Читать книгу Spartacus - Rafaello Giovagnoli - Страница 7

Ühes Esquilinuse kõige kõrvalisemas, kitsamas ja räpasemas tänavas, mis asetses Servius Tulliuse aegse vana linnamüüri juures, leidus päeval ja öösel – ja enam just öösiti – avatud trahter, mis oli pühendatud Venus Libitinale, see on Matuse Venusele, jumalannale, kelle võimu alla kuulusid matused ja hauad. See trahter oli tõenäoliselt saanud oma nime sellest, et ta oli lihtrahva surnuaia ja välja vahel, kuhu visati orjade ja kõige põlastusväärsemate inimeste laibad. Pool sajandit hiljem asutas rikas Maecenas sellele väljale oma kuulsad aiad, kust saadi omaniku toredate söömaaegade jaoks maitsvat juurvilja ja suurepärast puuvilja, mis kasvas plebeide luudest väetatud maal.

Trahteri sissekäigu kohal oli Venuse kujutis, mis meenutas rohkem vastikut megääri kui ilujumalannat. See kujutis oli mõne viletsa maalri pintslisünnitis, tehtud purjuspäi. Tuules kõikuv latern valgustas vaest Venust, kellele see sugugi kasuks ei tulnud, et teda paremini näha võis. Kuid vilets valgustus oli küllaldane selleks, et juhtida möödaminejate tähelepanu kuivanud oksale, mis oli kinnitatud trahteri sissekäigu kohale.

Väikesest madalast uksest sisseastunud külastaja laskus alla mõnest korratult üksteise peale pandud kivist, mis asendasid astmeid, ja sattus niiskesse suitsunud tuppa.

Sissekäigust paremat kätt oli seina ääres kolle, kus leegitses tuli ja tinanõudes valmis mitmesuguseid toite, muu hulgas traditsioonilist verivorsti ja tingimata kotlette, mille sisu keegi ei oleks soovinud teada saada. Neid roogi valmistas Lutatia Ühesilmaline, selle räpase asutise omanik ning perenaine.

Seinte äärde olid paigutatud mõned vanad söögilauad, mille ümber seisid pikad kohmakad pingid ja lonkavad järid.

Sissekäigu vastas olevast seinast viis uks teise tuppa, mis oli esimesest väiksem ja vähem räpane. Siin oli keegi nähtavasti mitte eriti häbelik kunstnik naljapärast katnud kõik seinad õige rõvedate piltidega.

Esimese koidutunni paiku (umbes kell üks öösel) oli Venus Libitina trahter täis külastajaid, kes valjusti lobisedes ei täitnud jutukõmina ja lärmiga mitte ainult osmiku enda, vaid ka tänava.

Lutatia Ühesilmaline ja tema orjatar – nõgimust etiooplanna – askeldasid kõigest jõust, et rahuldada januste ja näljaste külaliste igast küljest kostvaid nõudmisi.

Venus Libitina kõrtsi külastajad kuulusid Rooma kõige põlatuma, alama rahva hulka.

Puusepad, pottsepad, hauakaevajad, jõumehed tsirkusest, alamat liiki komödiandid ja narrid, gladiaatorid, võltssandid ja -kerjused ning lõtvade elukommetega naised olid Lutatia trahteri tavalisteks külastajateks.

Niisuguses kohas ei võinud muidugi käia pankurid, ratsanikud ja patriitsid. Aga Lutatia Ühesilmaline polnud väiklane. Peale selle arvas tubli naine, et Jupiter oli paigutanud päikese taevasse selleks, et ta paistaks niihästi rikkaile kui vaeseile, ja et kui rikaste jaoks olid olemas veinikeldrid, söögipoed, restoranid ja võõrastemajad, siis pidid vaestel olema omad trahterid. Samuti oli Lutatia jõudnud veendumusele, et kehviku kvadrandid ja sestertsid ei erinenud millegi poolest jõuka linnakodaniku ja uhke patriitsi neistsamust müntidest.

«Kas sa annad meile lõpuks need neetud kotletid?» möirgas kõuehäälel vana gladiaator, kelle nägu ja rind olid üleni armidega kaetud.

«Vean sestertsi peale kihla, et Luvenius tõi talle Esquilinuse väljalt veidi kaarnatele toiduks visatud liha. Just sellest valmistab ta oma põrgukotlette, mitte millestki muust!» hüüdis vana gladiaatori kõrval istuv kerjus, kes simuleeris haigust, mida ta üldse ei põdenud.

