Читать книгу Lumepimedus - Ragnar Jonasson - Страница 9

Tema esimene reaktsioon polnud mitte hirm, vaid viha, et ta polnud aimanud mingit ebakõla ja nüüd seisis keegi ta selja taga pimeduses. Seejärel võttis naise üle võimust hirm.

Mees tõukas ta tugevasti vastu ust, selja tagant sirutuv käsi kattis ta suu ja teine keeras võtit. Uks avanes ja mees lükkas ta üle läve sisse, nii et naine oleks peaaegu tasakaalu kaotanud; käsi oli endiselt kõvasti ta suule surutud. Šokk oli sedavõrd halvav, et naine ei teadnud, kas tal oleks isegi juhul, kui mehe haare lõdvenema peaks, jõudu karjuda, abi kutsuda. Mees sulges hoolikalt ukse ja järgmised sekundid möödusid otsekui unenäos, nagu viibiks ta mingis teises maailmas. Tal polnud vähimatki jõudu vastu hakata.

Kuna ta ei suutnud end ringi pöörata, polnud tal endiselt avanenud võimalust meest näha.

Mees peatus äkitselt ja tundus, nagu oleks terve igavik möödunud, ilma et midagi juhtunuks. Naine tajus, et tal oli nüüd võimalus midagi teha. Mees hoidis teda kinni parema, mitte vasaku käega, ja naine püüdis välja mõelda, millised võimalused tal oleksid. Ta võiks meest üllatada jala- või rusikahoobiga, lahti rabeleda ja jooksu pista, appi karjuda ...

Aga siis oli liiga hilja. Ta oli oma võimalustele mõeldes liiga kaua kõhelnud ja andnud mehele võimaluse esimesena tegutseda, tõmmata tupest välja terava jahinoa.