Читать книгу Lumepimedus - Ragnar Jonasson - Страница 6

Kuidas pagan nad ometi riisi ära unustada said?

Naine oli tulivihane, kui ta telefonitoru võttis, et helistada nende sopilisest eramajast umbes viie minuti kaugusel kõrvaltänavas asuvasse väikesesse India söögikohta. Kahekordne stiilne oranži katusega tellismaja, mille avara garaaži kohale oli ehitatud päikesele avatud terrass, oli suure pere unelmatekodu. Kuigi lapsed olid pesast välja lennanud ja neile terendas lähitulevikus pensioniiga, olid nad siin elades endiselt õnnelikud.

Naine üritas telefoni käes hoides rahuneda. Ta oli oodanud võimalust teleka ees istet võtta ja tulikuuma kanakarrit riisiga süües reedeõhtust komöödiat nautida. Ta oli üksi kodus, mees oli äriasjus ära ja ilmselt parasjagu teel öisele lennule, mis pidi ta järgmiseks hommikuks koju toimetama.

Kõige rohkem vihastas teda kogu asja juures see, et India söögikoht ei pakkunud kojuveoteenust, niisiis pidi ta taas ise välja minema ja ülejäänud õhtusööki ootas jahtumine. Pagan küll. Vähemalt oli väljas piisavalt soe ja jalutuskäik ei olnud kõige hullem.

Kui telefonile viimaks vastati, haaras ta kohe härjal sarvist.

„Kas teie meelest sööb keegi karrit ilma riisita?“ kaebles naine ja ta hääl paisus probleemi tühisust arvestades liiga valjuks.

Kui kelner vabandust palus ning seejärel kõhklevalt pakkus, et nad panevad asendusroa kohe valmis, virutas naine toru hargile ja suundus raevu alla suruda üritades pimedusse.

Kümme minutit hiljem koju jõudes, riis kotis ja mõtteis lõõgastav õhtu mõnusa toidu seltsis, kulus tal kotist võtme leidmiseks tavalisest rohkem aega. Alles võtit lukuaugus keerates tajus ta mingit lähedust, teadmist, et midagi on viltu.

Aga siis oli juba liiga hilja.