Читать книгу Terra Fantastica kartograafid. Kirjandusloolisi artikleid ja kriitikat 1995–2020 - Raul Sulbi - Страница 5

Enne 1890ndate briti perioodikas puhkenud ulmebuumi juurde asumist markeerime lühidalt ära 1860ndatel teispool La Manche’i toimunu, kuna sealgi oli üks trend sündinud. Jules Verne’i kujunemisest ulmekirjanikuks ja sellest, kuidas kirjastaja Pierre-Jules Hetzel Verne’i õieti «avastas», olen pikemalt kirjutanud Täheaja 12. köites «Musta Roosi vennaskond». Siinkohal on oluline rõhutada paari nüanssi. Tihti «ulmekirjanduse isaks» nimetatud Jules Verne avaldas lõviosa oma tekstidest ajakirjades järjejuttudena, peamiselt Hetzeli legendaarses väljaandes Le Magasin d’Éducation et de Récréation (Hariduse ja Puhkuse Ajakiri). Teine oluline nüanss on Verne’i kirjanikutee algus, mis sarnanes väga sellega, kuidas paljud hilisemad ulmekirjanikud on suhelnud oma esimese toimetajaga. Nimelt oli noort peret ülal pidav ja börsimaaklerina töötav Verne nokitsenud pikemat aega käsikirja kallal õhupallisõidu ajaloost, kuid ta huvi selle vastu kadus ning ta viskas käsikirja kaminasse. Verne’i naine päästis tulevase bestselleri algversiooni siiski hävingust ning õige varsti viis saatus Verne’i kokku Hetzeliga, kellele ta käsikirja lugeda andis. Hetzel soovitas Verne’il käsikiri radikaalselt ümber töötada: vähendada oluliselt õhupallinduse ajalugu puudutavat osa ning lisada teosele seikluslik mõõde. Verne täitiski kohusetundlikult kirjastaja juhtnöörid ning tulemuseks oli ta esimene menuromaan «Viis nädalat õhupalliga» (Cinq semaines en ballon; 1863, ek 2000).

Verne’i ülejärgmise romaani saatesõnas visandas kirjastaja lugejaile juba selgelt teaduslik-fantastilisest ambitsioonist aimu andva plaani: Verne’i teosed pidid moodustama romaanisarja, mille eesmärgiks oli meelelahutusliku ja põneva jutustuse vormis tutvustada kogu moodsa teaduse kogutud informatsiooni geograafiast, geoloogiast, füüsikast ja astronoomiast, saades niimoodi lõpuks kokku terve oma universumi ajaloo. Varem ei olnud keegi nõnda selgelt kujuneva teaduslik-fantastilise kirjandusliigi olemust ja eesmärke sõnastanud. Hämmastavalt täpselt meenutab see ka Hugo Gernsbacki ambitsioone pool sajandit hiljem teispool ookeani.

Hetzelil oli juba mõnda aega meeles mõlkunud idee kvaliteetsest kogu perele mõeldud kirjandusajakirjast, milles meelelahutuslik ilukirjandus oleks ühendatud lugejate teadusliku harimisega, ning Jules Verne’i rohke teadusliku faktoloogia ja taustainformatsiooniga geograafilised seikluslood tundusid tema jaoks seda sihti silmas pidades pea ideaalsed.

Nii asutaski ta 1863. aastal ajakirja, mis pisut hiljem sai nimeks Le Magasin d’Éducation et de Récréation. Tema eesmärgiks selles kaks korda kuus ilmunud väljaandes oligi, et kirjanikud, teadlased ja kunstnikud ühendaksid nii noorte kui vanemate lugejate harimiseks oma professionaalsed teadmised ja oskused. Ning et oma ajakirjale kindla kvaliteediga materjali kindlustada, sõlmiski Hetzel Verne’iga pikaajalise lepingu, mille järgi kirjanik pidi igal aastal kirjutama talle kolme köite jagu ilukirjanduslikku materjali (üks köide tähendas tänapäevases mahus umbes 150–200 lehekülge), mille siis Hetzel pidi kindlaksmääratud honorari eest ära ostma. Ja nii jäi see kestma järgmiseks 24 aastaks – kuni kirjastaja surmani.

Sellise kreedo alusel on lihtne väita, et Hetzeli rikkalikult illustreeritud ajakirja võib pidada esimese Ameerika teadusfantastika ajakirja Amazing Stories otseseks ideeliseks eelkäijaks. Hetzelil olid kontaktid ka välismaiste ajakirjakirjastajatega Venemaast kuni Ameerika Ühendriikideni välja ning Jules Verne’i populaarsus levis kiiresti üle kogu maakera. Jules Verne’i mõju teaduslikule fantastikale ja eriti geograafilisele ulmele ning seikluslikele reisikirjadele väljamõeldud maailmadele on raske üle hinnata.

Loomulikult ei jäänud Verne omas žanris ainsaks tegijaks ka prantsuskeelses kultuuriruumis. Tema tuules ja otsesel mõjul hakkasid fantastilise elemendiga geograafilisi seiklusromaane avaldama paljud autorid, kellest tänapäeval ütlevad midagi ehk nimed Louis Henri Boussenard (ek näiteks «10 000 aastat jääs» (Dix Mille Ans dans un bloc de glace; 1890, ek 1928) ja «Pariisi tänavapoisi reis ümber maailma» (Le Tour du monde d’un gamin de Paris; 1880, ek 1932, 1992)), Paschal Grousset ja Louis Jacolliot. Nemadki avaldasid oma tekste esmalt peamiselt perioodikas. Ja loomulikult ei saa siinkohal mainimata jätta Belgias sündinud ja moodsa prantsuse ulme isaks peetavat J.-H. Rosny-vanemat.