Читать книгу Spartacus - Rafaello Giovagnoli - Страница 5

Neli päeva enne novembri iide (10. novembril) rooma ajaarvamise 675. aastal, Publius Servilius Vatia Isauricuse ja Appius Claudius Pulcheri konsulaadi ajal olid Rooma tänavad juba koidikust alates rahvast täis. Murruna voolas inimesi kõigist linnaosadest Suure Tsirkuse poole.

Esquilinuse ja Subura kitsaste kõverate ja rahvarohkete tänavate poolt, kus elas peamiselt lihtrahvas, liikus inimsumm aina suurenedes mööda peatänavaid – Trahterite, Pottsepa ja Uut tänavat – ühte suunda – tsirkuse poole.

Kodanikke, töölisi, proletaarlasi, vabaks lastud orje, vanu, vigaseid ja armidega kaetud gladiaatoreid, uhkete leegionide puruvaeseid ja sandiks tehtud veterane, naisi lihtrahva hulgast, narre ja veiderdajaid, tantsijatare ja vilgaste laste salku läks lõputu roduna. Rõõmsad näod, lõbusad pilgud, muretu jutt ja kerged naljad andsid tunnistust sellest, et rahvas läks mingisugusele armastatud vaatemängule.

Kuningas Tarquinius Priscuse poolt 138. aastal Rooma asutamisest arvates ehitatud tsirkust hakati nimetama Suureks 533. aastast alates, millal tsensor Quintus Flaminius ehitas teise, tema nime järgi nimetatud tsirkuse.

Suur Tsirkus, mis asetses Murcia orus Palatinuse ja Aventinuse künka vahel, polnud sündmuste ajaks, mida selles raamatus kirjeldatakse, veel saavutanud neid tohutuid mõõtmeid ega seda toredust, mis andsid talle hiljem Julius Caesar ja Octavianus Augustus. Siiski oli see määratu suur majesteetlik ehitis, mille pikkus oli kaks tuhat ükssada kaheksakümmend ja laius üheksasada üheksakümmend kaheksa rooma jalga ja mis mahutas üle saja kahekümne tuhande pealtvaataja.

Tsirkusel oli enam-vähem ovaalne kuju; läänepoolses otsas oli ta sirgjooneliselt ära lõigatud, tema idapoolne ots aga sulgus poolringiga. Tsirkuse lääneosas asetses oppidum – kolmeteistkümne kaarega ehitis. Keskmises kaares oli üks tsirkuse kahest peasissekäigust, mida nimetati Paraadväravaks. Selle kaudu tuli areenile rongkäik jumalate kujutustega, ja selle ilmumine oli mängude algamise märgiks. Ülejäänud kaheteistkümnesse kaarde olid paigutatud tallid või «kongid», kus asetsesid vankrid ja hobused, kui areenil peeti võiduajamisi, ja gladiaatorid ning metsloomad, kui toimusid verised võitlused.

Oppidumi juurest laskusid täisringidena alla rohkearvulised astmete read – istmed pealtvaatajate jaoks. Istmete read lõppesid portikuses, kaarte all, kus olid kohad suursuguste naiste jaoks.

Paraadvärava vastas oli Triumfivärav. Selle kaudu tulid sisse võitjad. Paremal pool oppidumist asetses Surmavärav. Selle pahaendelise ukse kaudu koristasid erilised tsirkuseteenrid pikkade konksude abil ära tapetud või surevate gladiaatorite moonutatud kehad.

Areeni läbi lõigates kulges oppidumi ja Triumfivärava vahel peaaegu viiesaja jala pikkuselt madal sein, nõndanimetatud «seljak». Selle abil määrati distantse võiduajamistel.

Seljaku keskel kerkis päikese obelisk, sellest kahel pool seisid väikesed tornid, sambad, ohvrialtarid ja kujud.

Areeni ümbritses rinnatis. Piki seda kulges veega täidetud kraav, kraavi taga kerkis raudvõre. Kõik need tõkked kaitsesid pealtvaatajaid areenil märatsevate metsloomade võimaliku kallaletungi eest. Nii nägi välja see grandioosne vaatemängude jaoks määratud ehitis, kuhu lõputu hulgana voolas kokku roomlasi.