Toores naer järgnes sellele naljale. Luveniusele – lühikesele, kohmakale ja paksule hauakaevajale – ei meeldinud kerjuse nali. Ta hüüdis vastuseks kähiseva häälega:

«Ausa hauakaevajana vannun, et sina, Lutatia, oleksid pidanud selle lurjuse Velleniuse (nii oli kerjuse nimi) jaoks valmistatud kotleti sisse panema selle liha, mida ta endale niidiga rinnale seob, et olematute paisetega halemeelsete kodanike südant liigutada ja neilt rohkem raha välja meelitada.»

Uus naerupahvak kostis nende sõnade juures.

«Kui Jupiter poleks laiskvorst ega magaks nii sügavasti, poleks tal patt raisata ühte oma välkudest, et muuta tuhaks hauakaevaja Luvenius, see haisev põhjatu kott.»

«Vannun Pluto musta skeptri nimel, et ma löön rusikatega sinu barbarilõustale niisuguse paise, mis annab sulle õiguse inimestelt kaastunnet paluda,» hüüdis hauakaevaja, maruvihasena kohalt tõustes.

«Noh, astu ligi, astu ligi, tolvan!» lausus valjusti Vellenius, omakorda püsti karates ja käsi rusikasse pigistades: «Astu ligi, et ma saaksin su Charoni juurde saata.»

«Jätke järele, vanad kronud!» möirgas Gaius Taurivius, suurekasvuline jõumees tsirkusest. «Jätke järele, või, kõigi Rooma jumalate nimel, ma kahman teist kinni ja virutan teineteise vastu, nii et teie ussidest puretud kondid tükkideks lendavad ja teist sassis nuustikud järele jäävad!»

Õnneks asetasid Lutatia ja Asur, tema must orjatar, sel hetkel laudadele kaks hiiglasuurt auravate kotlettide virnaga täidetud liuda. Metsiku aplusega tormati toidu kallale.

Vahepeal vestlesid teised külalised päeva lemmikteemal – gladiaatorimängudest tsirkuses. Vabad kodanikud, kel oli olnud õnn mängude juures viibida, jutustasid neist imelugusid nendele, kel kui orjaseisusse kuuluvail polnud õigust tsirkusse minna.

Vaimustatult ülistasid kõik Spartacuse vaprust ja jõudu.

«Kui ta oleks sündinud roomlasena,» ütles rooma päritolu jõumees Gaius Taurivius soosiva tooniga, «oleksid tal kõik vajalikud omadused selleks, et saada kangelaseks…»

«Kahju, et ta on barbar!» hüüdis põlgusega Aemilius Varinus, ilus kahekümneaastane noormees, kelle näol paistis juba kortse, mis selgesti andsid tunnistust kõlvatust elust ja enneaegsest vanadusest.

«Aga ikkagi on ta väga õnnelik – see Spartacus!» ütles vana leegionär Aafrikast, kelle laupa ehtis lai arm.

«Ehkki ta on desertöör, kingiti talle siiski vabadus!… Juhtub ometi niisuguseid ennenägematuid asju! Eh!… Peab ütlema, et Sulla oli sel silmapilgul oma kõige paremas meeleolus, kui ta otsustas olla nii helde.»

«No küll see lanista Actianus oli vihane!» tähendas vana gladiaator.

«Või veel! Ära minnes kisendas ta, et ta on paljaks rusutud, laostatud, tapetud…»

«Tema kauba eest maksis Sulla niigi väga heldelt.»

«Aga nooruses oli Sulla ometi üsna vaene,» ütles jõumees, «ja ma tundsin kodanikku, kelle majas ta haigena elas mitu aastat täieliku kosti peal, makstes kolm tuhat sestertsi aastas. Pärast võttis ta sõjas Mithridatese vastu ja Ateena piiramisel ning vallutamisel endale lõviosa saagist. Seejärel tuli proskriptsioonide aeg, ja uskuge, et tema käsul tapeti seitseteist endist konsulit, kuus preetorit, kuuskümmend ediili ja kvestorit, kolmsada senaatorit, tuhat kuussada ratsanikku ja seitsekümmend tuhat kodanikku, kõigi nende isikute varandus aga konfiskeeriti. Ja kas selle juures ei langenud Sullale isiklikult midagi osaks?»

«Ma tahaksin, et mul oleks tühine osakegi sellest, mis tema sai proskriptsioonide ajal.»

«Aga see inimene,» ütles Aemilius Varinus, kel näis sel õhtul olevat meeleolu filosofeerimiseks, «kes on saanud vaesest rikkaks, mitte millestki triumfaatoriks ja Rooma diktaatoriks, inimene, kelle kullast kuju seisab rostra ees pealkirjaga «Cornelius Sulla Õnnelik – imperaator», – see kõikvõimas inimene põeb tõbe, millest teda ei suuda päästa ei kuld ega arstirohud!»

