ei hinganud, ei näinud midagi peale selle verise võitluse ega pööranud silmi Spartacuse mõõgalt, nagu oleks tema elulõng kinnitatud selle mõõga külge. Spartacus tabas kolmandat samniiti unetuiksoonde parajasti sel silmapilgul, kui traaklane, Spartacuse ainuke tugi, mitmest löögist läbistatuna ilma ainsa oigeta surnult maha langes.

Möirgamisetaoline kõmin läbis tsirkuse; seejärel tekkis sügav vaikus, niisugune vaikus, et võis selgesti kuulda gladiaatorite rasket katkendlikku hingamist. Kõigi pealtvaatajate närviline pinevus oli nii suur, et see oleks vaevalt võinud olla suurem, kui sellest võitlusest oleks olenenud Rooma saatus.

Tänu seninähtamatule osavusele ja vehklemiskunstile oli Spartacus selles pikaldases, üle tunni kestnud võitluses saanud ainult kolm kerget haava, õigemini isegi ainult kriimustust; nüüd seisis ta üksinda nelja tugeva vastase vastu, kes olid küll saanud haavu ja kaotanud palju verd, kuid olid siiski kohutavad just seetõttu, et neid oli neli.

Kui vapper ja tugev Spartacus ka ei olnud, aga oma viimase seltsimehe kukkumist nähes pidas ta end kadunuks.

Kuid äkki lõid tema silmad välkuma; tal tuli pähe mõte rakendada vana taktikat, mida Horatiused olid kasutanud Curiatiuste vastu.

Ja ta pani jooksu. Samniidid tema järel.

Spartacus polnud jooksnud veel viitkümmend sammugi, kui ta äkki pöördus, sööstis temale lähima samniidi kallale ja pistis kõvera mõõga talle rindu. Samniit vankus, heitis käed üles nagu tuge otsides ja kukkus; sel ajal oli Spartacus jõudnud teise vaenlase juurde, tõrjus kilbiga tema mõõgahoobi tagasi ja surmas ta sealsamas. Kostis vaimustatud hüüdeid pealtvaatajailt, kes nüüd peaaegu kõik olid traaklase poolt.

Vahepeal lähenes kolmas, üleni haavadega kaetud samniit. Spartacus lõi talle kilbiga pähe, pidamata vajalikuks mõõka tarvitada ja nähtavasti soovimata teda tappa. Löögist uimastatud samniit pöörles kaks korda koha. peal ringi ja kukkus. Viimne tema seltsimeestest, kelle jõud ka juba lõppenud oli, ruttas talle appi. Spartacus tungis energiliselt talle kallale, kuid soovimata vastast tappa, tegi ta mõne hoobiga relvituks. Seejärel surus ta samniidi enda vastu ja paiskas maha, sosistades talle kõrva:

«Julgust, Crixus, ma loodan sind päästa!»

Nende sõnadega asetas ta ühe jala Crixuse rinnale, teise jala põlve aga kilbihoobist uimastatud samniidi rinnale ja jäi selles asendis rahva otsust ootama.

Tsirkuses kostsid kestvad üksmeelsed käteplaksutused, kõrvulukustavad nagu maa-aluse kõue kõmin; peaaegu kõik pealtvaatajad tõstsid üles esimese ja keskmise sõrme, ja mõlema samniidi elu oli päästetud.

«Küll on tugev mees!» ütles Sullale Catilina, kelle laubal voolas suuri higipiisku. «Küll on tugev mees! Ta oleks pidanud sündima roomlasena!»

Sel ajal hüüdsid sajad hääled:

«Vabadust vaprale Spartacusele!»

Gladiaatori silmis lõi hiilgama ebatavaline sära, tema nägu muutus veel kahvatumaks, kui see oli, ja ta surus käe südamele, nagu tahaks ta selle metsikut kloppimist vaigistada.

«Vabadust, vabadust!» kordasid tuhanded hääled.

