Читать книгу Lumepimedus - Ragnar Jonasson - Страница 8

Öökull Ugla kännu peal kükitas.

Ágúst oli alati seda vana salmikest lugenud, kui nad Patreksfjörðuris ta vanemate majas tee poole vaatava pööninguakna all istusid.

See mälestus tõi ta huultele naeratuse. Ta oli alles viimasel ajal suuteline poisile mõeldes naeratama. Hetkest, mil ta oli Siglufjörðuri kolinud – üksi –, oli möödunud neli aastat.

Ka Patreksfjörðurit oli ta viimati näinud neli aastat tagasi.

Vanemad käisid teda korrapäraselt vaatamas, viimati oktoobris, siis veetsid nad enne tagasi läände pöördumist kaks nädalat tema juures. Nüüd oli ta taas üksi.

Ta oli siin endale küll mõned head sõbrad leidnud, kuid polnud kellegagi neist eriti lähedane ja minevikust ei rääkinud ta kunagi. Nende teada oli ta lihtsalt Vestfirðirist siiakanti kolinud.

Ta teadis, et linnapoisid levitasid tema kohta väljamõeldud kuulujutte. Nüüd, mil ta oli endale paksu naha selga kasvatanud, ei läinud see talle korda. Nagu huvitaks teda, mida Siglufjörðuri poisid tema kohta räägivad. Tema jaoks oli oluline olnud vaid üks poiss.

See oli Ágúst, kõige nägusam poiss Patreksfjörðuris – vähemasti tema jaoks.

Nad olid sõbrad olnud seitsmendast eluaastast alates ja teismeeas oli nende suhe arenenud millekski sügavamaks. Sellest ajast peale olid nad sisuliselt lahutamatud.

Ugla ja Ágúst, nimed, mis lihtsalt käisid kokku, vähemalt Patreksfjörðuris. Mitte siin, Siglufjörðuris, kus keegi neist midagi ei teadnud.

Just niisugune lahendus talle sobiski ja ta otsustas, et talle päris meeldib olla see salapärane noor naine läänest, kelle kohta mõeldakse välja igasugu lugusid. Kuigi ei pruukinud päriselt tõele vastata, et selja taga sosistatu talle üldse korda ei läinud. Üks lugu torkas iseäranis valusalt. Miskitmoodi olid hakanud liikuma jutud, et ta on kerge saak, ja naine ei taibanud, kes midagi sellist välja mõelnud oli.

Vahetult pärast kõike muutnud sündmust oli ta teinud otsuse Vestfirðir selja taha jätta. Alguses olid ta vanemad sellele kategooriliselt vastu. Ta õpingud olid lõpetamata, tüdrukul oli pooleli eelviimane aasta Ísafjörðuri kolledžis.

Uglal õnnestus end kuidagimoodi kevadisest eksamisessioonist läbi vedada ja seejärel kandideeris ta töökohtadele saare teistes osades. Peagi saabus pakkumine Siglufjörðuris asuvast kalakombinaadist. Nagu suurem osa Patreksfjörðuri elanikke oli temagi nooremana kalakombinaadis töötanud ja kuigi ta ihaldas midagi muud, oli töö talle tuttav. Talle oli mõista antud, et pärast mõnekuist töötamist tehases võib ta saada pool kohta kontoripoolel. Pärast kandideerimist ja töökoha saamist oli tal õnnestunud oma tööaega tootmistsehhis vähendada ja nüüd kulus pool ta tööpäevast paberitööd tehes ning ta lootis, et hetkel Islandit räsima hakata ähvardav majanduslangus ei mõjuta tema olukorda eriti palju. Tal oli tööd vaja; töökoha kaotamine ja tagasi vanemate juurde Patreksfjörðuri pöördumine oli viimane asi, mida ta teha tahtis.

Kalakombinaadi personalijuht oli talle rääkinud lühiajalise rendilepinguga pakutavast väikesest keldrikorterist – hea koht, kus end seniks sisse seada, kuni ta otsustab, kauaks ta Siglufjörðuri jääb. Uglale tutvustas korterit Hrólfur, atsakas härrasmees, kes näis olevat umbes kaheksakümnendates, kuigi hiljem sai ta teada, et mees on kohe üheksakümmend täis.