«Ja paras talle!» hüüdis lonkur leegionär, kes endise Aafrika sõdadest osavõtjana oli Gaius Mariuse mälestuse austaja. «Ta on selle haiguse ära teeninud, see metsloom, see koletis inimese näol! See on kättemaks kuue tuhande samniidi vere eest, kes andsid alla tingimusel, et nad ellu jäetakse, ja keda ta laskis tsirkuses nooltega maha tappa; ja sel ajal kui nende õnnetute inimeste südantlõhestavate karjete juures kõik Hostiliuse kuuriasse kogunenud senaatorid hirmunult oma kohtadelt üles kargasid, ütles tema õela rahuga:

«Ärge erutuge, isad senaatorid, seal karistatakse minu käsul mõningaid kurjategijaid, jätkake oma koosolekut.»

«Aga veresaun Praenestes, kus ta laskis tappa ühel ööl kaksteist tuhat selle linna õnnetut elanikku soole ja vanusele vaatamata, välja arvatud see kodanik, kelle juures ta võõrsil oli?»

«Hei, poisid,» hüüdis Lutatia oma pingilt, «mulle näib, et te kõnelete halvasti diktaator Sulla Õnnelikust. Teate, mina annan teile nõu keelt hammaste taga hoida – ma ei soovi, et minu trahteris teotataks Rooma suurima kodaniku nime.»

«Säh sulle! See neetud ühesilmaline kuulub Sulla parteisse!» hüüdis vana leegionär.

«Hei, sina, Mettius,» hõikas seepeale kohe hauakaevaja Luvenius, «kõnele lugupidamisega meie kallist Lutatiast!»

Äkki kostis tänavalt lärmakaid naiste hääli. Kõigi pilgud pöördusid kõrtsi sissekäigu poole. Sealt tuli käratsedes ja tantsides sisse viis piigat sündsusetult lühikestes riietes, mingitud nägude ja paljaste õlgadega. Ebaviisakate sõnadega vastasid nad valjudele hüüetele, millega neid vastu võeti.

Lutatia ja tema orjatar valmistasid teises toas õhtusööki, mis kõige järgi otsustades pidi saama rikkalik.

«Keda sa ootad täna õhtul oma kõrtsi, et kostitada teda nende jäneste pähe küpsetatud kassidega?» küsis kerjus Vellenius.

«Võib-olla ootad sa õhtusöögiks Marcus Crassust?»

«Ei, ta ootab Pompeius Suurt.»

Sel ajal ilmus uksele kolossaalset kasvu, tugeva kehaehitusega, alles ilus mees, kuigi tal oli juba hõbedat juustes.

«Trebonius…»

«Tervist, Trebonius…»

«Tere tulemast, Trebonius!» hüüdis korraga mitu häält.

Trebonius oli lanista. Ta oli mõni aasta tagasi sulgenud oma kooli ja elas nüüd selle kasutoova elukutsega soetatud säästudest. Kuid harjumus ja sümpaatiad tõid teda endiselt alati gladiaatorite seltskonda ja seepärast oli ta alaliseks külaliseks kõigis Esquilinuse ja Subura odavais restoranides ja kõrtsides, kus need õnnetud tavaliselt kogunesid.

Peale selle räägiti salaja, et tema oli üks neid, kelle abi kasutasid sisemiste rahutuste ajal patriitsid, tehes talle ülesandeks värvata suurel hulgal gladiaatoreid. Kõneldi, et tema käsutuses olid terved gladiaatorite malevad ja et määratud ajal ilmus ta nendega foorumile või komiitsidele, kui seal arutati mõnd tähtsat asja, millega seoses oli vaja hirmutada kohtunikke, tekitada segadust ja vahel isegi korraldada taplust. Kinnitati, et Trebonius ammutas oma tutvusest gladiaatoritega suurt kasu.

Kuidas lugu oligi, aga õige oli see, et Trebonius oli nende sõber ja soosija, ja seepärast ruttaski ta sel päeval pärast tsirkuses toimunud vaatemängude lõppu väljapääsu juurde, kus ootas, kuni ilmus Spartacus, kaelustas teda, suudles ja õnnitles ning kutsus õhtusöögile Venus Libitina trahterisse.

Trebonius astus Lutatia trahterisse Spartacuse ja gladiaatorite grupi saatel.

Kärarikaste tervitustega võtsid juba trahteris olevad külalised juurdetulijaid vastu. Tsirkusemängudel viibinud olid uhked, et võisid näidata õnnelikku ja vahvat Spartacust – päevakangelast – neile, kes teda veel ei tundnud.