Mis toimus siis sel päeval? Mis pidu siin peeti? Missugune vaatemäng meelitas tsirkusse niisuguse hulga rahvast?

Lucius Cornelius Sulla Õnnelik, Itaalia valitseja, Rooma hirm, oli juba mitme nädala eest lasknud kuulutada, et ta kolm päeva järgemööda võõrustab ja lõbustab vaatemängudega rooma rahvast.

Ja juba tsirkuses toimuvate vaatemängude eelpäeval istus kogu rooma pööbel Marsi väljakul ja Tiberi kaldal laudade taga, mis olid kaetud julma diktaatori käsul. Pööbel pidutses kärarikkalt kuni öö saabumiseni, andudes lõpuks ohjeldamatule orgiale. See pidu, mille korraldas Gaius Mariuse hirmus vaenlane, oli kuninglikult tore ja suurepärane, seal valitses toidu ja peenimate veinide ennekuulmatu küllus.

Sulla Õnneliku heldus oli nii suur, et nende Herculese auks korraldatud pidustuste ja mängude jaoks ohverdas ta terve kümnendiku oma varandusest.

Niiviisi kinkis Sulla roomlastele vasaku käega osa rikkusi, mis ta oli kokku riisunud paremaga, ja Rooma kodanikud, kes hingepõhjas kandsid surmaviha Lucius Cornelius Sulla vastu, võtsid temalt teeseldud lõbusa ilmega vastu vaatemänge ja võõrustusi.

Saabus päev. Pilvedest läbi tungides hakkasid eredad päikesekiired kuldama kümne künka tippe, templeid, basiilikaid ja patriitside säravalt valendavaid kallihinnalisest marmorist paleesid. Oma elustava paistega soojendas päike inimesi, kes olid aset võtnud Suure Tsirkuse pinkidel.

Enam kui sada tuhat kodanikku ootas rooma rahva armastatuimat vaatemängu – gladiaatorite võitlust.

Raske on kujutleda ülevat panoraami, mille moodustas tohutu tsirkus, mida täitsid enam kui sada tuhat mõlemast soost, mitmesuguses vanuses ja mitmesuguse ühiskondliku seisundiga pealtvaatajat. Selle rahvamassi tekitatav müra, võimas nagu vulkaani kõmin, peade ja käte liikumine, mis .sarnanes mere raevuse ja ähvardava möllamisega tormi ajal, olid ainult suurepärase, ei millegagi võrreldava pildi detailid, mida pakkus Suur Tsirkus sel hetkel.

Amfiteatris sõi lihtrahvas kaasatoodud toitu. Suure isuga pugiti sinki, külma loomaliha, üldiselt armastatud verivorsti ja juustu- ning meepirukaid või kuivikuid. Söömisega käisid kaasas teravmeelsused, siivutud naljad, muretu lobisemine, lakkamatu vali naer ja sagedane veinirüüpamine.

Praetud ubade ja pirukate müüjad leidsid ostjaid plebeide hulgas, kes ostsid neid odavaid maiustusi, et oma naistele ja lastele pisut meelehead teha.

Ülipeened ja tähtsad rahameeste, ratsanike ja patriitside perekonnad kogunesid elavalt vestlevaisse gruppidesse. Elegantsed keigarid katsid kõvu istmeid mattide ja vaipadega ning avasid päikesevarje, et kaitsta ilusaid matroone ja graatsilisi neiusid kõrvetavate päikesekiirte eest.

Triumfivärava lähedal kolmandas reas istus kahe kavaleri vahel haruldaselt ilus matroon. See naine oma saleda ja painduva pihaga ning imekaunite õlgadega jättis juba esimesel pilgul tõelise Rooma tütre mulje.

Korrapärased näojooned, kõrge laup, ilusa kumerusega nina, väike suu ja suured mustad ilmekad silmad andsid talle hurmava veetluse. Pehmed ja peened ronkmustad juuksed, mis tihedaina ja kähardamatuina olid laubal kogutud kalliskividest diadeemi alla, langesid õlgadele.

