Читать книгу Mõõkade äss - Reeli Reinaus - Страница 8

Jakob oli vaadanud teda terve esmaspäevase koolipäeva, esimesest tunnist alates. Mitte enam salaja nagu varem, vaid palju julgemalt. Ja muidugi mitte nii, nagu kõik teised teda vaatasid. Jakob vaatas teistmoodi. Nagu ta hooliks. Või nagu Hanna meeldiks talle. Poisi pilk oli tüdrukut silmitsedes teistsugune kui ülejäänutel.

Kuradi kurat, kirus Hanna mõttes. Ta oli ju ometi tahtnud märkamatu olla.

Hea küll, tüdruk möönis, et märkamatu ta sellise välimusega ilmselgelt ei olnud. Aga ta tahtis, et teda rahule jäetaks. Ja et keegi ei vaataks teda säärase pilguga. Just seepärast oli ta pärast juhtunut oma pikad heledad juuksed maha lõiganud ja süsimustaks värvinud. Just sellepärast maalis ta endale igal hommikul gootitüdruku jõledad silmad. Ja just seetõttu kandis ta kaht neeti kulmus ja üht ninas. Kaltsukatest kokku otsitud veidratest riietest rääkimata.

Selle pärast.

Sellepärast, et tast eemale hoitaks, et teda friigiks peetaks ja ta võiks end seetõttu vaikuses ja rahus haletseda. Sellepärast, et keegi ei tahaks saada tema sõbraks. Või veelgi hullem – kallimaks. Et ta võiks olla erak.

Ja sellepärast, et ta ei teadnud, kes ta oli. Kes ta oli pärast seda, mis temaga juhtus. Ja just sellepärast oligi viimane asi, mida ta soovis, et mingi poiss teda varjamatu huviga vahiks. Isegi kui mingile osale temast see ikka veel meeldis.

Aga mitte nii.

Mitte nüüd.

Ja mitte enam.

Hanna tundis end oma uue välimusega sama võõralt ja eksinult, kui võõrana ta sellega ilmselt ka teistele paistis. Sisimas ta teadis, et see ei olnud päriselt tema. See oli vaid maskeering. Ta kandis maski, mille taga oli tegelikult tühjus. Tema vana mina ei olnudki enam. Olid vaid killud, mis ta oli kokku korjanud ja millest nii hästi-halvasti, kui oskas, endale uue fassaadi ehitanud. Aga see ei olnud tema. Ja just seepärast ei saanud keegi talle ka enam haiget teha.

See teadmine andis jõudu. Ja ka see, et ühelgi tema klassikaaslastest ei olnud aimu, mis temaga juhtunud oli. Ehkki ka tal endal tegelikult ei olnud.

Esimesel septembril, kui ta uude kooli tuli, olid kõik vaadanud teda nagu pidalitõbist, kuid Hanna oli selle, hambad ristis, välja kannatanud. Ta polnud eriti kellegagi rääkinud ja viimaks, pärast paari nädalat, ei küsinudki keegi temalt enam midagi ega püüdnud ta vastu kena olla või teda kuhugi kutsuda. Ja see oligi hea, ta tahtis, et ta rahule jäetaks. Tal oli endagagi piisavalt palju tegemist. Enda mõtetega ja normaalsena püsimisega. Koospüsimisega. Keegi poleks teda ilmselt uskunud, kui ta oleks tunnistanud, et igal hommikul tegi ta seda uuesti. Korjas kokku need killud, mis tast järel olid, pani need kuidagi kokku ja astus uksest välja. Tehes näo, nagu kõik oleks hästi, ehkki terve ta sisemus hoopiski karjus.

Jakobil oli avanenud alles eelviimases vahetunnis võimalus tüdrukuga omavahele jääda. Andestamatu viga, mille Hanna oli teinud, kui oli otsustanud raamatukogust läbi põigata ja nädala üle tähtaja läinud raamatu tagasi viia. Kui ta sealt väljus, seisis Jakob koridoris ja tüdruk oli täiesti kindel, et poiss oli just teda oodanud.

„Kuidas sul läheb?”

„Mis mõttes?”

Hanna ei saanud tõepoolest aru, mida Jakob silmas pidas. Kas Jakobil oli tõesti julgust meenutada seda, millises seisus ta tüdruku reede õhtul tänavalt leidnud oli? Ja mis nüüd edasi pidi saama? Kas Jakob hakkabki talt seda iga päev küsima või?

„Niisama,” puterdas Jakob. „Üldiselt.”

„Kas sul ei ole midagi paremat teha?”

Hanna vajutas huuled kriipsuks ja jäi Jakobile oma tõsise, ei, pigem hirmuäratava pilguga otsa vaatama. See peab ometi mõjuma, sisendas ta endale.

Jakob ei olnud ilmselgelt tüdruku niisugust reaktsiooni oodanud. Poiss hammustas mõtlikult huulde, justkui kaaludes, kas seda vestlust õnnestub veel kuidagi päästa.

„Ma lihtsalt mõtlesin küsida, et...”

„Unusta ära!”

Hanna oli lõiganud Jakobi lause katki ja lipsanud minema veel enne, kui poiss end üldse koguda jõudis.

Ta oli Jakobist kerge vaevaga lahti saanud. Või kas ikka oli? Ühe hiljuti kuskilt loetud teooria järgi pidavat inimestele hakkama meeldima just need inimesed, kellele nemad ise meeldivad.

Ja just praegu lebaski Hanna oma voodil ja mõtles, kas ta tõesti võiks Jakobile sellise peletisena meeldida? Või plaanis poiss arstiks saada ja tundis seepärast huvi teda tabanud paanikahoo vastu? Talle meenusid lood arstidest, kes olid juba lapsena hiiri ja konni lahanud, sest kihk uute teadmiste järele oli nii suur.

Olgu, kuidas oli, Hanna ei kavatsenud poisile seda rõõmu kinkida. Esiteks ei olnud ta päriselt selline peletis ja teiseks plaanis ta oma paanikahoogudega midagi ette võtta.

Kuigi tal polnud vähimatki aimu, mida ta selleks tegema pidi. Ainuüksi sellele mõtlemine teda ei aidanud. Samuti ei aidanud vähimalgi määral see, et ta kinnitas endale, et ta on tugev ja saab sellega hakkama. Et ta saab oma eluga hakkama.

Kuid ei elu ega paanika ei allunud tema tahtele. Just siis, kui ta juba uskus, et seda enam ei juhtu, tuli järjekordne hoog ja niitis ta jällegi jalust.

Ja iga kord tundis Hanna surmahirmu.