Читать книгу Lumepimedus - Ragnar Jonasson - Страница 5

Kesköö oli peaaegu käes, kuid väljas endiselt valge. Päevad venisid aina pikemaks ja pikemaks. Käes oli aastaaeg, mil iga uus, eelmisest säravam päev tõi endaga kaasa lootust millegi parema saabumiseks ja tulevik oli Ari Thór Arasoni jaoks helge. Ta pruut Kristín oli viimaks kolinud ta väikesesse korterisse Öldugatal, kuigi tegelikult oli see sama hästi kui formaalsus. Naine oli nii ehk naa veetnud seal peaaegu kõik ööd, välja arvatud eksamieelsed, mil talle meeldis oma vanemate kodus rahus ja vaikuses poole ööni õppida.

Kristín, käterätt ümber piha põimitud, tuli duši alt magamistuppa. „Issake, kui väsinud ma olen. Vahel ei jõua ma ära imestada, miks ma meditsiini õppima läksin.“

Magamistoas oma väikese kirjutuslaua taga istuv Ari Thór tõstis pilgu.

„Sinust saab suurepärane arst.“

Naine heitis voodile ja sirutas end välja, ta blondid juuksed moodustasid valge voodipesu taustal aupaiste.

Nagu ingel, mõtles Ari Thór, imetledes viisi, kuidas naine käed laiali ajas ja need siis kergelt ülakeha kõrvale tõi.

Nagu lumeingel.

„Tänan, kallis. Ja sinust saab viimase peal politseinik,“ sõnas naine. „Kuigi ma arvan ikkagi, et sa oleksid pidanud oma teoloogiaõpingud ära lõpetama,“ ei suutnud ta lisamata jätta.

Mees teadis seda isegi, tal polnud tarvis seda naise suust kuulda. Kõigepealt oli ta õppinud filosoofiat, siis sellest loobunud ja jätkanud teoloogiaga. Peagi tüdis ta sellestki ja avastas end politseikolledži hingekirjast. Kuskile pidama jäämine polnud iialgi ta tugev külg olnud, ta otsis pidevalt midagi oma temperamenditüübile sobivat, midagi väikest põnevust pakkuvat. Ta ise arvas, et oli ilmselt hakanud teoloogiat õppima soovist heita kinnas jumalale, kelle olemasolus ta veendunud polnud; jumalale, kes oli talt kolmeteistkümne aasta vanuses, mil ta ema suri ja isa jäljetult kadus, võtnud võimaluse normaalse lapsepõlve kogemiseks. Alles siis, kui ta oli kohtunud Kristíniga ja lahendanud oma isa kadumise müsteeriumi – vaid kaks aastat enne seda –, hakkas Ari Thór tasapisi teatavat meelerahu saavutama. Just siis turgatas talle esmakordselt pähe mõte politseikolledžist ja temas tekkis lootus, et politseinikuna on ta etem kui vaimulikuna. Politseikolledž oli talle kindlustanud hea füüsilise vormi ning tõstmine, jooksmine ja ujumine andnud laiemad õlad kui eales varem. Ööd ja päevad ninapidi teoloogilistes tekstides tuhnides polnud ta kindlasti nii heas vormis olnud.

„Jah, ma tean,“ vastas ta pisukese solvumisega. „Ma pole teoloogiat unustanud. Mul on selle õppimises lihtsalt paus.“

„Sa peaksid pingutama ja selle ära lõpetama, kuni su teadmised veel värsked on. Kui sa liialt venitad, on otsast alustamine väga raske,“ arvas tüdruk ja Ari Thór teadis, et ta ei rääkinud oma kogemuste põhjal. Kristín oli alati kõik alustatu lõpule viinud, vaevata ühe eksami teise järel sooritanud. Paistis, et miski ei suuda teda peatada ja hetkel oli ta punkti pannud kuus aastat kestvate meditsiiniõpingute viiendale aastale. Mees polnud ta peale kade, üksnes uhke. Varem või hiljem tuleb neil kolida välismaale, et Kristín saaks spetsialiseeruda; nad polnud seda teemat veel arutanud, kuid see torkis Ari Thóri teadvuses liigagi teravalt.

Naine võttis padja pea alla ja silmitses teda. „Kas kirjutuslaud magamistoas pole pisut imelik? Ja kas sulle ei tundu, et see korter on liiga väike?“

„Väike? Ei, mulle see meeldib. Ma ei tahaks sugugi kesklinnast ära kolida.“

Naine sirutas end pead patja surudes välja. „Nojah, ega meil sellega kiiret ole.“

„Meile kahele on siin piisavalt ruumi.“ Ari Thór tõusis. „Meil on siin mõnus.“

Ta võttis käteräti ära ja sirutas end tüdrukut pikalt ja sügavalt suudeldes ta peale. Kristín vastas ta suudlusele, põimis käed ümber mehe õlgade ja tõmbas teda lähemale.