Üsna pea öeldi talle sedagi, et vana Hrólfur on tuntud kirjanik Hrólfur Kristjánsson. Tüdruk mäletas kooliajast ta raamatut „Mägedest põhja pool“. Neile oli kodulugemiseks antud just see 1941. aastal ilmunud raamat – Ugla oli arvanud, et küllap on tegemist mingi talumatult rõõmutu talupoegliku armastuslooga. Kuid ta oli eksinud. Ta luges raamatu läbi üheainsa õhtuga ja loetu ilu paelus teda praegugi. Ülejäänud klassikaaslastes polnud see raamat sarnaselt teiste kohustuslikku nimekirja kuuluvate raamatutega erilist vaimustust tekitanud, kuid Ugla jaoks oli selles midagi köitvat; küllap just samal põhjusel oli raamat neljakümnendatel läinud nagu soe sai – nii kodus Islandil kui kogu ülejäänud maailmas.

Autori endaga seisis ta silmitsi ühel 2004. aastal soojal ja selgel kevadpäeval. Pisut kühmus seljaga, nooruses kahtlemata silmapaistvalt pikka kasvu olnud meeldejäävast mehest kiirgas soojust, ta hääl oli tugev ja kuidagi isalik, kuigi tal endal lapsi ei olnud. Mees oli kõhn, ta hallid juuksed hõredavõitu ja temast õhkus autoriteeti nagu inimesest, kes on harjunud sellega, et teda austatakse.

Ta elas Hólaveguris hunnitus majas, kust avanes vaade fjordile. Maja oli heas korras ja selle kõrval oli ruumikas garaaž, kus mees hoidis oma vanapoolset Mercedest. Nagu Ugla aru sai, üüriti keldrikorrusel asuvat korterit aeg-ajalt välja, peamiselt hiljaaegu linna saabunud tööinimestele või üksikutele ümbritsevate mägede keskelt rahu ja vaikust otsivatele kunstnikele. Aga nagu selgus, ei leppinud Hrólfur kunagi suvalise üürnikuga ja kohtus alati iga võimaliku kandidaadiga isiklikult; tüdruk oli kuulnud sedagi, et ta on ära öelnud inimestele, kes talle mingil põhjusel ei meeldinud.

„Sa ütlesid, et töötad kalakombinaadis?“ Mehel oli võimas kähedavõitu hääl, mis terves korteris vastu kõmises. Ta takseeris tüdrukut pealaest jalatallani, tema silmad olid terased ja uurivad ning need olid olnud tunnistajaks nii rõõmule kui ka vaevale.

„Esialgu küll,“ vastas tüdruk vaikselt, rohkem korteripõrandale kui mehele.

„Mida? Räägi valjemini, noor daam,“ nähvas mees kärsitult.

Tüdruk valjendas häält. „Jah, esialgu küll,“ ütles ta uuesti.

„Ja su vanemad teavad seda? Sa näed kuradima lapseohtu välja.“ Mees silmitses teda uurivalt ning ta huuled tõmblesid kentsakalt, otsekui püüaks ta ühekorraga naeratada ja seda mitte teha.

„Jah, ikka. Aga ma otsustan ise selle üle, mida teen.“ Nüüd rääkis Ugla selgemini ja julgemalt.

„Tore. Mulle meeldivad inimesed, kes ise oma elu üle otsustavad. Ja kas sa kohvi jood?“ Hääl oli nüüd sõbralikum.

„Jah,“ valetas tüdruk, otsustades, et kohvijoomise harjumuse tekitamine pole oluliselt raskem kui muud asjad, millega ta toime pidi tulema.

Oli ilmselge, et mehele ta meeldis. Ta üüris keldrikorruse tüdrukule ja tasapisi tekkis neil Hrólfuriga harjumus kord nädalas koos kohvi juua. See ei olnud kohustuslik ja kindlasti mitte koormav. Mehega minevikust rääkimine pakkus ehedat rõõmu: elu välismaal enne teist maailmasõda, mille puhkemise järel oli ta tagasi koju Islandile pöördunud; aastad heeringalaeval; viimaste aastate reisid ja konverentsid, millel ta osales tunnustatud kirjanikuna.

