Читать книгу Terra Fantastica kartograafid. Kirjandusloolisi artikleid ja kriitikat 1995–2020 - Raul Sulbi - Страница 11

Ajal, kui Gernsback tegi fantastilist kirjasõna avaldades oma esimesi samme, oli pulpajakirjades kätte jõudnud sellise kirjanduse esimene kuldaeg. 1912. aasta jaanuaris avaldas George Allan England The Cavalier’s järjejutuna oma kuulsaima romaani «Pimedus ja koidik» (Darkness And Dawn), mille peategelased satuvad katastroofist räsitud tuleviku-Ameerikasse, ning järgmisel aastal samas selle kaks järge. 1912. aastal ilmus Inglismaal The Strand Magazine’is aprillist novembrini järjejutuna Arthur Conan Doyle’i kuulsaim ulmeromaan ja tuntumaid nn kadunud rassi alažanri esindajaid «Kadunud maailm». Ning samal aastal debüteeris ajakirjas The All-Story oma kahe kuulsaima romaani(sarja)ga Edgar Rice Burroughs. Veebruarist juulini ilmus The All-Story veergudel järjejutuna ta «Marsi kuude all» (Under the Moons of Mars), mille raamatupublikatsioon sai pealkirjaks «Marsi printsess» (A Princess of Mars, ek 1923) ning sama ajakirja oktoobrinumbris ilmus Burroughsi kuulsaim romaan «Tarzan – ahvide kasvandik» (Tarzan of the Apes, ek 1923).

Peatumata selles artiklis rohkem neil tekstidel, mainigem vaid ära, et lisaks Marsi- ja Tarzani-lugudele alustas Burroughs tõeliselt viljaka kirjamehena samal kümnendil veel mitu erinevat fantastilisi seiklusi pakkuvat teostesarja, olgu tegu siis maakera südames asuva kadunud maailma Pellucidari või Veenuse iidse tsivilisatsiooniga. Ka England jätkas menukate järjeromaanide avaldamist, millest olulisim on ehk «Lendav leegion» (The Flying Legion) ajakirjas The All-Story novembrist detsembrini 1919. Need kaks meest olid ka 20. sajandi teise kümnendi kõige menukamad pulpulme kirjanikud. Eelkõige just Burroughsi, aga ka Englandi eeskujul hakkasid uued pulpautorid oma loomingus teaduslikke teemasid ja fantastilist elementi sulatama põneva seiklusliku vormi sisse, eristudes nii tugevalt samal ajal Gernsbacki ajakirjades ilmunud lugudest, mis olid ju kõigest kehvasti ilukirjanduseks maskeeritud teadusloengud ja -spekulatsioonid.

Nii et kui Gernsbacki väljaannetes avaldasid oma loomingut tänaseks täielikku unustusse vajunud kirjamehed, siis Munsey ajakirjades kujunes välja oma fantastilist ja eksootilist seikluslugu viljelev autorkond, mille moodustasid Victor Rousseau, Charles B. Stilson, J. U. Giesy ning Austin Hall ja Homer Eon Flint. Kümnendi lõpus debüteeris uus ja võimas kolmik, kes jäi ulmet mõjutama mitmeks järgnevaks aastakümneks – Abraham Merritt, Murray Leinster ja Ray Cummings. Nende kirjanike looming oli harva teaduslik või kantud soovist ärgitada lugejaid mingite teaduslike spekulatsioonide üle arutlema, ei, nad viljelesidki eksootilistes tegevuskohtades seiklusjutte, mida rüütasid fantastilisse ja teaduslikku butafooriasse, kuid nende esmane eesmärk oli puhtalt meelelahutuslik.