Tal oli üll peenimast valgest villasest riidest, alt ilusa kuldtriibuga ääristatud tuunika, mis laskis näha kogu tema keha graatsiat; tuunika peal langes kauneis voltides alla valge purpurpunaste triipudega palla.

See nii toredasti riietatud ja nii ilus naine polnud tõenäoliselt veel kolmkümmend aastatki vana; see oli Valeria, Lucius Valerius Messala tütar, kuulsa kõnemehe Quintus Hortensiuse, Cicero võistleja poolõde. Alles mõni kuu tagasi oli Valeria oma mehe poolt hüljatud sigimatuse ettekäändel. Tegelikult aga oli lahutuse põhjuseks Valeria käitumine, mille kohta ammu käis kõla kogu Roomas: Valeriat peeti kombelõdvaks naiseks. Igatahes aga oli ta läinud mehest lahku niisugusel viisil, et tema au oli jäänud küllaldaselt kaitstuks sääraste etteheidete eest.

Tema kõrval istus Aelvius Medullius. See oli pikk, kahvatu, kõhn, klanitud mees, kelle parfümeeritud, liikumatu ja ilmetu nägu kandis igavuse ning apaatia pitserit; ta oli alles kolmkümmend viis aastat vana, aga juba näis elu talle ebahuvitav. Aelvius Medullius kuulus nende hellitatud rooma patriitside hulka, kes õiguse ohverdada ennast isamaa ja tema kuulsuse eest jätsid plebeidele, ise aga eelistasid toretsevas jõudeolekus pillata pärusmõisaid.

Teisel pool Valeria Messalat istus Marcus Decius Caedicius, umbes viiekümneaastane ümmarguse avala näoga patriits, lõbus ilus lühikasvuline paks isand, kelle ülim õnn seisis võimalikult kauakestvas viibimises laua taga trikliiniumis. Ta raiskas poole oma päevast selle peale, et nautida maitsvaid roogasid, mida talle valmistas tema kokk, üks tuntumaid spetsialiste Roomas. Teise poole päevast pühendas ta mõtteile õhtusest söömaajast. Ühesõnaga, lõunat seedides unistas Marcus Decius Caedicius õhtusöögist.

Siiasamasse tuli hiljem ka Quintus Hortensius, kes oli kuulus oma kõneosavuse poolest. Quintus Hortensius polnud veel kolmekümmend kuut aastat vana. Ta oli kaua harjutanud liikumis- ja kõnelemisoskust; oli õppinud harmooniliselt valitsema iga oma žesti, iga sõna, nii et senatis, trikliiniumis või mõnes muus kohas ilmutas iga tema liigutus hämmastavat suursugusust ja ülevust, mis näisid sünnipäraseina. Hortensius oli osav näitleja; poolte eest oma triumfidest võlgnes ta tänu meloodilisele häälele ja kõigile deklamatsioonikunsti võtteile, mis ta oli omandanud niivõrd hästi, et isegi tuntud traagik Aesopus ja kuulus Rosciue ruttasid foorumile, kui Hortensius kõnet pidas, selleks et temalt deklamatsiooni õppida.

Seal lähedal, kus istusid Valeria ja tema kaasvestlejad, viibisid kasvataja järelevalve all kaks patriitside klassi kuuluvat poissi, üks neljateistkümne-, teine kaheteistkümneaastane. Need olid Caepio ja Cato, Porciuste suguvõsast, tolle Cato Censori järeltulijad, kes oli teise Puunia sõja ajal seeläbi kuulsaks saanud, et oli iga hinna eest taotlenud Kartaago hävitamist.

Noorem vendadest, Caepio, näis jutukam ja lahkem, ja sellal kui ta sageli pöördus oma kasvataja Sarpedoni poole, seisis noor Marcus Porcius Cato vaikivana ja mossis, kurja, pahura ilmega, mis sugugi ei sobinud tema eaga. Juba nüüd oli temas tunda iseloomu sitkust ja kindlust ning visa järeleandmatust veendumustes. Sünnipärane hinge mehisus, kreeka, eriti stoa filosoofia uurimine ja lõpuks tema karmi vanaisaga seotud traditsioonide püsiv järgimine olid teinud sellest neljateistkümneaastasest poisist tõelise kodaniku. Hiljem võttis ta endalt elu Uticas, viies enesega hauda latiini vabaduse lipu, millesse ta oli end mässinud nagu surilinasse.

