Читать книгу Terra Fantastica kartograafid. Kirjandusloolisi artikleid ja kriitikat 1995–2020 - Raul Sulbi - Страница 10

Pulpajakirjade eelkäijaks pole tegelikult The Argosy, vaid Munsey’s Magazine (Munsey Ajakiri). Maine’ist pärit kirjastaja Frank Andrew Munsey oli kolinud New Yorki, kus ta hakkas 1882. aasta detsembris välja andma korra nädalas ilmuvat lastele mõeldud jutulehte The Golden Argosy. Väljaanne oli edukas, kuid Munsey huvi lasteajakirjade turu vastu, kus domineerisid teised nimetused, kadus ning ta otsustas oma väljaande täiskasvanute turule üle viia. Seetõttu kaotas ta ajakirja nimest sõna «kuldne», mis oli tollal populaarne täiend lasteajakirjade nimedes, viidates kuldsele lapsepõlvele.

1888. aasta detsembrist saigi ajakirja nimeks lihtsalt The Argosy, kuigi noortele mõeldud jutud sealt veel kohe ei kadunud. Seepeale panigi Munsey veebruaris 1889 täiskasvanute turu testimiseks käima ajakirja Munsey’s Magazine. See oli Scribner’si järgi loodud klantsajakiri, milles olid peamiselt seltskonnaelu puudutavad lood ja väga vähe ulmet või seiklusjutte. Algselt klantspaberil ajakirja hakati aastate möödudes trükkima odavale raamatupaberile.

Igatahes müüs see hästi, Munsey otsustas ka The Argosy kuukirjaks muuta ning detsembrist 1896 hakkas see ilmuma madalamakvaliteedilisele ning puidukiulisele nn pulppaberile trükitult, mida kasutati ka tema päevalehe Daily Continent (Kontinent Täna) trükkimiseks. Seda numbrit loetaksegi ajalooliselt esimeseks täiskasvanuile mõeldud seikluskirjandusele keskenduvaks pulpajakirjaks. See ilmus klassikalises pulpajakirja formaadis 17,5X20 cm, mis oleks Eestist analoogi otsides siis ulmeajakirja Reaktor jutukogumiku «Tuumahiid» algusnumbrite formaat, kui lisada sellele 1 cm kõrgust ja 1 cm laiust.

Tolles The Argosy esimeses pulpnumbris ilmus ka üks ulmejutt, Charles H. Palmeri pala «Kodanik 504» (Citizen 504; 1892), mis oli paar aastat varem ilmunud Munsey’s Magazine’is. See kirjeldas Edward Bellamy’ist inspireerituna 23. sajandi rangelt ühtlustatud düstoopilist ühiskonda. Igatahes ilmus ajakirjas algusaegadel ulmejutte pigem napilt, aasta jooksul 5–6 lühijuttu või järjejuttu.

Ulmeajakirjade ajalood nimetavad sel kohal tavaliselt ära veel ühe ajakirja nime, kuid tegelikult ei ole ajakirjast The Black Cat (Must Kass) siinkohal põhjust väga pikalt rääkida. The Black Cat hakkas Herman Umbstaetteri kirjastamisel ja toimetamisel ilmuma oktoobris 1895 suures kümnesendiromaanide formaadis (22X33 cm) ning läks pulpformaati alles 1913. aastal. Ajakirja nime tõttu ja teatavate sarnaste joonte pärast hilisema Weird Talesiga on ajakirjas hakatud ekslikult nägema tolle legendaarse kummalist õuduskallakuga proosat avaldanud väljaande ideelist eelkäijat, mis pole tegelikult päris täpne hinnang, kuna The Black Cat avaldas piisavalt palju ilma igasuguse fantastilise elemendita tekste. Seda ekslikku muljet on kindlasti aidanud toita fakt, et Clark Ashton Smith avaldas selles väljaandes oma esimesi tekste, aga ajakirja kuulsaim materjal on ilmselt Jack Londoni debüütjutt «Tuhat surma» (A Thousand Deaths) mais 1899, milles teadlasel õnnestub surnukeha mitmeid kordi ellu äratada. The Black Cati juttude puhul oli tihti tavaks jätta müstiline ja justkui fantastiline juhtum lahti seletamata – asjadel võis olla ratsionaalne seletus, aga võis ka mitte…