«Siia, siia, vapper gladiaator,» ütles Lutatia, Spartacuse ja Treboniuse ees teise tuppa minnes, «siin on teile õhtusöök valmis pandud. Tulge, tulge,» lisas ta juurde, «sinu Lutatia mõtles sinu peale, Trebonius, ja loodab, et sai hakkama nii hea jänesepraega, missugust pole pakutud isegi Marcus Crassuse juures.»

«Kohe takseerime, mis sa siin oled valmistanud, vana kelm,» vastas Trebonius perenaisele õlale patsutades, «esialgu aga too meile kruus veliterni veini! On see vana?»

Lõbusad naljad ja elav vestlus täitsid varsti toa valju käraga. Ainult Spartacus üksi, keda kõik imetlesid, ülistasid ja hellitasid, polnud lõbus, sõi vastumeelselt ega naljatanud – võib-olla oli see nii paljude sel päeval läbielatud erutuste tagajärg. Nukrusepilv varjutas tema laupa ja ei lahkus, teravmeelsed naljad ega naer ei lõbustanud teda.

«Herculese nimel!… Ma ei mõista sind,» ütles viimaks Trebonius, kes nägi, et Spartacuse peeker on alles täis. «Mis sul viga on?… Sa ei joo…»

«Miks oled sa nukker?» küsis omakorda üks kutsutuist.

«Jumalate ema Juno nimel!» hüüdis teine gladiaator, kelles hääldamise järgi võis ära tunda samniiti. «Võib arvata, et me ei istu mitte sõprade keskel olengul, vaid peietel ja et sa ei pühitse mitte vabakssaamist, vaid nutad oma ema surma pärast.»

«Minu ema!» lausus nendest sõnadest vapustatud Spartacus sügava ohkega. Ja kuna ta ema meenutades veel nukramaks muutus, siis tõusis endine lanista Trebonius ja hüüdis peekrit tõstes:

«Panen ette juua vabaduse auks!»

«Elagu vabadus!» hüüdsid õnnetud gladiaatorid välkuvate silmadega, püsti karates ja oma peekreid tõstes.

«Sa oled õnnelik, Spartacus, et said vabaduse juba eluajal,» ütles noor heledajuukseline gladiaator meelekibedusega, «meie aga saame ta alles surres.»

Esimese vabaduse auks hõigatud hüüde juures selgines Spartacuse ilme; ta tõusis püsti kirka näoga, naeratavate huultega, tõstis oma peekri kõrgele ja hüüdis selge, tugeva, kõlava häälega:

«Elagu vabadus!»

Aga gladiaatori nukrate sõnade ajal tõstis Spartacus peekri vastumeelselt huultele. Ta ei suutnud seda lõpuni tühjendada ja laskis kurbuse- ning meeleheitehoos pea norgu. Ta pani peekri lauale, istus huuli kokku pigistades oma kohale ja vajus sügavaisse mõtteisse.

Tekkis vaikus, mille kestel kümne gladiaatori pilgud, milles oli kadedust ja rõõmu, olid pööratud õnnelikule seltsimehele.

Selle vaikuse katkestas Spartacus. Nagu oleks ta üksi või pooleldi teadvusetu, hakkas ta liikumatu ja mõtliku pilguga lauale vaadates pikkamisi, sõnahaaval midagi sosistama: see oli üks salm laulust, mida gladiaatorid Actianuse koolis harjutus- ja vehklemistundides tavaliselt omaette laulsid:

Ta sündis vaba mehena,

ei painutanud selga;

siis võõrsil vapralt võideldes

sai vangirauad jalga.

Nüüd tema võitlus au ei tee

ta rahva jumalaile.

Ei ole enam kaitseks see

ta maale, armsamaile.

Vaid võitlusmängus sureb

gladiaator…

«Meie laul!» sosistasid mõned gladiaatorid imestuse ja rõõmuga.

Spartacuse silmad lõid nii heledasti särama, et võis kergesti aimata, kui ääretult õnnelik ta on. Siis muutus ta jälle süngeks ja ükskõikseks ning küsis hajameelselt oma õnnetuskaaslastelt:

«Missugusesse kooli te kuulute?»

«Lanista Julius Rabetiuse kooli.»

Spartacus võttis laualt oma peekri, tühjendas selle, ja justkui pöördudes sel hetkel sisseastuva orjatari poole, ütles ükskõikse häälega:

«Valgust!»

Gladiaatorid vahetasid kiiresti pilke ja heledajuukseline noormees lisas juurde hajameelse ilmega, nagu jätkates alustatud vestlust:

«Ja vabadust… Sa said ta ärateenitult, vapper Spartacus.»