Triumfivärava kohal väljapääsu lähedal istus veel üks patriitsisoost poiss, samuti kasvatajaga; ta oli süvenenud vestlusse noormehega, kes oli pisut üle seitsmeteistkümne aasta vana. Noormehe kahvatus, läikivaist mustadest juustest piiratud näos välkusid suured mustad silmad, milles süttis kõrge vaimuande sädemeid.

See oli Titus Lucretius Carus, kes hiljem tegi oma nime surematuks poeemiga «Asjade loomusest». Tema kaasvestleja, kaheteistkümneaastane poiss Gaius Longinus Cassius, endise konsuli Cassiuse poeg, julge ja tugev, asus hiljem ühel kõige silmapaistvamal kohal sündmuste ajaloos, mis toimusid enne ja pärast Rooma vabariigi langemist.

Lucretius ja Cassius vestlesid elavalt.

Nende läheduses istus auahne ja kaval Faustus, Sulla poeg. Tema kahvatu, roidunud nägu kandis hiljutiste vigastuste jälgi. Igerik, punajuukseline, siniste silmadega, näis ta olevat uhke selle üle, et on saatuse poolt ära märgitud kui õnneliku diktaatori õnnelik poeg.

Seni kui pealtvaatajad ootasid konsulite ja Sulla saabumist, kes oli korraldanud roomlaste jaoks tänase lõbustuse, vehklesid areenil gladiaatoriõpilased – tirod, võideldes kiiduväärse õhinaga järeletehtud nuiade ja puust mõõkadega, kuid ilma endale kahju tegemata.

See veretu võitlus ei pakkunud mingit lõbu kellelegi pealtvaatajaist, välja arvatud vanad leegionärid ja vabaks lastud gladiaatorid-rudiaariused, kes olid osa võtnud sadadest võitlustest. Äkki kostis kogu amfiteatris vali üldine käteplagin.

«Elagu Pompeius!… Elagu Gnaeus Pompeius!… Elagu Pompeius Suur!…» hüüdsid tuhanded hääled.

Astunud tsirkusse, võttis Pompeius aset oppidumi rõdul. Ta tervitas rahvast elegantse kummardusega ja käsi suu juurde tõstes saatis tänutäheks suudlusi.

Gnaeus Pompeius oli aastat kakskümmend kaheksa vana; ta oli pikka kasvu ja herkulesliku kehaehitusega; tema harukordselt tihedad juuksed olid peaaegu kokku kasvanud kulmudega, mille alt vaatasid suured mandlikujulised, ent kuidagi tardunud ja ilmetud mustad silmad. Tema liikumatu näo karmid ja teravad jooned ja tema keha võimsad vormid jätsid mehise ning sõjaka ilu mulje.

Juba kahekümne viie aastasena oli see noormees pälvinud triumfi sõja eest Aafrikas ja samaaegselt saanud Sullalt, arvatavasti erakordselt hea meeleolu hetkel, lisanime «Suur».

Ta oli osanud võita armastuse kõigis leegionides, mis koosnesid kolmekümne lahingu raskustes ja ohtudes karastatud veteranidest, kes kuulutasid tema imperaatoriks.

Võib-olla olid valjud tervitushüüded, millega Suurde Tsirkusse kogunenud roomlased Pompeiust vastu võtsid, osalt seletatavad vihavaenuga Sulla vastu. Et rahval puudus võimalus väljendada seda vihavaenu muul viisil, ilmutas ta seda käteplaksutuste ja ülistustega Pompeiusele kui ainsale inimesele, kes oli suuteline korda saatma vägitegusid, mis võrdusid Sulla omadega.

Varsti pärast Pompeiuse saabumist ilmusid konsulid – Publius Servilius Vatia Isauricus ja Appius Claudius Pulcher, kelle volituste tähtaeg pidi lõppema järgmise aasta 1. jaanuaril. Serviliuse ees, kes täitis ametikohuseid käesoleval kuul, sammusid liktorid. Claudiuse ees, kes oli täitnud konsuli ametikohuseid möödunud kuul, sammusid samuti liktorid, kandes vitsakimpe – fasces.