Üksikuid varaseid SF-jutte ajakirjas siiski ilmus. Burt Leaston Taylori ja Edward Wardi «Tulekoopad» (The Caves of Fire) maist 1898 räägib võimsast mikroskoobist, mille abil avastatakse subatomaarne maailm, Frank Bailey Millardi «Veealune maja» (Underwater House) märtsist 1899 kirjeldab televisiooni leiutamist, Elizabeth Bellamy «Ely automaatne majapidajanna» (Ely’s Automatic Housemaid) detsembrist 1899 on lõbus lugu majapidamisrobotitest, Katherine Kipi «Mu nähtamatu sõber» (My Invisible Friend) veebruarist 1897 tegeleb üsna H. G. Wellsi vaimus nähtamatuse teemaga, Charles E. Mixeri «Magude ümberasetamine» (The Transposition of Stomachs) aprillist 1900 on üks varasemaid organisiirdamise lugusid ning Newton Newkirki jutu «Inimkameeleon» (A Human Chameleon) oktoobrist 1900 peategelane suudab ümbruskonnaga üheks sulanduda, ennustades nõnda ette 1930ndate superkangelaste lugusid.

Kõik need autorid olid aga isegi tolle aja ulmemaastikul üpriski juhukülalised. Kuid The Black Cat avaldas siiski kahe kirjamehe tekste, kes tegid hiljem kaastöid ka pulpulmeajakirjadele. Need olid Frank L. Pollock ja Don Mark Lemon. Lemoni jutus «Doktor Goldman» (Doctor Goldman) detsembrist 1900 saab patsient koos koesiirdamisega endale ka surnud mehe mälestused, loos «Pruut ülimas» (A Bride in Ultimate) maist 1903 satub naisterahvas välgutabamuse tagajärjel vangi hiiglasliku teemantkristalli sisse ning «Unustamise häärber» (The Mansion of Forgetfulness) aprillist 1907 kirjeldab kiiri, mis suudavad hävitada mälu.

Pollocki «Nähtamatus linnas» (The Invisible City) septembrist 1901 suudab teadlane terve linna maailma eest hüpnoosi abil ära peita, luues illusiooni järvest. Jutus «Pilvelõhkuja B-korteris» (The Skyscraper in B Flat) tekitatakse ühe kindla vibratsiooniga selline resonants, millel on hävitav toime. Pollocki sulest on ka pärit üks varase The Argosy tugevamaid SF-jutte, wellsilik maailmalõpulugu «Lõpp» (Finis) juunis 1906.

Viimane silmapaistev ulmejutt selles ajakirjas oli augustis 1915 ilmunud Harry Stephen Keeleri hiljem Amazingus uuesti avaldatud «John Jonesi dollar» (John Jones’s Dollar), mille tegevus toimub 3221. aastal, mille tehnoloogilisi imesid üksjagu kirjeldatakse, kuigi loo põhifookus keerleb pangakonto ümber, mis on põlvest põlve edasi pärandunud ja vaikselt intresse kogunud, nii et tulevikus võib sellel oleva raha eest terve Päikesesüsteemi ära osta.

