Читать книгу Terra Fantastica kartograafid. Kirjandusloolisi artikleid ja kriitikat 1995–2020 - Raul Sulbi - Страница 9

1860. aastal hakkasid vennad Erastus ja Irwin Beadle välja andma kollaste kaantega (siit ka nimetus «kollane kirjandus») lühiromaanide sarja, mida kaubastasid reklaamlausega: «dollariline romaan kümne sendi eest». Peagi kasvas sellest välja termin «kümnesendiromaan» (dime novel). Inglismaal oli paar aastakümmet varem tekkinud oma analoogiline klassikalise odava kollase massikirjanduse fenomen – nn «Ühepennised õudukad» (penny dreadfuls). Esimesed kümnesendiromaanid kujutasid Ameerika rajamaapioneeride seikluslikku elu, kuid peatselt hakkas kümnesendiromaane ilmuma kõikvõimalikes ajaviitekirjanduse žanrites, mida põnevamad ja sensatsioonilisemad, seda parem. Sedasorti õhukeste romaaniseeriate formaat oli kõige menukam 1870ndatel ning nende kuulsamaid kirjastajaid vendade Beadle’ite kõrval oli Frank Tousey. Tüüpilised kümnesendiromaanid olid tänapäeva mõistes taskuformaadis pehmekaanelised umbes 100-leheküljelised raamatukesed, mis ilmusid kord nädalas. Hiljem ilmus kümnesendiromaane ka näiteks tänapäeva ajakirjaformaadis (mõned sentimeetrid A4-st suurem formaat) 32-leheküljelistena.

Esimeseks teaduslik-fantastiliseks kümnesendiromaaniks peetakse 1868. aastal sarjas Beadle’s American Novels (Beadle’i Ameerika Romaanid) ilmunud Edward S. Ellise teost «Preeria auruinimene» (The Steam Man of the Prairies). Ellis oli viljakas James Fenimore Cooperi laadis rajamaa-lugude autor ning populaarsete ajalooülevaadete ja biograafiate kirjutaja. Tema romaani näol on ühtlasi tegu ühe esimese nn edisonaadiga. Edisonaad on moodne termin, mille võttis 1993. aastal robinsonaadi eeskujul kasutusele John Clute, tähistamaks noortest leiduritest ja nende leiutistest rääkivaid tekste.

Ellise romaanist ilmus järgneva 35 aasta jooksul erinevates romaaniseeriates kuus kordustrükki ning nende menust innustust saanuna palkas Tousey 1876. aastal Harold Coheni nimelise kirjamehe Harry Entoni varjunime all kirjutama analoogilisi lühiromaane. Nii ilmuski Tousey’le kuuluvas noortele mõeldud jutulehes The Boys of New York (New Yorgi Poisid) veebruarist aprillini 1876 «Frank Reade ja tema tasandike auruinimene» (Frank Reade And His Steam Man of the Plains). Kui Ellise romaani peategelaseks oli teismeline kääbusest leidur Johnny Brainerd, kelle leiutiseks oli siis aurujõul töötav polüfunktsionaalne robot, mille abil Brainerd ja ta sõbrad paljudest rasketest olukordadest pääsesid ning kurikaelu võitsid, siis Entoni kangelane oli New Yorgi teismeline leidur Frank Reade, kes samuti leiutas hiiglasliku inimesekujulise aurumasina, mille koos sõpradega Missouri tasandikele viis, kus siis erinevaisse seiklustesse satuti. Romaan saavutas samuti suure populaarsuse ning Enton kirjutas sellele mitu järge, mis samas ajalehes ilmusid.

