Читать книгу Mõõkade äss - Reeli Reinaus - Страница 7

Olivia ei saanud und. Kell oli kolmveerand neli öösel, kuid ta tundis end veel täiesti virgena. Pidu oli juba mitu tundi tagasi ära lõppenud. Ta oli taksoga koju tulnud, kuid selle asemel, et magama minna, oli ta istunud arvuti taha ja netis ringi surfanud. Sihitult. Suutmata õieti ühelegi leheküljele piisavalt keskenduda.

Millalgi märkas tüdruk, et Riin oli jõudnud juba peost tehtud pildid üles panna. Oliviat oleks nagu elektrilöök tabanud, kui adrenaliin ta verre voolas.

Tüdruk avas fotokausta ja hakkas pilte kiiresti läbi vaatama. Käte värinal. Iga järgneva pildiga süda aina tugevamini löömas ja lootus aina kahanemas.

See oli alles eelviimane pilt. Ta seisis köögis, käes veeklaas ja huulil vaevu aimatav naeratus. Noormees ei vaadanud otse kaamerasse, vaid sellest pisut mööda. Tumedad sirged juuksed olid laubalt kõrvale lükatud. Sinised silmad ääristatud tumedate ripsmetega. Ja ta huuled olid nii paganama ilusad… Poiss nägi tüdruku meelest lausa jumalik välja.

Olivia jõllitas fotot vist oma kümme minutit. See oli ühtaegu kummaline ja hirmutav, nii et tal ei saanud sellest küllalt. Justkui oleks ta nõiduse kütkesse sattunud. Kuigi tegelikult oli see ainult pilt. Pilt, millele ta keha reageeris südamepekslemise, kiirenenud hingamise, suurenenud pupillide ja peopesade higistamisega. Olivia ahmis poissi endasse, ühelt poolt mõistatades, mis temaga toimub, ja teiselt poolt selle pärast pisut piinlikkust tundes. Ta oleks justkui kaheks lõhestunud – tema aju, hormoonid ja nende mõjul kogu keha reageerisid ühtmoodi, ent kusagil nende kõrval või isegi kohal oli piinlikkust tundes tema teine pool – keegi või miski, mis talle sisendas, et see, mida ta teeb, on imelik, ehkki see on ainult reageering pildil kujutatule. Fotole, kus on peal tumedate juuste ja ilusa naeratusega poiss. Poiss, kelle nimegi ta ei teadnud.

Kui Olivia suutis pilgu viimaks arvuti ekraanilt lahti kiskuda, vahtis ta mõnda aega aknast välja. Oli ikka veel öö, kuigi taevas juba natuke ahetas.

Ta kujutles, et just see ongi öö, mis muudab tema elus kõike. Öö, mil ta teeb läbi sisemise muundumise, saavutab mingi uue kvaliteedi, hakkab siitpeale käima oma rada. Ta oli alati naernud kõige selle jama üle, mida meedias eneseleidmise kohta kirjutati, kuid praegu sai ta korraga aru, et see oligi nii. See oli päriselt. Sest äkki nägi ta kõike enda ümber täiesti uues valguses. Hoopis teistmoodi – palju teravamalt, reaalsemalt. Ja just praegu uskus ta end teadvat asju, mida ta varem ei olnud teadnud, polnud neile mõteldagi osanud. Kogu maailm oli korraga ta ees lahti, ta võis näha selle toimimismehhanisme, pisikesi õhkõrnu varjatud ühendusi inimeste ja asjade vahel, mis kokku moodustasid suure terviku. Ja see kõik oli lausa uskumatult lihtne ja selge.

Tüdruku jaoks oli korraga lihtne ja selge ka see, kes ta ise oli ning mida ta oma elult ja oma tulevikult ootas. Ta nägi, kuidas ta oli osa millestki suuremast – maailmakõiksusest. Ta nägi, kuidas kõik tema soovid ja unistused olid midagi, mida seesama maailm aitab tal täita. Kummaline tänulikkus selle eest mähkis ta endasse. Tänulikkus ja vaikne rõõm.

Olivia vaatas uuesti noormehe pilti. Ta oli äkitselt kindel, et just selle noormehe elu on tema omaga kuidagimoodi seotud. Sest miks muidu olid just praegu kogu maailma saladused tema ette laiali laotunud? See poiss pidi olema päästik, mis kõik selle vallandas. Ja ta ei saanud seda olla põhjuseta, nende vahel pidi olema veel midagi. Midagi niisugust, mille ta peab välja uurima.

Tüdruk tunnetas ääretu selgusega iga oma mõtet, tundevirvendust ja keharakku. Ta teadis, et see oligi see paljuräägitud kohalolu. See, mis on kõige alus ja algus. Teadmine, et ta elab igal hetkel täiel rinnal.

Ja nüüd oligi ta kohal. Ja ta oli valmis.

Ta oli valmis vastu võtma kõike, mida universum talle pakub.