Suuresti H. G. Wellsi loomingust ja ka Esimesest maailmasõjast mõjutatud olid inglase Victor Rousseau tekstid. Romaanis «Silindri messias» (The Messiah of the Cylinder), mis ilmus Everybody’s Magazine’is (Igaühe Ajakiri) juunist septembrini 1917, ärkab peategelane pärast kunstlikku und 2017. aastal sotsialistlik-marksistlikus ühiskonnas, mille mootor on pööraselt arenev teadus. Peategelane asub seda ühiskonnakorda tagasi demokraatlikuks pöörama ning teose moraal peitub selles, et teaduse areng peab olema kontrolli all. Romaanis «Igaviku väesalk» (The Draft of Eternity), mis ilmus The All-Story 1918. aasta juuninumbrites, satuvad kaks arsti marihuaana abil tuhandete aastate kaugusele tuleviku-Ameerikasse, mis on degenereerunud metslasühiskonnaks, kus ellujäänud valged on Aasiast pärit kollase rassi poolt orjastatud.

Ajakirjanik Charles B. Stilsoni kuulsaim teostetsükkel sai alguse Burroughsi Tarzani-lugudest inspireerituna ajakirjas The All-Story, kui selle 1916. aasta jaanuarikuu numbrites ilmus järjeloona ta «Lumeväljade Põhjanael» (Polaris of the Snows), triloogia avaromaan, mille kangelane nimega Põhjanael Janess kasvab üles üksinda Antarktikas, tappes juba lapsena paljakäsi jääkarusid (sic!), satub täiskasvanuna seiklema antiik-kreeklaste kadunud kolooniasse ning puutub kokku iidse Atlantise tsivilisatsiooni kõrgeltarenenud järeltulijatega.

Füsioterapeudist pulpkirjaniku J. U. Giesy üks huvitavamaid tekste on kindlasti veebruarist märtsini 1914 ajakirjas The Cavalier ilmunud «Kõik oma maa eest» (All for His Country), mis kasutab tulevikusõja ja edisonaadi elemente: selle peategelane peab oma raadiumijõul töötava lennukiga sõda vaenulike jaapanlaste vastu, kes on maha põletanud Los Angelese. Giesy kuulsaim romaanisari, nn Palose triloogia on jällegi tugevalt mõjutatud Burroughsi Marsi-sarjast. Triloogia ajakirjas The All-Story juulist augustini 1918 ilmunud avaromaani «Koeratähe karja Palos» (Palos of the Dog Star Pack) peategelane Jason Croft satub astraalsel tasandil Siiriuse süsteemi planeedile Palos, kus armub kohalikku printsessi ning satub üsnagi burroughsilikesse seiklustesse.

Erinevais pulpajakirjades väidetavalt enam kui 600 ilmunud jutu (peamiselt vesternid) autor Austin Hall on ulmemaastikul enim tuntud vast lühiromaaniga «Mässaja-hing» (The Rebel Soul) juunis 1917 The All Story Weekly’s ja selle järjeks oleva romaaniga «Lõpmatusse» (Into the Infinite) aprillist maini 1919 The All Story Weekly’s, mis segavad kokku ajarännu, vampirismi läbi saavutatud surematuse ja tuleviku superinimeste vihast motiveeritud kiirendatud arengu – neis teostes on näha Robert Louis Stevensoni «Kummalise loo dr Jekyllist ja mr Hyde’ist» (Strange Case of Dr Jekyll and Mr Hyde; 1886, ek 1981) teemade edasiarendust. Halli sulest on pärit ka jutustus «Mees, kes päästis Maa» (The Man Who Saved the Earth) The All-Story’s detsembris 1919, milles surev Marsi tsivilisatsioon saadab Maale kummalised kerad, püüdes nende abiga suuri maismaa- ja ookeanitükke planeedist eemaldada ja Marsile transportida, kuna viimane on kaotanud oma looduslikud ressursid. Üldiselt ongi hinnatud, et Hall kompenseeris oma üsna puist kirjutusoskust üpris pööraste ja fantastiliste ideedega.

Hall kirjutas tihti jutte kahasse Homer Eon Flintiga, keda The All-Story toimetaja Bob Davis pidas üheks oma talendikaimaks kaastööliseks. Enne pulpkirjaniku karjääri oli Flint filmistsenarist. Ta debüteeris jutuga «Planeediasukas» (The Planeteer) märtsis 1918 The All-Story’s, mis on üks oma aja tähelepanuväärsemaid kosmoselugusid, bellamy’likku tulevikuühiskonda kujutav tekst, milles üksik ränd-planetoid liigutab Maa oma gravitatsioonilisest asukohast Jupiteri orbiidile ning milles Saturn muudetakse uueks Päikeseks. Selle järjest «Konserveeritud saare kuningas» (King of Conserve Island) oktoobris 1918 The All-Story’s kujutatakse Jupiteri sotsialistliku ühiskonnakorra korrumpeerumist ja kokkukukkumist, mille põhjustavad reaktsioonilise kapitalistliku ühiskonna propagandarünnakud.