Hrólfur meelitas omakorda Ugla kestast välja ja tüdruk hakkas tasapisi elust rohkem rõõmu tundma.

Minevikust rääkis ta siiski harva ja Ágústit ei maininud iialgi. Enamasti olid nende jututeemaks raamatud ja muusika. Ugla oli alates lapsepõlvest Patreksfjörðuris klaverimängu õppinud. Mees õhutas teda mängima iga kord, kui tüdruk tal külas käis. Ühe sellise etteaste, mingi Debussy lühipala ettekandmise järel esitas Hrólfur võrdlemisi üllatava küsimuse: „Miks sa endale õpilasi ei võta?“

„Õpilasi? Ma ei ole paberitega õpetaja.“ Ugla tundis kerget kohmetust.

„Sa mängid piisavalt hästi. Tegelikult lausa päris hästi. Mingeid põhitõdesid oskad ju ikka õpetada?“

Tüdruk tajus mehe hääles toetust ja usku. Tutvusena alanud suhtest oli tasapisi välja kasvanud väärtuslik sõprus.

„Sa võid minu klaverit kasutada,“ lisas mees.

„Ma mõtlen selle peale,“ vastas Ugla võrdlemisi ebakindlalt.

Ühel päeval, mil ta tundis, et elu hakkab talle jälle lahkemat nägu näitama, pani ta Co-opi poe aknale kiiruga A4 lehele kirja pandud kuulutuse: „Klaveritunnid. Hind kokkuleppel“, koos oma nime ja telefoninumbriga, mis olid kirjutatud viiele ribale, mida huvilised said ära tõmmata. See valmistas Hrólfurile rõõmu, kuigi keegi polnud veel asja vastu huvi tundnud.

Nad ei rääkinud sugugi üksnes muusikast; tüdruk tunnistas, et tundis Patreksfjörðuris elamise ja Ísafjörðuri kolledžis õppimise ajal huvi ka teatri vastu ja oli kaasa löönud näiteringis. See tuli jutuks ühel juunikuu õhtul, mil nad koos Hrólfuriga kohvi ja saiakestega akna all istusid. Fjordi vesi oli liikumatu nagu peegel ja linn säras, kuigi päike hakkas mägede taha veerema ja valgustas veel üksnes fjordi idaküljes kõrguvaid mäetippe.

„Muide, ma olen siinse draamaühingu juht,“ ütles mees nagu muuseas, kuid siiski mõistaandvalt.

„Draamaühing? Siin, Siglufjörðuris?“ Ugla ei suutnud oma üllatust varjata.

„Ei maksa end välisest petta lasta. See linn oli kunagi suur ja on tegelikult elanikkonna arvu langusest hoolimata tänagi.“ Mees naeratas. Ugla oli ta pisut viltuse naeratusega ära harjunud, teades, et see varjab ehedat soojust.

„Aga see ei ole väga suur ühing. Kõige rohkem üks lavastus aastas. Ma mõtlesin, et äkki peaks su nime lavastajale mainima.“

„Oi, palun, seda pole vaja. Minus pole midagi erilist.“

Tüdruku keeldumine ei mõjunud kuigi veenvalt ja ta teadis, et mees ei tee sellest välja. Nii lõpuks läkski ja järgmisel sügisel leidis Ugla end komöödiat etendava trupi nimekirjast.

Ta suutis vaevalt uskuda, kui lihtne oli laval toimuvaga täielikult kaasa minna.

Prožektoritesse vaadates tekkis tal tunne, nagu astuks ta mingisse teise maailma. Publikul polnud enam tähtsust, saalis võis istuda üks, kaks või viiskümmend inimest, nad kõik sulasid valguslõõsas ühte. Laval seistes ei viibinud ta enam ei Vestfirðiris ega Siglufjörðuris, vaid keskendus teksti meelespidamisele ja kellegi teise emotsioonide publikule etendamisele. Ta keskendus sellele niivõrd sügavuti, et unustas hetkeks koguni Ágústile mõelda.