«Vabadus!» sosistas gladiaator summutatud häälel. «Vabadus!… Oo, Olümpose jumalad, tehke, et see poleks unenägu!» Ja ta tundis, et tema ripsmed niiskusid pisaraist.

«Ta deserteeris meie leegionidest!» kostis vali hääl. «Ei või anda vabadust desertöörile!»

Ja siis karjusid vihaselt paljud kodanikud, kes olid Spartacuse mehisuse tõttu kaotanud oma panused:

«Ei, ei, ta on desertöör!»

Traaklase nägu tõmbles hirmsasti ja järsult pööras ta pea sinnapoole, kust oli kostnud esimene süüdistushüüe tema vastu. Vihast välkuvate silmadega otsis ta seda, kes oli hõiganud.

Kuid samal ajal karjusid tuhanded hääled:

«Vabadust, vabadust, vabadust Spartacusele!»

On võimatu kirjeldada tunnet, mida vaene gladiaator läbi elas. Tema jaoks oli otsustamisel küsimus, mis oli tõsisem kui elu ise, ja hirmus ärevus peegeldus sel hetkel tema kahvatus näos. Lihaste liikumine ja silmade sära ilmutasid selgesti võitlust hirmu ja lootuse vahel. Ja see mees, kes oli poolteist tundi võidelnud surmaga, kes polnud ilmutanud vähimatki hirmu märki siis, kui oli jäänud üksi nelja vastase vastu – see mees tundis oma põlvi nõtkuvat, ja et mitte meelemärkusetult keset tsirkust maha kukkuda, toetus ta ühe loraariuse õlale, kes oma seltsimeestega oli tulnud puhastama areeni laipadest.

«Vabadust, vabadust!…» karjus rahvahulk edasi.

«Ta väärib seda tõesti,» ütles Catilina Sullale kõrva.

«Ja ta jääb selle vääriliseks!» hüüdis Valeria, keda Sulla sel hetkel vaimustatult imetles.

«Hea küll,» ütles Sulla, vaadates küsivalt Valeria silmadesse, mis näisid õrnuse, armastuse ja kaastundega anuvat armu gladiaatorile. «Hea küll… olgu nii!…»

Ja Sulla kummardas pea nõusoleku märgiks. Spartacus sai pealtvaatajate valjude kiiduavalduste saatel vabaks.

«Sa oled vaba,» ütles loraarius Spartacusele. «Sulla kinkis sulle vabaduse.»

Spartacus ei vastanud ega liigutanud end. Tema silmad olid suletud ja ta ei tahtnud neid avada, kartes, et viimati kaob unistus, mida ta oli nii kaua hellitanud ja mille teostumisse ta ei julgenud uskuda.

«Oma vaprusega sa laostasid mu, kurjategija!» pomises kellegi hääl gladiaatori kõrva.

Nende sõnade juures Spartacus ärkas. Tema ees seisis lanista Actianus. Tõepoolest, viimane oli tulnud ühes loraariustega areenile, et õnnitleda Spartacust, sest ta arvas alles, et Spartacus jääb tema omandiks. Kuid nüüd ta juba needis Spartacuse vaprust. Rahva tema arust rumal kaastunne ja Sulla ebakohane suuremeelsus läksid talle maksma kaksteist tuhat sestertsi.

Lanista sõnad veensid traaklast selles, et ta ei unele: ta tõusis kogu oma hiigelpikkuses püsti, kummardas alguses Sullale, siis rahvale ja lahkus areenilt rahva hulgas uuesti puhkenud kiiduavalduste saatel.

«Ei, mitte jumalad pole kõiki asju loonud,» kõneles sel hetkel Titus Lucretius Carus, jätkates pikka vestlust, mis tal oli väikese Cassiusega ja noore Gaius Memmius Gemellusega, oma parima sõbraga. Temale pühendas Lucretius hiljem oma poeemi «Asjade loomusest», mis tal oli kavatsusel juba sel ajal.

«Aga kes on siis loonud maailma?» küsis Cassius.