Kirjanik arendas oma tulevikuühiskondade kontseptsiooni edasi The All-Story’s ilmunud dr Kinney jutusarjas, mille nimikangelane läheb kosmoseavarusi uurima: «Surma isand» (The Lord of Death) mais 1919 käsitleb Merkuuri ühiskonda, «Elu kuninganna» (The Queen of Life) augustis 1919 Veenuse oma, «Devolutsionist» (The Devolutionist) juulis 1921 Kapella sootsiumit ning «Emantsipaatriks» (The Emancipatrix) septembris 1921 Arktuuruse oma. Kui Merkuuril on spencerlik tugevaimate ellujäämisühiskond, siis Veenusel jälle malthuslik elu alalhoidev sootsium. Kapellal on kujutatud ambivalentses võtmes toimivat heasoovlikku diktatuuri ning kaootilist anarhistlik-demokraatliku põrandaalust ühiskonda, Arktuurusel valitseb aga vähearenenud inimeste taruühiskond.

Flinti pulpajastu kirjutusstiil ei võimaldanud tal täiel määral realiseerida oma ideid ja huvi erinevate ühiskonnakorralduste vastu, kuid vähemasti võib ta loomingus näha mingeid karakterikujunduse algeid. Halli ja Flinti kuulsaim ühistöö – romaan «Pimetähn» (The Blind Spot) maist juunini 1921 The Argosy’s käsitleb melodramaatilises võtmes dimensioonidevahelise värava ja paralleelmaailmade teemat. Flinti surma 1924. aastal Oaklandi lähistel Californias ümbritseb tänini saladuseloor – ta moonutatud surnukeha leiti avarii teinud autost, lähedal olid ka laetud revolver ja kott suure rahasummaga, mistõttu ta surma seostati ühe hiljutise pangarööviga, kuid ainus reaalselt selle seoseni viinud tunnistaja ise osutus gängsteriks.

Loetletud tekstid on muidugi vaid üksikud näited nende viljakate autorite loomingust. Olgu paar üksiknäidet siinkohal veel ära toodud. 1904. aastal The Argosy’s debüteerinud naisautor Francis Stevens avaldas The All-Story’s aprillis 1917 loo «Luupainaja» (The Nightmare), mille peategelane satub sürrealistlikku kadunud maailma Vaikse ookeani saarel, mida asustavad veidrad ja ohtlikud elukad. Selles loos on nähtud teleseriaali «Kadunud» (Lost; 2004–2010) kauget eelkäijat.

Kirjandusklassik Nathaniel Hawthorne’i poeg, Ameerikas üsna tuntud kirjamees Julian Hawthorne, kes siiski elas terve elu oma isa tuntuse varjus, armastas viljeleda müstikasse ja okultismi kalduvat fantastilist proosat. Aga ta kontos on ka feministlikke utoopiaid, astraalseid kosmoserände, pikaune-lugusid, klubijutte ja kadunud maailma alažanrisse kuuluvaid seiklusi. Nii kujutabki «Pimeduse rahvas» (The Men of the Dark) augustis 1906 Metropolitan Magazine’is Andides sügaval maa-alustes koobastes elavat kadunud rassi, mis on põlvkondade jooksul pimedaks jäänud. Hawthorne’i kuulsaim traditsiooniline ulmetekst on kosmoseooperiks liigituv romaan «Kosmiline kurameerimine» (The Cosmic Courtship) novembrist detsembrini 1917 The All-Story’s. Loos kujutatud 2001. aasta tulevikuühiskonnas on kõik inimesed vabad, sugupooled võrdsed, maailm on tööstussaastest puhastatud ning vabrikud-tehased viidud sügavale maapõue. Kõigil inimestel on isiklikud antigravitatsioonilised vööd, mis võimaldab kõigil vabalt oma tahte järgi liikuda. Paraku pöörab lugu selle üsna gernsbackiliku tulevikuühiskonna kirjeldamise järel küllaltki okultistlikuks seikluslooks Saturnil. Kuid kindlasti oli seegi tekst näiteks sellest, kuidas pulpajakirjad avaldasid kirjanduslikult tasemelt Gernsbacki ajakirjades ilmunuga võrreldes märksa täiskasvanulikumaid teoseid.