Etenduse lõppedes kõlav aplaus oli meeliülendav ja tõi kaasa tunde, nagu hõljuks ta lava kohal. Ta tekitas enda maandamiseks harjumuse iga etenduse järel veidi aega rahulikult istuda ja siis tuli pimedus tagasi: mälestused Ágústist. Aga iga etendusega muutus kõik pisut talutavamaks ja iga kord võttis kurbuse naasmine pisut kauem aega.

Lavast sai tema jaoks otsekui pimedusest välja rabelemise viis.

Vana mehe tundmaõppimine oli tüdruku jaoks tohutu rõõmu allikas ja ühtlasi tajus ta teravalt sedagi, et poleks ise iialgi näiteringi läinud.

See omakorda tegi veel raskemaks selle, et ta pidi Hrólfurile rääkima oma otsusest keldrikorterist välja kolida. Talle oli pakutud suuremat ja täielikult möbleeritud korterit linna keskel Norðurgatal; otsustada oli Uglal aidanud tõsiasi, et korteris oli olemas ka klaver. Ta tahtis sinna kolida ja pealegi oli tema jaoks saabunud aeg endale linnas midagi püsivamat leida. Keldrikorter, kui õdus see ka polnud, oli algusest peale ajutine elukoht olnud. Norðurgata korter seevastu oli samm õiges suunas. See polnud mitte üksnes ruumikam ja mugavam, vaid selle juurde kuulus ka väike aed.

Ugla oli endiselt üksik. Mõistagi oli linnas mehi, kes teda paeluvaks pidasid, kuid miski hoidis teda tagasi. Ehk oli selleks vähemalt alguses mälestus Ágústist või siis polnud ta veel lihtsalt valmis otsustama, kas Siglufjörður on koht, kus kodu rajada. Ta polnud veel valmis juuri alla ajama, vähemalt mitte kohe.

Ugla suhtles Hrólfuriga ka pärast kolimist. Ta kõndis iga kolmapäeva pärastlõunal oma kesklinna korterist mööda järsku mäenõlva üles mehe majja Hólaveguril, et seal kohvi juua, otsekui elaks ta endiselt alumisel korrusel. Nad rääkisid ühest ja teisest, mehe minevikust ja reisidest, naise tulevikust. Milline tore vana mees, mõtles Ugla sageli, lootes, et teda ootab ees veel mitu aastat.

Tema enda elu oli nüüd teistsuguse suuna võtnud. Draamaühingu lavastaja Úlfur oli tüdrukule uues lavastuses peaosa pakkunud. Proovid olid algamas ja esietendus pidi toimuma kohe pärast jõule.

Peaosatäitja? Ta kõhus hakkasid laperdama liblikad. Tegemist oli küll vaid amatööride näitetrupiga, kuid peaosa on sellest hoolimata peaosa.

See oli hea roll. Näidendi oli kirjutanud keegi kohalik ja vedamise korral võidi selle vastu huvi tunda kaugemalgi, näiteks naaberlinnas Akureyris, mis oli põhjaranniku suurim linn, või koguni Reykjavíkis.

Oli november ja Ugla end oma uues korteris sisse seadnud; ta tundis uhkust, et seisab omil jalul ja ootas pikisilmi proovide algust. Väljas sadas ja naine vaatas aknast kaunist pärlvalget lund, mille nägemine tekitas temas sügava rahutunde.

Ta avas majatagusesse aeda viiva ukse, et karget ööõhku sügavalt sisse hingata, kuid kõle põhjatuul sundis teda ust kärmelt sulgema ja korraga tabas ta end mõtlemas Ágústist.

Miks pidi see juhtuma just temaga? Miks pidi poiss nii äkitselt surema? Miks pidi tema nii noorena kogema sellist kaotust? See polnud sugugi aus.

Ugla sulges silmad ja mõtles aknaalusele kohale oma vanematekodus Patreksfjörðuris, ise mõttes vana lastelaulu lugedes.

Öökull Ugla kännu peal kükitas.

Kes on järgmine?

Üks, kaks.

Sina see oledki.