«Mateeria igavene liikumine ja nägematute kehakeste, molekulide ühinemine. Ah! Sa näed maa peal ja taevas tervet hulka tekkivaid kehi ja ilma varjatud tekkepõhjusi mõistmata arvad, et need on jumalate loodud. Miski ei võinud ega või iialgi tekkida ei-millestki.»

«Aga mis on siis Jupiter, Juno, Saturnus?…» küsis hämmastunud Cassius.

«See on inimliku teadmatuse ja inimliku hirmu looming. Ma tutvustan sind, armas poiss, suure Epikurose ainuõige õpetusega: tema, kes ei kartnud ei mürisevat taevast, ei maa peal hirmu tekitavaid maavärinaid, ei jumalate võimsust ega nende kujuteldavaid välke, julges tungida looduse kõige varjatumaisse saladustesse ja niiviisi avastas asjade päritolu ja põhjuse.»

Sel hetkel hakkas Cassiuse kasvataja peale käima, et nad tsirkusest lahkuksid. Poiss nõustus ja tõusis püsti; tema järel tõusid Lucretius ja Memmius. Nad möödusid kohast, kus istus Sulla poeg Faustus, kelle ees seisis temaga lahkelt vesteldes Pompeius Suur. Cassius peatus ja ütles Faustuse poole pöördudes:

«Ma tahaksin, Faustus, et sa nii kuulsa kodaniku ees nagu Pompeius Suur kordaksid meeletuid sõnu, mis sa laususid üleeile koolis, nimelt et sinu isa talitas hästi, võttes roomlastelt vabaduse ja hakates meie isamaa türanniks. Ma tahaksin seda sellepärast, et Pompeiuse juuresolekul ma peksaksin su veel kõvemini läbi kui üleeile, mil ma su näo rusikatega puruks lõin, nii et hoopide jäljed veel praegugi näha on.»

Asjata ootas Cassius Faustuselt vastust. See kummardas pea poisi imesteldava vapruse ees, kes leegitsevast armastusest vabaduse vastu ei kartnud lüüa Rooma valitseja poega.

Ja kummardanud aupaklikult Pompeiusele, lahkus Cassius tsirkusest ühes Memmiuse, Lucretiuse ja kasvatajaga.

Samal ajal tõusis Surmavärava kohal istuv umbes kahekümne kuue aastane noormees. Tal oli õrnast haiglasest näost hoolimata majesteetlik, lugupidamist sisendav välimus.

«Hüvasti, Galeria,» ütles ta ilusa noore naise kätt suudeldes.

«Hüvasti, Marcus Tullius,» vastas Galeria, «ja pea meeles, et ma ootan sind ülehomme Apollo teatris Sophoklese «Elektra» etendusel, milles ma kaasa mängin.»

«Ma tulen, ole kindel.»

«Jää terveks, hüvasti, Tullius!» hüüdis korraga mitu häält.

«Hüvasti, Cicero,» ütles noormehe kätt surudes ilus, väga tõsine, umbes viiekümne viie aastane leebe käitumisega mees, kes oli mingitud ja parfümeeritud.

«Soosigu sind Thalia, üliosav Aesopus,» kostis noormees suure näitleja käepigistusele vastates.

Lähenedes väga ilusale umbes neljakümneaastasele mehele, kes istus pingil Galeria läheduses, sirutas Cicero käe ja ütles:

«Ja hõljugu sinu kohal üheksa muusat, võrratu Quintus Roscius, minu armas sõber!»

Tasa ja viisakalt liikus Cicero läbi rahvahulga.

Oma üliterava mõistuse, imesteldava mälu ja sünnipärase kõneosavuse tõttu oli Marcus Tullius Cicero kahekümne kuuendaks eluaastaks saavutanud püsiva, innuka ja visa tööga määratu suure kuulsuse niihästi filosoofina kui ka kõnemehena ja laialdaselt tuntud poeedina.

Cicero möödus ridadest, mis eraldasid teda Catost ja Caepiost, astus nende juurde ja alustas vestlust Catoga, kelle vastu ta tundis suurt poolehoidu.

«On see tõsi, mis sinust räägitakse?» küsis ta noorelt Catolt.