Kui konsulid oppidumi rõdule ilmusid, tõusid kõik pealtvaatajad nagu üks mees püsti, avaldades sellega lugupidamist vabariigi kõrgeima võimu vastu.

Konsulite saabumisega lõppes õpilaste veretu võitlus, ja gladiaatorid, kellel tuli võitlustest osa võtta, ootasid ainult signaali, et tava kohaselt võimukandjate ees defileerida. Kõikide pilgud olid suunatud oppidumile ootuses, et konsulid võistluse alustamiseks märku annaksid. Kuid konsulid lasksid pilkudel ringi käia mööda amfiteatri ridu, nagu otsides kedagi, et temalt luba küsida. Tõepoolest, nad ootasid Lucius Cornelius Sullat, kes oli küll diktaatoritiitli maha pannud, kuid oli endiselt Rooma ülemvalitseja.

Viimaks kostsid käteplaksutused, algul nõrgad ja hõredad, siis aga ikka valjemad ja üldisemad. Kõik pilgud pöördusid Triumfivärava poole, mille kaudu astus tsirkusse paljude senaatorite, sõprade ja klientide saatel Lucius Cornelius Sulla.

See ebaharilik inimene oli viiekümne üheksa aastane. Ta oli üsna pikka kasvu, ilusa ja tugeva kehaehitusega, ja kui ta tsirkusse ilmumise hetkel sammus aeglaselt ning loiult nagu väsinud inimene, siis oli see nende siivutute orgiate tagajärjeks, millele ta oli andunud alati ja nüüd rohkem kui kunagi varem. Selle loiu kõnnaku peamiseks põhjuseks aga oli kurnav, parandamatu haigus, mis oli vajutanud tema näole ja kujule enneaegse vanaduse raske pitseri.

Sulla nägu oli hirmus. Mitte et ta täiesti harmoonilised ja korrapärased näojooned oleksid olnud jämedad – vastupidi, tema kõrge laup, esileulatuv nina, mis mõnevõrra meenutas lõvi oma, üsna suur suu ja võimukad huuled tegid ta isegi ilusaks; seda korrapäraste joontega nägu piirasid punakad tihedad juuksed ja valgustasid sinihallid silmad – elavad, sügavad ja läbitungivad, millele oli samaaegselt omane niihästi kotkasilmade hiilgus kui ka hüääni viltune, varjatud pilk. Nende alati julmade ja võimukate silmade igas liigutuses võis lugeda käskimisiha ja verejanu.

Meie poolt kujutatud tõetruu portree Sullast ei õigustaks epiteeti «hirmus», mida me tarvitasime tema näost kõneldes, see oli aga tõesti hirmus – kaetud mingisuguse vastiku määrdunudpunase lööbega, mille vahel siin-seal paistsid valged laigud, nii et ühe Ateena narri iroonilise väljendi järgi oli see väga sarnane mauri näoga, mis on jahuga üle puistatud.

Aeglasel sammul, elust küllastunud inimese ilmega astus Sulla tsirkusse. Lumivalgest villasest riidest tuunika peal, mis oli ümberringi kuldse ornamendiga kirjatud, kandis ta rahvusliku palliumi või traditsioonilise tooga asemel väga elegantset eredat purpurist hlamüssi, mis oli ääristatud kullaga ja kinnitatud paremal õlal ülihinnaliste vääriskividega kaunistatud kuldse pandlaga. Inimesena, kes põlgusega suhtus kogu inimkonnasse, eriti aga oma kaaskodanikesse, oli Sulla esimene neist vähestest, kes hakkasid kandma kreeka hlamüssi.

Rahvahulga käteplagina juures kõverdusid Sulla huuled muigele ja ta sosistas: «Plaksutage, plaksutage, rumalad oinad!»

Vahepeal andsid konsulid signaali etenduse alustamiseks, ja gladiaatorid, arvult sada meest, väljusid kongidest, rivistusid kolonni ning hakkasid ümber areeni sammuma.