Lisaks neile varaseile pulpkirjanikele debüteeris 1910ndate lõpus aga kolmik, kellest said tõeliselt mõjukad ulmeautorid. Novembris 1917 debüteeris The All-Story’s jutuga «Läbi loheklaasi» (Through the Dragon Glass) Abraham Merritt, kellest peagi sai kõige mõjukam ulmeajakirjade-eelse perioodi pulpulme autor Edgar Rice Burroughsi ja George Allan Englandi kõrval. Tema populaarsusele panid aluse juunis 1918 The All-Story’s ilmunud «Kuutiik» (The Moon Pool) ning selle järg «Kuutiigi vallutamine» (The Conquest of the Moon Pool), mis ilmus samas ajakirjas veebruarist märtsini 1919.

Need lood, nagu ka suurem osa Merritti hilisemast loomingust, on nn kadunud maailma alažanri klassikaline näide. Vaikse ookeani saare maa-alusest basseinist avastatakse iidne ja ohtlik koletis, kuid see on alles selle keeruka ja melodramaatilise evolutsiooni erinevaid arengumudeleid vaagiva süžee algus. Teaduslik taust Merritti loomingus oli praktiliselt olematu, kuid need ja järgnevad lood olid kirjutatud autorile ainuomases eksootilises ja ekstravagantses stiilis, millest aimus mingi võõra ja kauge maailma hingust. Merritti kadunud maailmad ja rassid olid märksa fantastilisemad kui Burroughsi omad, igatahes said neist kümnekonnaks aastaks kõige populaarsemad ajaviitemaailmad ning kulus veel kümmekond aastat, enne kui nende kirjutatut hakati 1940. aasta paiku pidama vanamoodsaks.

William Fitzgerald Jenkins oli juba 19-aastasena 1915. aastal alustanud pulpkirjaniku karjääri ning avaldanud seejärel ka mõningaid kõige laiemas tähenduses fantaasiakirjanduseks liigituvaid tekste, kuid tema ulmedebüüdiks loetakse üsna üksmeelselt veebruari 1919, kui ajakirjas The Argosy ilmus Murray Leinsteri nime all ta jutt «Põgenev pilvelõhkuja» (The Runaway Skyscraper), milles on kujutatud ajas minevikku sööstvat kõrghoonet. Leinsterist sai sõdadevahelise perioodi üks mõjukamaid ulmekirjanikke, kuid silmapaistvaid ja auhinnatud tekste avaldas ta kuni 1950ndate lõpuni välja – meenutagem kasvõi 1956. aasta Hugo auhinna võitnud jutustust «Uurimismeeskond» (Exploration Team), mida kõik huvilised saavad eesti keeles lugeda Ain Raitviiru kokku pandud kultusantoloogiast «Lilled Algernonile» (1976).

Hinnanguliselt umbes 750 erineva pikkusega lugu avaldanud Raymond King Cummings debüteeris The All-Story’s märtsis 1919 looga «Tüdruk kuldses aatomis» (The Girl in the Golden Atom), mis kujutab suurustmuutva droogi abil enese väikseks muutnud tegelase seiklusi mikroskoopilises maailmas. Subatomaarsetest maailmadest oldi ka varem kirjutatud, aga just Ray Cummings arendas selle lootüübi täiuseni ning muutis moevooluks. Ühtlasi sai sedalaadi lugudest ka ta enda loomingu kaubamärk. Cummingsi populaarsus piirdus sõdadevahelise perioodiga, tänapäeval tundub ta üsna puine ja väga ühe valemi järgi treitud jutulooming üpris tüütu lugemine.