«Tõsi,» vastas poiss. «Kas mul polnud õigus?»

«Aga kuidas juhtus, et…?»

«Ühenduses igapäevaste tapmistega,» ütles Cicerole kasvataja, «mis toimusid Sulla käsul, pidin ma nende kahe poisiga külastama diktaatorit umbes kord kuus, et ta suhtuks neisse heatahtlikult ja armulikult, arvaks nad oma sõprade hulka ja et tal iialgi ei tuleks meeletut mõtet neid pagendada. Ükskord tema juurest tulles ja üle foorumi minnes kuulsime südantlõhestavaid oigeid, mis kostsid Mamertiini vangla võlvide alt…»

«Ja mina küsisin Sarpedonilt,» katkestas Cato, «kes seal karjub. «Sulla käsul tapetavad kodanikud,» vastas tema mulle. «Aga mille eest neid tapetakse?» küsisin mina. «Ustavuse eest vabadusele,» vastas Sarpedon…»

«Ja siis,» hakkas Sarpedon kõnelema, Catot omakorda katkestades, «ja siis hüüdis see meeletu hirmsa häälega, mida kuulsid ümberolijad: «Oo, miks ei andnud sa mulle mõõka, et ma oleksin enne tapnud selle isamaa õela türanni?…»»

«Seda, mis ma ütlesin, kinnitaksin ma selle inimese juuresolekul, kes paneb värisema kõiki, kuid mitte mind, poisikest – vannun kõigi Olümpose jumalate nimel!» ütles Cato kulme kortsutades.

Ja hetke pärast, mille jooksul Cicero ja Sarpedon imestuses teineteisele üle poisi pea otsa vaatasid, hüüdis viimane täiel häälel:

«Oo, kui ma kannaksin juba mehe toogat!…»

«Mis sa siis teeksid, sa meeletu?» küsis Cicero ja lisas kohe juurde: «Parem vaiki!»

«Ma kutsuksin kohtu ette Lucius Cornelius Sulla, süüdistaksin teda rahva ees…»

«Jää ometi vait, jää vait!» ütles Cicero. «Kas sa tahad meid kõiki hädaohtu saata? Kahjuks on ju hirm jäätanud endise vere roomlaste soontes ja Sulla on tõesti õnnelik ja kõikvõimas.»

«Selle asemel et kanda õnneliku nime või olla seda, peaks ta parem katsuma olla õiglane,» sosistas Cato. Cicero tungivaile manitsustele alistudes rahunes ta mõninga torisemise järel.

Vahepeal lõbustasid andabatad rahvast farsiga – verise ja hirmsa farsiga, milles kõik kakskümmend õnnetut gladiaatorit pidid jätma elu.

Sullat oli see vaatemäng juba ära tüüdanud. Süvenenud ühte mõttesse, mis oli vallanud teda mõne tunni eest, tõusis ta ja läks sinna, kus istus Valeria. Armastusväärselt kummardades ja hellitades teda pika pilguga, mida ta püüdis teha nii õrnaks, alistuvaks ja lahkeks, kui suutis, küsis Sulla temalt: «Oled sa vaba, Valeria?»

«Mõne kuu eest hülgas minu mu mees, kuid mitte mõne minu häbistava süüteo pärast, vastupidi…»

«Ma tean,» vastas Sulla, keda Valeria vaatas lahkelt mustade, poolehoidu ja armastust väljendavate silmadega.

Vaikinud veidi, tasandas diktaator häält ja lisas: «Aga mind – kas sa mind hakkaksid armastama?»

«Kõigest südamest,» vastas Valeria silmi maha lüües ja õrnalt naeratades.

«Ka mina armastan sind, Valeria, ja arvan, et ma pole iial kedagi nii armastanud,» ütles Sulla, värin hääles.

Tekkis lühike vaikus, siis suudles Rooma endine diktaator ilusa matrooni kätt ja lisas:

«Kuu aja pärast saad sa minu naiseks.»

Ja sõprade saatel lahkus ta tsirkusest.