Sedasorti kirjanduse tuntuimaks vorpijaks sai siiski Kuuba päritolu noor brooklynlane Luis Philip Senarens, kes võttis oma lugude kangelaseks Reade’i poja Frank Reade juuniori, esimene selle kangelase seiklustest rääkiv lugu «Frank Reade juunior ja tema imepärane aurumasin» (Frank Reade Jr. And His Steam Wonder) ilmus The Boys of New Yorki veergudel 1882. aasta veebruarist aprillini, kuid juba järgmise romaaniga astus Senarens, kes avaldas oma tekste Noname’i varjunime all (mis kuuluski Tousey kirjastusele), aurumasinate ajast elektriajastusse. Augustist oktoobrini samal aastal ilmus samas lehes järjeloona «Frank Reade juunior ja tema elektriline laev» (Frank Reade Jr. And His Electric Boat). Reade’i erinevad leiutised muutusid iga uue tekstiga üha pöörasemaks, seiklused üha dramaatilisemaks ning lugejate ootusärevus aina kasvas. Enam ei piirdutud aurujõul töötava humanoidse robotiga, nüüd figureerisid Senarensi tekstides juba elektrijõul töötavad õhu- ja allveelaevad, samuti erinevate loomade kujuga elektrilised ja aurujõul töötavad robotid, rääkimata pisemaist leiutistest.

Tousey algatas ka uue kangelasega jutusarja, mida suures osas kirjutas ikka Senarens, poiss-leidur Jack Wrighti esimene seiklus «Jahtides uppunud aaret» (Hunting for a Sunken Treasure) ilmus sarjas The Boys’ Star Library (Poiste Tähtraamatukogu) juulis 1891. Kokku ilmus 1896. aastani 121 Jack Wrighti seiklusi kirjeldavat lühiromaani.

Frank Reade’i tsükli meeletust edust tiivustatuna võttis kirjastaja Frank Tousey ette ajaloolise sammu. Ta asutas esimese nädalas korra ilmuva kümnesendiromaanide seeria, mille teemaks olid eksklusiivselt nn leiutaja-lood ehk meie mõistes varane ulmekirjandus. Nädalas korra ilmuva Frank Reade Library (Frank Reade’i Raamatukogu) esimene number ilmus 24. septembril 1892 ning see oli 32-leheküljeline umbes ajakirja Akadeemia formaadis väljaanne. Kuigi igas numbris ilmus enamasti üks lühiromaan või jutustus, oli see siiski ajaloo esimene regulaarselt ilmunud ulmekirjanduse sariväljaanne. Selles sarjas ilmusid nii kordustrükid juba ajalehtedes ja teistes kümnesendiromaani-seeriates ilmunud tekstidest kui ka uued lood, peamiselt oli nende autoriks ikka Senarens.

Sari jäi nädalas korra ilmuma kuni 1897. aasta veebruarini ning jätkas siis kaks korda kuus ilmumist kuni augustini 1898. Kokku ilmus selle aja jooksul 191 köidet, mis sisaldasid 183 erinevat Frank Reade’i seiklust.

Vanema ulme spetsialist Everett F. Bleiler andis aastail 1979–1986 kümnesse köitesse koondatult välja kõik need 191 vihikut. Originaalseid kümnesendiromaane on tänapäeval säilinud märksa vähem kui pulpajakirju, kuna neid trükiti veel palju kehvema kvaliteediga paberile ning need pole ajahambale lihtsalt vastu pidanud. Samuti on neisse suhtutud üsna hoolimatult, kuna nende sisu pole peetud säilitamist väärivaks.

Selles mõttes on see ju ka tõsi, et juba omal ajal tekitasid Frank Reade’i seiklused ja teised kümnesendiromaanide sarjad lapsevanemates ohtralt meelehärmi, kuna tegid nende hinnangul tõsist kahju laste haridusele. Tänapäeval on need enam kui saja aasta vanused tekstid üsna kole lugemine: esiteks olid need mõeldud peaasjalikult teismelistele poistele, mis tähendab, et need olid kirjutatud äärmuslikult lihtsas ja primitiivses stiilis, teiseks olid need isegi oma aja moraalinormide seisukohast üsna piiripealne kraam, kuna neis väljendati ilma häbitundeta kõiki tollaseid eelarvamusi ja hirme. Ameerika päriselanikke langes noorte leidurite ja nende imemasinate läbi neis tekstides ikka kümnete ja sadade kaupa, hävitati terveid indiaani külasid. Hiljem, kui indiaanlased said hävitatud, pöördus see varjamatu rassiline sadism juba neegrite, iirlaste, mehhiklaste ja juutide vastu.