Kui 19. sajandi lõpus ei olnud ulme ennast pulpajakirjades veel korralikult sisse seadnud, siis klantsajakirjades leidus seda isegi rohkem – peamiselt tänu H. G. Wellsi romaanide järjejuttudena avaldamisele. Aga Harper’s Monthly (Harperi Kuukiri) avaldas 1897. aasta juunist novembrini järjejutuna ka Frank R. Stocktoni romaani «Sardise suur kivi» (The Great Stone of Sardis), mille tegevus toimub 20. sajandi keskpaigas, loos on kirjeldatud rohkelt tulevikuühiskonna imesid ja leiutisi, allveelaevaga sõidetakse põhjapoolusele, reis maakera südamesse paljastab aga, et planeedi keskmes on hiiglaslik teemant. Pisut teaduslikumat reisi läbi planeedi pakkus Gernsbacki ajakirjadestki tuntud Clement Fezandié oma jutustuses «Läbi maakera» (Through the Earth) 1898. aasta jaanuarist aprillini ajakirjas St. Nicholas Magazine (Püha Nikolause Ajakiri). Ajakirjas Cosmopolitan (Maailmakodanik) kirjeldas Robert W. Chambers loos «Huvipakkuv küsimus» (A Matter of Interest) 1897. aasta juuni- ja juulinumbrites dinosauruse elluäratamist, loos «Sadamakapten» (The Harbor-Master) ajakirjas Ainslee’s Magazine (Ainslee Ajakiri) augustis 1899 näeme mereinimesi.

Sajandivahetuse paiku hakkas aga varane SF-jutt üha enam klantsajakirjadest kaduma ning üha rohkem figureerima odavates pulpajakirjades. 1902. aastaks ilmus igas ajakirja The Argosy numbris vähemalt üks teadusliku spekulatsiooni või fantastika valda kuuluv jutt. Pulpajakirjades leidsid oma koha kaks täiesti erinevat tekstitüüpi: teaduslikke spekulatsioone ja tehnoloogilisi avastusi kirjeldavad lood hakkasid ilmuma kõrvuti kümnesendiromaanide traditsioonist pärit sensatsioonilisi ja fantastilisi seiklusi pakkuvate tekstidega.

Kui esimest tüüpi tekstid olid sageli humoorikas või teadlase vaatenurgast äparduvas võtmes ning neid ohtraid lugusid sobib siinkohal näitlikustama ehk Howard R. Garise professor Jonkini bioloogiaalaste eksperimentide sarja esimene tekst augustist 1905 «Professor Jonkini inimsööja-taim» (Professor Jonkin’s Cannibal Plant), siis teist tüüpi tekstid pretendeerisid üldiselt ikka tõsiseltvõetavusele.

Esimene tuntuim sedasorti kirjanduse looja pulpajakirjades oli kümnesendiromaani kogemusega kirjamees William Wallace Cook, kes avaldas perioodil 1903–1912 The Argosy’s kümmekond pikemat teksti, millest märkimist vääriks ehk ajarännulugu «Edasi-tagasireis aastasse 2000» (A Round Trip to the Year 2000) juulist novembrini 1903, milles on kujutatud tulevikku, kus ainsaks tööjõuks on robotid, planeetidevaheline seikluslugu «Triivides tundmatus» (Adrift in the Unknown) detsembrist 1904 kuni aprillini 1905 ning «Kaheksas ime» (The Eighth Wonder) novembrist 1906 kuni veebruarini 1907, milles teadlane, kelle leiutised rahvusvahelised naftakartellid on röövinud, asub omakorda kahe võimsa elektromagneti abil kokku varastama kogu maailma elektrit, põhjustades selle käigus Maa telje nihkumise.