Esimeses reas läksid retiaarius ja mirmillo. Nemad pidid esimestena teineteisega võitlema. Minnes vestlesid nad rahulikult omavahel, ehkki võitluse silmapilk oli väga lähedal. Neile järgnesid üheksa lakveaatorit, kes olid relvastatud ainult kolmharkidega ja võrkudega, mida nad pidid heitma üheksa kilpide ja mõõkadega relvastatud sekuutori peale.

Nende üheksa paari järel sammus kolmkümmend paari gladiaatoreid. Nemad pidid võitlema üksteisega, kolmkümmend võitlejat kummaltki poolt, ja niiviisi jäljendama tõelist lahingut.

Kolmkümmend neist olid traaklased, teised kolmkümmend – samniidid, suurekasvulised ja tugevad noormehed, kes paistsid silma ilu ja sõjaka välimuse poolest.

Traaklased olid relvastatud lühikeste kõveraotsaliste mõõkadega ja väikeste nelinurksete kumerapinnaliste kilpidega; peas olid neil väikesed näovarjuta kiivrid – lühidalt, neil oli selle rahva relvastus, millesse nad kuulusid. Peale selle olid uhked traaklased riietatud lühikestesse erepunasest purpurist tuunikaisse, kiivri kohal aga lehvis igaühel kaks musta sulge. Kolmkümmend samniiti kandsid omakorda Samniumi sõjameeste relvastust, see on: lühikesi sirgeid mõõku, kinnisi tiibadega kiivreid, väikesi ruudukujulisi kilpe, rauast käsivarrekaitseid, mis varjasid paremat, kilbist kaitsmata kätt, ja lõpuks sääreturviseid, mis kaitsesid vasakut jalga. Samniidid olid riietatud helesiniseisse tuunikaisse ja nende kiivrid olid ehitud kahe valge sulega.

Rongkäigu lõpetasid kümme paari andabatasid, kes olid riietatud lühikestesse valgetesse tuunikatesse ja relvastatud ainult lühikeste terariistadega, mis rohkem sarnanesid lihtsate nugadega kui mõõkadega; pead kattis igaühel kiiver, mille langetatud ja kinnitatud näovari oli korrapäratu, väga väikesed avaused silmade jaoks. Kakskümmend õnnetut pidid võitlema üksteisega nagu pimesikku mängides, lõbustades pealtvaatajaid seni, kuni loraariused – eriti selleks määratud tsirkuseteenrid – kihutavad nad tuliste oradega lähestikku kokku, et nad üksteist tapaksid.

Need sada gladiaatorit sammusid ümber areeni pealtvaatajate käteplaksutuste ja hüüete saatel. Jõudes kohani, kus viibis Sulla, tõstsid nad pea ja hüüdsid vastavalt lanista Actianuse õpetusele kooris:

«Tervitus sulle, diktaator!»

«Üsna kena, üsna kena!» ütles Sulla, pöördudes lähedalolijate poole ja vaadeldes mööduvaid gladiaatoreid paljudes võitlustes proovitud võitja kogenud pilguga. «Need julged ja tugevad noormehed tõotavad ilusat vaatemängu. Häda Actianusele, kui läheb teisiti! Nende viiekümne paari gladiaatori eest võttis ta kelm minult kakskümmend tuhat sestertsi.»

Gladiaatorite rongkäik tegi täisringi ümber areeni, tervitas konsuleid ja läks tagasi oma kongidesse. Hõbedaselt sätendaval areenil jäid silm silma vastu ainult kaks meest – mirmillo ja retiaarius.

Tekkis sügav vaikus ja kõik pilgud pöördusid neile kahele tapluseks valmis olevale gladiaatorile.

Mirmillo, päritolult gallialane, oli ilus pikakasvuline blond noormees, osav ja tugev; peas oli tal kiiver, mida ehtis hõbekala; ühes käes hoidis ta väikest kilpi, teises lühikest laia mõõka. Retiaarius, kes oli relvastatud ainult kolmhargi ja võrguga ning riietatud lihtsasse helesinisesse tuunikasse, peatus kahekümne sammu kaugusel mirmillost ja näis kaalutlevat, kuidas teda kõige paremini võrku püüda.