Kui esimeste leidurilugude tegevus toimus pea alati Metsikus Läänes, kus vaenlase rollis olid maa põliselanikud, siis hiljem hakkas neisse kümnesendiromaani seeriatesse üha tihemini ära eksima ka nn kadunud maailma tüüpi lugusid, lihtsalt geograafilisi seiklusjutte tegevuspaikadega teistel kontinentidel jmt. Seejärel lisandusid õhu- ja allveesõja motiivid. Aeg-ajalt sattusid noored leidurid ka poolustele või maakera sisemusse, ajas kaugele minevikku või tulevikku, võõrastele planeetidele või teistesse dimensioonidesse.

Täites oma isa soovi, andis Tousey poeg Sinclair Tousey oktoobrist 1902 kuni augustini 1904 välja Frank Reade Weekly Magazine’i (Frank Reade’i Nädalaajakiri), mis avaldas eranditult kordustrükke. Igatahes olid need sadakond ilmunud numbrit oma vormilt juba stiilipuhas ajakiri, mis oli keskendunud vaid leiduri-lugudele.

Lisaks Tousey kirjastuse noorte leiutajate sarjadele Frank Reade’ist ja Jack Wrightist tekkisid sarnased tsüklid ka konkureerivate kirjastuste juures. Kirjastuse Street & Smith palgal olnud kirjanik Philip Reade avaldas 1891–1892 kümmekond jutustust Tom Edison juuniori (kes ei olnud kuulsa leiutaja sugulane) seiklustest. Need peamiselt Street & Smithi kümnesendiromaanide seerias The Nugget Library (Kullakamaka Raamatukogu) ilmunud lood olid nii kirjandusliku taseme, süžee keerukuse, karakteriehituse kui ka rassiliste eelarvamuste poolest märksa täiskasvanulikumad kui Reade’i ja Wrighti sarjade tekstid, kuid võrreldavat kultuurilist mõju nad ühiskonna kollektiivsele teadvusele ei avaldanud.

Kui kõiksuguste aurumasinate ja elektriliste leiutiste osas said kümnesendiromaanid kindlasti peamiselt inspiratsiooni Jules Verne’i loomingust, siis faktiks jääb, et omakorda hilisemat ulmekirjandust mõjutasid ka need pea eranditult üsna kehvakvaliteedilised tekstid. Nii näiteks on uurijad leidnud ühe Frank Reade’i seikluse, mis üsna kindlasti oli Arthur Conan Doyle’i jaoks inspiratsiooniallikaks «Kadunud maailma» kirjutamisel. Samuti on Tom Edisoni loos «Tom Edison juuniori elektriline mereämblik» (Tom Edison Jr.’s Electric Sea Spider; 1892) nähtud nn kollase ohu esimest kirjeldust ja hilisemate Sax Rohmeri dr Fu Manchu tsükli ning selle lugematute kloonide eelkäijat.

Ning kuna kümnesendiromaanid ja edisonaadid olid suunatud vaat et eksklusiivselt teismelistele poistele, pole ime, et see fenomen aitas panna aluse ka kogu hilisemale seikluslikule noortekirjandusele. Tuntuim näide sellisest muutusest ja arengust on vahest kirjastaja Edward T. Stratemeyeri kirjastuse Stratemeyeri Sündikaat väljaandmisel 1910. aastal ilmuma hakanud poissleidur Tom Swift juuniori seikluste sari, mis klassikalisest kümnesendiromaanist ja edisonaadist välja kasvanuna muutus läbi mitmete reinkarnatsioonide 20. sajandi keskel tavaliseks ja vast kõige tüüpilisemaks noortekirjanduseks, mahtudes kord seikluskirjanduse, kord jälle ulmekirjanduse alla. Igatahes võis hilisemate Swifti seikluste puhul selgelt näha selle 19. sajandi lõpu edisonaadist pärit juuri. Muide, Tom Swifti seikluste sari ilmub Ameerikas tänaseni välja.