Ulme tähtsus kasvas, kui Munsey hakkas 1905. aasta jaanuarist lisaks The Argosy’le välja andma jutuajakirja The All-Story (Ainult Jutud), mille toimetajaks sai legendaarne Robert H «Bob» Davis. Just tema toimetajakäe all hakkas pulpulme selles ajakirjas jõudsalt arenema. Üks ta esimesi silmapaistvaid samme oli Garrett P. Servissi lühiromaani «Kuumetall» (The Moon Metal) taasavaldamine ajakirja 1905. aasta mainumbris. Serviss oli ajakirjanik, kirjanik ja teaduse populariseerija ning ühe New Yorgi ajalehe reporterina palgati ta kirjutama järge sealses väljaandes suure menuga ilmunud H. G. Wellsi «Maailmade sõjale» (The War of the Worlds; 1897, ek 1995). Servissi «Edisoni Marsi-vallutus» (Edison’s Conquest of Mars; 1898) kirjeldas, kuidas legendaarne ameerika leidur Thomas Alva Edison arendab välja antigravitatsiooni seadme ning ehitab suure laevastiku, mille abil võidetakse marslasi.

«Kuumetallis» tuuakse mateeriaülekandjaga Kuult Maale uus metall artemiisium, mis hakkab finantsmaailmas asendama kulda. Servissist sai Munsey ajakirjade regulaarne kaastööline ning ta tekstid said väga populaarseks. Lugu «Kosmiline Kolumbus» (A Columbus of Space), mis ilmus The All-Story’s jaanuarist juunini 1909, jutustab leidur Edmund Stonewallist, kes avastab aatomienergia saladuse, ehitab kosmoselaeva ning sõidab Veenust uurima. «Taevapiraat» (The Sky Pirate) järjekordses uues Munsey kirjastuse ajakirjas The Scrap Book (Väljalõigete Album) aprillist septembrini 1909 oli julesverne’ilik seiklus meisterkurjategijast ja tema õhulaevast Kameeleon. Ilmselt Servissi tuntuim ja parim teos on «Teine veeuputus» (The Second Deluge), mis ilmus järjeloona juulist 1911 kuni jaanuarini 1912 järjekordses uues Munsey jutuajakirjas The Cavalier (Rüütel). Selles siseneb Maa hiiglaslikku veega täidetud udukogusse, mistõttu tabab planeeti uus üleilmne veeuputus. Teadlane Cosmo Versal, keda vaid vähesed uskusid, on seda ette näinud ja ehitanud uudsest metallist oma «Noa laeva», millega päästab paar tuhat temasse uskunud inimest ning hulga loomariigi esindajaid.

Aastatel 1905 kuni 1911 avaldas The All-Story üle 60 teadusliku või fantastilise seiklusloo, The Argosy’s ilmus selliseid 50 ringis, The Cavalier’s 40 ning tosinkond veel The Scrap Bookis, seega avaldasid Frank A. Munsey ajakirjad selle lühikese aja jooksul kokku üle 150 ulmeteksti, hakkas tekkima oma kindel autorite ring, kellest olulisim oli kindlasti George Allan England, kes debüteeris juttudega juba 1905. aastal, kuid saavutas suurema tuntuse alles siis, kui hakkas romaane avaldama. Tema varastest tekstidest on ehk tähtsaimad «Muundamiste maja» (The House of Transmutation) The Scrap Bookis septembrist novembrini 1909, milles plastilise kirurgia abil proovitakse gorillat inimeseks muuta, kunstlikust südamest rääkiv «Klaassüdamega mees» (He of the Glass Heart), mis ilmus The Scrap Bookis mais 1911, ning «Vihaeliksiir» (The Elixir of Hate), mis räägib eliksiirist, mis muudab selle tarvitajat nooremaks, augustist novembrini 1911 The Cavalier’s.

Märkamatult olemegi jõudunud aastasse 1911, mis on oluline selle poolest, et ulmejutte avaldavate ajakirjade turule sisenes noor Hugo Gernsback, kes hiljem ise väitis, et just sel aastal hakkas ta peas vaikselt kuju võtma eksklusiivselt SF-juttudele pühendatud ajakirja idee. Järgnevalt vaatamegi, kuidas arenes ulme edasi pulpajakirjades perioodil 1912–1926, ehk siis ajal, mil Gernsback eksperimenteeris ja katsetas ja jõudis lõpuks oma ulmeajakirja asutamiseni.