Spartacus vahetas temaga paljutähendava pilgu. Sel hetkel kostis uksele ilmunud mehe vali hääl: «Jah, sina oled vabaduse ära teeninud, võitmatu Spartacus!»

Kõik pöörasid pea ukse poole. Lävel seisis Lucius Sergius Catilina, mehine kogu avarasse tumedasse mantlisse mähitud.

Kui Catilina lausus sõna «vabadus», peatusid temal Spartacuse ja kõigi gladiaatorite küsivad pilgud.

«Catilina!» hüüdis Trebonius, kes istus seljaga ukse poole ja polnud seepärast mitte kohe sisseastujat silmanud. Ta läks talle kiiresti vastu, kummardas aupaklikult, tõstis tervituseks käe kombekohaselt huultele ja sõnas:

«Tere, tere, kuulsusrikas Catilina… Missugusele heale jumalannale, meie kaitsjale, võlgneme tänu au eest näha sind meie keskel?»

«Ma otsisin just sind, Trebonius,» ütles Catilina.

«Ja ka sind,» lisas ta siis juurde Spartacuse poole pöördudes.

Kuuldes Catilina nime, kes oli kogu Roomas kuulus oma julmuse, oma märatsemiste, oma jõu ja mehisuse poolest, vahetasid gladiaatorid hämmastunult, isegi ehmunult pilke. Mõned kahvatasid. Ka Spartacus ise, kelle vapras rinnas süda iial hirmu pärast ei värisenud, võpatas patriitsi kohutavat nime kuuldes. Laupa kortsutades suunas ta pilgu Catilina silmadesse.

«Mind?» küsis ta imestunult.

«Jah, just sind,» vastas Catilina rahulikult, võttes istet temale pakutud pingil ja andes kõigile märku istuda.

«Ma ei teadnud, et kohtan sind siin ega isegi lootnud seda, aga olin peaaegu veendunud, et leian siit sinu, Trebonius, ja et sina juhatad mulle, kust võib leida seda julget ja tublit meest.»

Üha enam hämmastudes vaatas Spartacus uurivalt Catilinat.

«Sulle kingiti vabadus, ja sa väärid seda. Aga sulle ei antud raha, millest sa võiksid elada, kuni leiad viisi selle teenimiseks. Ja et sina oma vaprusega andsid mulle täna tubli kümme tuhat sestertsi, mis ma võitsin kihlveoga Gnaeus Cornelius Dolabellalt, siis otsisin ma sind, et anda sulle osa sellest võidust. Ta kuulub sulle õiguse järgi, sest kui mina riskisin rahaga, siis sina panid kahe tunni kestel mängu oma elu.»

Juuresolijate keskel kostis sosinat, millega nad avaldasid heakskiitu ja poolehoidu sellele aristokraadile. Spartacus tundis end liigutatuna niisugusest osavõtust, mida osutati temale, kellele enam ammu polnud osaks saanud heatahtlikku suhtumist.

«Ma olen sulle väga tänulik, kuulsusrikas Catilina, sinu suuremeelse pakkumise eest, mida ma siiski ei saa ega tohi vastu võtta. Küllap ma leian võimalusi elatuda oma tööst: ma hakkan õpetama maadlemist, võimlemist ja vehklemist.»

Catilina, kes oli juhtinud Treboniuse tähelepanu sellega kõrvale, et oli ulatanud talle oma peekri ja käskinud segada veliterni veini hulka vett, kummardus Spartacuse kõrva juurde ja sosistas kiiresti, vaevalt kuuldavalt:

«Ka mina kannatan ju oligarhide viha all, ka mina olen selle põlatud ja rikutud rooma seltskonna ori, ka mina olen gladiaator patriitside keskel, ka mina soovin vabadust ja… tean kõik…»

Ja kuna Spartacus võpatas ning pea tagasi heitis, uurides pilguga Catilinat, jätkas see: «Ma tean kõik ja… mina olen teiega… ja jään teiega.»

Seejärel kergitas ta end veidi ja ütles valjema häälega, nii et kõik kuuleksid:

«Sellepärast ei keeldu sa kahest tuhandest sestertsist, ilusatest uutest kuldrahadest, mis on selles väikeses kukrus.»

Ja ulatades Spartacusele kukru, lisas ta:

«Kordan, ma ei kingi sulle seda raha – sa oled selle teeninud, see on sinu oma. See on sinu osa meie tänasest saagist.»

Sel ajal kui kõik juuresolijad tõid kuuldavale aupaklikke kiiduavaldusi ja vaimustushüüdeid Catilina helduse kohta, võttis viimane oma kätte Spartacuse parema käe ja surus seda niisugusel viisil, et gladiaator võpatas.