Mirmillo seisis, vasak jalg ette sirutatud ja toetudes kogu keha raskusega veidi painutatud põlvedele. Ta hoidis mõõka peaaegu parema puusa juurde langetatuna ja ootas retiaariuse kallaletungi.

Äkki tegi retiaarius pika hüppe mirmillo poole ja heitis võrgu mõne sammu kauguselt välkkiirelt tema peale. Kuid mirmillo hüppas samal hetkel kiiresti paremale, pääses võrgu eest, kummardudes peaaegu maani, ja sööstis retiaariuse peale. Nähes, et ta kallaletung oli äpardunud, pistis see kiiresti jooksu. Mirmillo hakkas teda jälitama, kuid hoopis osavam ja kärmem retiaarius jooksis terve ringi ümber areeni, jõudis tagasi sinna, kuhu oli jäänud tema võrk, ja võttis selle maast üles.

Sel hetkel, kui ta võrgu haaras, jõudis mirmillo talle peaaegu järele. Pöördudes äkki just siis, kui tema vastane oli valmis talle kallale tormama, heitis retiaarius talle võrgu peale. Aga mirmillo viskus silmili maha ja jõudis end niiviisi jälle päästa. Juba tõusis ta kiire hüppega jalule, ja retiaarius, kes oli suunanud temale kolmhargi, riivas teravikuga ainult gallialase kilpi.

Siis pani retiaarius uuesti jooksu, saadetud nördinud rahvahulga nurinast. Pealtvaatajad tundsid end solvatuina sellest, et gladiaator oli julgenud tsirkusesse esinema tulla, oskamata tarvilikul määral võrku käsitseda.

Seekord ei jooksnud mirmillo retiaariusele järele, vaid selle asemel pöördus sinnapoole, kust võis oodata vastase lähenemist, ja peatus mõne sammu kaugusel võrgust. Mirmillo manöövrit taibates pöördus retiaarius tagasi, hoidudes kogu aeg areeni seljaku ligidale. Triumfiväravani jõudes hüppas ta üle seljaku ja sattus tsirkuse teise poolde, üsna võrgu lähedale. Teda ootav mirmillo sööstis talle vastu.

Tuhanded hääled hüüdsid raevuselt:

«Anna talle!… Anna!… Tapa retiaarius!… Tapa käpard!… Tapa see argpüks!… Pista ta surnuks!… Tapa ta!… Saada ta Acheroni kaldaile konni püüdma!»

Rahvahulga hüüdeist ergutatud mirmillo tungis üha ägedamalt retiaariusele peale, kes oli väga kahvatuks muutunud ja püüdis hoida vastast eemal, vehkides kolmhargiga, ning samal ajal keerles mirmillo ümber, pingutades kogu jõudu, et haarata oma võrk. Järsku lõi mirmillo kolmhargi kilbiga kõrvale ja libises selle alt läbi. Ta tahtis juba oma mõõga retiaariusele rinda torgata, kui viimane äkki kolmharki vastase kilbile jättes võrgu peale sööstis, aga mitte nii kiiresti, et oleks suutnud vältida mõõka: retiaarius sai haavata vasakusse õlga, millest purskas tugeva joana verd, ja siiski jooksis ta oma võrguga kiiresti minema. Sammu kolmkümmend eemale jooksnud, pöördus ta vastase poole ja hüüdis valju häälega:

«Kerge haav! Tühiasi!…»

Ja hetke pärast hakkas ta laulma:

«Tule, tule, mu ilus gallialane, ma ei otsi mitte sind, vaid sinu kala, otsin sinu kala!… Tule, tule, mu ilus gallialane!…»

See lauluke võeti vastu valju naerulaginaga: retiaariusel oli korda läinud pealtvaatajate sümpaatia täielikult tagasi võita. Kiiduavalduste torm kostis selle inimese aadressil, kes ilma relvata ja haavatuna, verest tühjaks joostes leidis endas mehisust naljatada ja naerda.

