Читать книгу Mõõkade äss - Reeli Reinaus - Страница 10

Ema võttis ta rajalt maha, niipea kui poiss majauksest sisse sai.

„Hei, Jakob, ma just ootasingi sind!” hõiskas ema ja hüppas diivanilt püsti, mingit naisteajakirja käest heites. „Mul on üht pilti vaja. Meil tuleb töö juures Marjul sünnipäev ja ma mõtlesin, et võiks talle kinkida mõne sinu tehtud fotodest. Me prindiksime selle fotolõuendile. Talle meeldivad hirmsasti loodusfotod ja muu selline värk,” vadistas ema.

„Ja sul on seda kohe vaja?”

Jakob ohkas. See oli nii ema moodi – tulla mingi oma ideega lagedale niipea, kui ta oli vaevu jõudnud jala ukse vahelt sisse pista.

„Tegelikult küll,” tunnistas ema. „Aga söö enne. Ma ootan nii kaua. Ma mõtlesin, et saan siis kohe täna õhtul selle faili Photopointi viia ja…”

„Seda saab ka netis teha. Sa ei pea kuhugi minema.”

Jakobil oli küll kõht hirmus tühi, kuid ta tahtis selle fotoasja enne kaelast ära saada. Teda ajas alati koledasti närvi, kui ema talt mõnda pilti nurus. Ja veel rohkem ajas teda närvi see, mis hiljem järgnes. See, kuidas ta Jakobit oma töökaaslastele ülevoolavalt kiitis. Kui andekas ta poeg ikka on ja kui suur tulevik teda ootab. Võib-olla oligi tal täielik õigus seda teha, sest ta oli nii mõnegi enda teenitud tuhande Jakobi fotovarustuse alla magama pannud, aga ikkagi tekitas ema kiitus Jakobile piinlikkust. Ilmselt seetõttu, et ema ei olnud mingi asjatundja. Talle lihtsalt meeldisid need tobedad pildid lilledest ja puudest ning vististi oli ta ka rõõmus, et tema poeg on millelegi nii tõsiselt pühendunud, mitte ei hängi niisama tänaval ega löö arvutimänge mängides aega surnuks.

Kuid võib-olla tulenes poisi ebamugavustunne natuke ka sellest, et Jakob pettis teda. Ta ei viitsinud juba ammu ema rõõmuks neid lilli, linde ja liblikaid pildistada.

See, mida ta tegelikult pildistas, oli midagi hoopis muud.

Ema valis välja foto käpalisest, mille poiss oli möödunud suvel ühelt Hiiumaa puisniidult leidnud. Tal ei olnud aimugi, mis selle orhidee nimi üldse oli, aga see ei häirinud teda põrmugi. Pildil fookuses olev roosakate õitega käpaline ja ta kõrval kasvavad kaaslased olid niisamagi ilusad.

Jakob töötles fotot pisut ning aitas emal selle siis Photopointis ära tellida. Seejärel läks ta allkorrusele ja sõi kolm taldrikutäit seljankat, mõeldes seejuures, et ta peaks järgmiseks lauapäevaks uue fotosessiooni kokku leppima. Kuna midagi paremat polnud parajasti käepärast, siis kritseldas ta laviinina pähe tulvavaid mõtteid kiiresti telekava kirjavabadele osadele. Adrenaliin, mis koos ideedega saabus, oli nii võimas, et hiljem kõndis ta tükk aega mööda tuba ringi ja püüdis leppida mõttega, et laupäevani on veel nii neetult kaua aega. Ja isegi siis, kui see päev viimaks kätte jõuab, ei saa olla lõpuni kindel, et vihm midagi pekki ei keera.

Jakob helistas õhtupoolikul modellidele ning leppis nendega pildistamisaja kokku. Poisi õnneks paistis neile kõigile laupäev sobivat. Seejärel püüdis ta end kuidagi järgmiseks päevaks jäetud kodutöödest läbi närida.

Ja viimaks, kõige viimaks, justkui preemiaks, mõtles ta Hannale. Peamiselt küll Hanna silmadele.

Sest need olid ainukesed osad tüdrukust, mis olid ikka veel endised.