«Kas sa nüüd usud, et ma tean kõik?» küsis patriits poolvaljusti.

Startacus ei mõistnud, kust oli Catilina mõned salamärgid ja -sõnad teada saanud; kuid täielikult veendunud, et Catilina tõesti teadis kõik, vastas ta tema käepigistusele, peitis talle antud kukru põue tuunika alla ja ütles:

«Ma olen nii erutatud ja vaimustatud sinu teguviisist, et ei suuda vääriliselt tänada sind, üllas Catilina. Aga kui sa nõus oled, tulen ma homme õhtul sinu majja, et väljendada sulle kogu oma tänulikkust.»

Spartacus kriipsutas alla viimaseid sõnu, rõhutades neid eriti, ja andis pilguga midagi mõista patriitsile, kes noogutas nõusoleku märgiks.

«Minu majas oled sa alati soovitud külaline, Spartacus. Nüüd aga,» lisas Catilina kohe juurde Treboniuse ja teiste gladiaatorite poole pöördudes, «joogem peekritäis falerni veini, kui see urgas ainult suudab osutada külalislahkust falerni veinile.»

Falerni vein maitsti varsti ära ja see leiti olevat üsna hea, ehkki mitte niivõrd vana, nagu oleks võinud soovida.

«Kuidas sa leiad ta olevat, auline Catilina?» küsis Lutatia.

«Päris kena vein.»

Pärani avatud silmade pilk lauale suunatud ja sõrmede vahel masinlikult tinakahvlit keerutades istus Catilina tükk aega sõnagi lausumata ja liikumatult lauakaaslaste hulgas, kes samuti vaikisid.

Tema silmade verise läike järgi, käte värisemise, kõigi musklite närviliste tõmbluste ja põiki üle lauba käiva suure veeni äkilise paisumise järgi otsustades toimus Catilina hinges hirmus võitlus ja tema ajus keerlesid julmad kavatsused.

«Millele sa mõtled, Catilina? Mis teeb sulle niisugust meelehärmi?» küsis viimaks Trebonius, kuuldes tema ohet, mis sarnanes möirgega.

«Ma mõtlesin,» vastas Catilina, «et tol aastal, kui valati nõusse see falerni vein, tapeti reeturlikult oma maja portikuse all tribüün Livius Drusus, niisamuti nagu vähe aastaid enne seda tapeti tribüün Lucius Apuleius Saturnius, nagu veel enne seda olid elajalikult surmatud Tiberius ja Gaius Gracchused – kaks suurimat inimest, kes olid meie kodumaa ehteks. Ja iga kord ühe ning sellesama asja pärast – vaeste ning rõhutute huvide kaitsmise pärast, iga kord ühe ja sellesama kuritegeliku käega – autute aristokraatide käega.»

Ja hetkelise mõtiskluse järel hüüdis ta:

«Kas siis suurte jumalate käskudes on tõesti kirjutatud, et rõhutud ei saa iial rahu, et vaesed ei saa iial leiba, et inimkond jääb alati jagatuks kahte leeri – huntideks ja talledeks, õgijaiks ja õgitavaiks?…»

«Ei! Kõigi Olümpose jumalate nimel!» hüüdis võimsal häälel Spartacus, rusikaga lauale lüües.

Sel ajal kui toimus see kõnelus, paisus eestoas kisa ja kära aina suuremaks, vastavalt ärajoodud veini hulgale.

Äkki kuulsid Catilina ja tema lauakaaslased hüüdeid: «Aa, Rhodopeia! Rhodopeia!»

Selle nime juures võpatas Spartacus kogu kehast. See meenutas talle sünnimaad Traakiat, mägesid, tema kodu, tema perekonda. Õnnetu! Kui palju magusaid ja kurbi mälestusi!

«Tere tulemast, tere tulemast, kaunis Rhodopeia!» hüüdsid korraga paarkümmend joomarit.

Rhodopeia oli ilus kahekümne kahe aastane neiu, pikk ja sihvakas, elavate ja väljendusrikaste siniste silmadega. Pikad heledad juuksed ümbritsesid tema korrapäraste joontega nägu. Ta oli riietatud sinisesse hõbeääristega kaunistatud tuunikasse; tema käsivarsi ehtisid hõbedast käevõrud, pea ümber oli köidetud sinine villane pael. Kogu tema välimuse järgi võis taibata, et ta pole roomlanna, vaid orjatar. Oli kerge mõista, millist õnnetut elu ta oli sunnitud elama.