Vastase pilkeist vihale ärritatud mirmillo tormas raevuselt tema peale. Kuid hüpetega taganedes ja osavasti lööke vältides hüüdis retiaarius:

«Tule, gallialane! Täna õhtul saadan ma tublile Charonile praetud kala!»

See uus nali meeldis rahvahulgale väga ja kutsus välja uue kallaletungi mirmillo poolt, kelle peale retiaarius heitis oma võrgu, seekord nii osavasti, et vastase täiesti selle sisse mässis. Rahvas plaksutas valjusti.

Mirmillo tegi tohutuid pingutusi, et võrgust vabaneda, kuid mässis end pealtvaatajate valju naeru saatel ikka enam sisse. Samal ajal sööstis retiaarius sinna, kus oli maas tema kolmhark. Ta jõudis kiiresti kohale, tõstis hargi üles, ja joostes tagasi mirmillo juurde, hüüdis teel:

«Charon saab kala!… Charon saab kala!»

Aga kui ta vastasele üsna lähedale jõudis, käristas see võrgu atleedikäte meeleheitliku, herkulesliku pingutusega puruks. Võrk libises alla mirmillo jalgade juurde ega lasknud tal paigast liikuda, aga tema käed said vabaks ja ta võis retiaariuse kallaletungi vastu võtta.

Jälle kostis käteplaginat. Rahvahulk jälgis pingsalt kõiki vastaste liigutusi, kõiki võtteid. Olenes ju kahevõitluse tulemus igast väiksemastki juhusest. Samal silmapilgul, kui mirmillo võrgu puruks rebis, jooksis retiaarius tema juurde ja andis vaenlasele kogu keha pingutades hargiga tugeva hoobi. Mirmillo tõrjus hoobi tagasi kilbiga, mis seejuures kildudeks purunes. Siiski haavas hark gladiaatorit, ja tema palja käe kolmest haavast purskas verd. Peaaegu samal hetkel haaras mirmillo hargist kiiresti vasaku käega kinni, viskus kogu oma keha raskusega vastase peale ja pistis talle mõõgatera pooles pikkuses paremasse puusa.

Haavatud retiaarius jättis kolmikhargi vastase kätte ja pani jooksu, areeni verega niisutades. Kuid jooksnud sammu nelikümmend, kukkus ta põlvele ja langes siis kummuli maha. Mirmillo, kes samuti oli kukkunud oma keha raskuse ja tugeva hoobi mõjul, tõusis nüüd üles, vabastas jalad võrgust ja sööstis kiiresti langenud vaenlase peale.

Tormilised kiiduavaldused saatsid neid viimseid võitluse hetki ja kestsid isegi veel siis, kui retiaarius vasaku käe küünarnukile toetudes näitas rahvahulgale oma surnukahvatuks muutunud nägu. Valmistudes kartmatult ja väärikalt surma vastu võtma, pöördus ta tavakohaselt, mitte aga sellepärast, et lootis surmast pääseda, pealtvaatajate poole palvega kinkida talle elu.

Jalg vastase kehale asetatud, pani mirmillo mõõga talle vastu rinda, tõstis pea ja laskis pilgul mööda pealtvaatajate ridu ringi käia, et nende otsust teada saada.

Enam kui üheksakümmend tuhat meest, naist ja last langetasid parema käe pöidla allapoole – surma märgiks, ja vähem kui viisteist tuhat halastajat tõstsid ta üles esimese ja keskmise sõrme vahelt – võidetud gladiaatorile elu kinkimise märgiks.

Üheksakümne tuhande inimese hulgas, kes pöidla allapoole langetasid, oli rohkesti süütuid ja halastajaid Vesta neitseid, kes soovisid pakkuda endale õnnetu gladiaatori surma vaatemänguga ainulaadset lõbu.

Mirmillo oli juba valmis retiaariust läbi torkama, kui see äkki haaras vastase käest mõõga ja tohutu jõuga pistis selle endale ise kuni pidemeni südamesse. Mirmillo tõmbas aurava verega kaetud mõõga kiiresti välja, retiaarius aga kergitas end piinavas agoonias ja hüüdis hirmsa häälega, milles polnud enam midagi inimlikku:

«Olge neetud!…» – kukkus selili ja suri.