Südamlikust ja aupaklikust kohtlemisest, mis Venus Libitina kõrtsi jultunud ja häbitute alaliste külaliste poolt talle osaks sai, oli näha, et see neiu on väga heasüdamlik, hoolimata raskest elust, ja äärmiselt õnnetu, hoolimata teeseldud lõbususest.

Sattunud ükskord Lutatia kõrtsi üleni verisena hoopidest, mis talle oli andnud tema peremees, elukutselt kupeldaja, oli ta palunud lonksu veini, et end veidi kosutada. Sellest päevast alates astus Rhodopeia iga kahe või kolme päeva järel esimesel võimalusel õhtuti Lutatia trahterisse sisse. Siin veedetud veerand tundi vaba elu näis talle õndsa puhkusena võrreldes selle põrguga, milles ta oli sunnitud elama.

Hauakaevaja Luvenius, tema seltsimees, keda kutsuti Aresiuseks, ja võltskerjus Vellenius, sattunud hoogu liiga rohkest tipsutamisest, hakkasid vestlema Catilinast. Neil oli juba teada, et ta viibib kõrvaltoas. Kolm joobnut tõid kuuldavale igasuguseid teotusi patriitside kohta, ehkki teised külalised katsusid manitseda neid ettevaatlikumale väljendusviisile.

«Ei, ei,» karjus hauakaevaja Aresius, «ei, Herculese nimel! Ei maksa lasta siia neid alatuid kaane, kes imevad meie verd, ja lubada neil teotada meid meie koosviibimiskohtades oma juuresolekuga.»

«Ja kes on see rikas prassinguisse ja kuritegudesse uppunud Catilina, Sulla palgamõrvar? Milleks tuleb ta siia, riietatuna oma toredasse latiklaaviasse, irvitama meie vaesuse üle, mille põhjuseks on tema ise ja kõik tema sõbrad patriitsid?»

Nii kõneles Luvenius märatsedes ja püüdis lahti rabelda jõumehe käest, kes ei lasknud tal teise tuppa tormata ja seal tüli alustada.

«Jää ometi vait, neetud joodik! Milleks teotada seda, kes sind ei puuduta? Ja kas sa ei näe, et temaga on kümme või kaksteist gladiaatorit, kes sinu vana naha tükkideks rebivad?»

«Ma vilistan gladiaatorite peale!… Vilistan nende peale!» kisendas omakorda Aemilius Varinus nagu meeletu. «Teie olete vabad kodanikud ja Jupiteri kõikvõimsate välkude nimel, kardate neid põlatud orje, kes on määratud selleks, et tappa üksteist meie lõbuks?… Venus-Aphrodite jumaliku ilu nimel, ma tahan, et sellele uhket toogat kandvale lurjusele, kes ühendab endas kõiki patriitside pahesid ja kõiki madalaima pööbli pahesid, antaks õppetund, mis alatiseks võtaks temalt himu tulla siia tundma mõnu vaese pleebsi õnnetuste vaatlemisest.»

«Kasi Palatinusele!» karjus Vellenius.

«Kao või Styxi, välja siit!» lisas juurde Aresius.

«Patriitsid välja siit! Välja aristokraadid! Välja Catilina!» karjus korraga kaheksa või kümme häält.

Neid hüüdeid kuuldes kortsutas Catilina ähvardavalt kulmu ja kargas oma kohalt üles. Trebonius ja üks gladiaator tahtsid Catilinat tagasi hoida, kuid too sööstis ettepoole ja jäi lävele seisma. Käed rinnal vaheliti, pea püsti, hüüdis ta ähvardaval pilgul oma hirmsa hääle täie jõuga:

«Hei, te taipamatud konnad! Millest te krooksute? Miks määrite oma räpaste orjasuudega Catilina lugupeetavat nime? Mida te tahate minult, põlastusväärsed tõugud?»

Selle võimsa hääle ähvardav kõla näis hetkeks ehmatavat tülinorijaid, kuid varsti kostis kellegi hüüe:

«Me soovime, et sa siit minema läheksid!»

«Palatinusele! Palatinusele!» hüüdsid teised hääled.

«Või Gemoniae trepile! Seal on sinu koht!» karjus Aemilius Varinus kriiskavalt.

«No katsuge siis mind siit minema ajada! Astuge ette, julgemini, alatu pööbel!» möirgas Catilina, võtnud käed rinnalt ja sirutades neid välja nii, nagu tehakse maadluseks valmistudes.

Plebeide hulgas tekkis hetkeline kõhklus.

«Oo, põrgu jumalate nimel!» karjus viimaks hauakaevaja Aresius. «Sa ei haara mind selja tagant nagu vaest Gratidianust. Sa pole ju ometi Hercules!»

Ja ta tormas Catilina kallale, kuid sai temalt nii hirmsa hoobi rindu, et vankus ja kukkus tagapool seisjate kätele; samal ajal sai ka hauakaevaja Luvenius, kes samuti oli Catilina kallale karanud, viimase käest välgukiirusel kaks hoopi järgemööda palja peakolu pihta, nii et ta lähima seina juures selili kukkus.

Hirmunult pugesid naised kiljudes ja valjusti nuttes Lutatia leti taha. Suures toas algas möll, kostis purunevate nõude ja kukkuvate pinkide kolinat, kõlas karjeid, sõimu ja needusi. Tagumises toas viibivad külalised, Trebonius, Spartacus ja teised gladiaatorid, palusid Catilinat ukse eest kõrvale minna, et ka nemad saaksid kaklusse sekkuda.

Vahepeal virutas Catilina tugeva hoobi kõhtu kerjus Velleniusele, kes oli pussiga tema kallale tormanud, ja paiskas ta maha.

Selle kukkumise juures taganesid Catilina vaenlased, kes olid tungil koos trahteri teise toa ukse juures, Lucius Sergius aga paljastas lühikese mõõga, ja sööstis ettepoole, jagades lapiti mõõgaga hirmsaid hoope joomarite selgadele ja hüüdes kähiseva häälega, mis pigem sarnanes metslooma möirgamisega:

«Alatu pööbel, häbematud! Teie olete alati valmis lakkuma selle jalgu, kes teid tallab, ja teotama seda, kes alla laskub, et sirutada teile käsi…»

Kohe Catilina järel, niipea kui ta oli ukse vabaks jätnud, tungisid tuppa Trebonius, Spartacus ja nende seltsimehed.

Kaklejad, kes selletagi olid hakanud taganema Catilina hoopide rahe all, pistsid gladiaatorite pealerõhumisel kiiresti põgenema. Trahter jäi varsti täiesti tühjaks. Ainult Luvenius ja Vellenius jäid maha lamama uimastena ning oigavatena ja nurgas ahju kõrval seisis ükskõikse pealtvaatajana, käed vaheliti rinnal, Gaius Taurivius, kes polnud kähmlusest mingil viisil osa võtnud.

«Alatud, jälgid olendid…» karjus raskelt hingates Catilina, kes jälitas põgenejaid kuni välisukseni.

Seejärel pöördus ta naiste poole, kes ikka veel nutsid ning halisesid, ja karjus:

«Jääge lõpuks vait, neetud nutunaised!»

«Säh, siin on sulle!» lisas Catilina siis juurde, visates viis kuldraha letile, mille taga Lutatia purustatud nõusid ja plehkupannud logardite poolt maksmata jäetud roogi ja veini taga nuttis. «Siin on sulle, talumatu viriseja! Catilina maksab kogu selle rahvarämpsu eest!»

Rhodopeia, kes oli kogu aeg vaadelnud Catilinat ja tema sõpru hirmust päraniaetud silmadega, muutus sel hetkel äkki kahvatuks nagu lina ja sööstis Spartacuse juurde, hüüdes

«Ma ei eksinud! Ei, ei, ma ei eksinud! See oled sina, Spartacus, minu Spartacus!»

«Kuidas!… hüüdis gladiaator, pöördudes kiiresti selle hääle peale ja vaadates kirjeldamatu ärevusega tema juurde jooksnud tütarlast: «Sina? On see võimalik? Sina? Mirza?!… Mirza!… õeke!…»

Ja üldise imestuse saatel viskusid vend ja õde teineteise kaenlasse.

Pärast esimest pisarate ja suudluste hoogu vabastas Spartacus end äkki õe kaenlast, võttis tal kätest kinni, lükkas ta endast eemale, ja silmitsedes surnukahvatuna teda pealaest jalatallani, pomises väriseva häälega:

«Aga sina… Ah!» hüüdis ta siis, lükates tütarlapse põlguse- ja jälkusežestiga eemale.

«Sinust on saanud…»

«Ma olen orjatar,» pomises õnnetu tütarlaps suure häälega nuttes. «Ühe lurjuse orjatar… Vitsad, tulise rauaga põletamine… Kas mõistad, Spartacus, kas mõistad?»

«Vaeseke! õnnetu!» ütles gladiaator kaastundest väriseva häälega. «Siia, siia, minu südame juurde…»

Ja ta tõmbas Mirza enda ligi, surus ta tugevasti rinnale ja suudles teda.

Hetk hiljem aga tõstis ta pisaraist märjad ja vihast välkuvad silmad lae poole, raputas ähvardavalt võimsat rusikat ja hüüdis kirglikult: