Читать книгу Mõõkade äss - Reeli Reinaus - Страница 4

Ümberringi valitses kottpimedus. Ta tundis külma. Intensiivsemat kui tavaliselt. Ja mitte ainult nahal, vaid ka kontides. Külm läbistas ta keha sama lõikavalt nagu hirm hinge. Ta tundis, et kohe juhtub midagi. Midagi kohutavat. Midagi sellist, mille jaoks tal esialgu veel sõnugi ei leidunud, kuid mis teda ümbritsevast mustavast pimedusest juba tumeda varjuna saatis. Just praegu oli käes hetk, mis pidi muutma ta elu igaveseks. Ta tajus seda. Ta haistis seda. Kummalist kirbet lõhna. Omaenda hirmu. Ja piinavat teadmatust.

Mõne aja pärast hakkasid tüdruku silmad pimedusega harjuma ja ta märkas kaugemal nõrka valgust. Üksik kuukiir tungis pimedusse, kus ta viibis. Selle valgusel adus ta, et seisab täiesti tühjas ruumis. Nii suures, et ta ei näinud, kui kaugele see ulatus. Kuid ta uskus, et kuskil peab see ometi lõppema, ja seal, kusagil ta vaateväljast eemal, peab olema ka uks.

Tüdruk surus käed jaki taskutesse ja leidis viimaks telefoni. Sellest polnud kasu. Ta käed värisesid nii kõvasti, et ta ei saanud telefoni taskulampi tööle. Hädavaevu suutis ta mobiili üldse pihus hoida. Lõpuks taipas ta, et telefoni aku oli tühi – telefon ei võtnud pilti ette. Just seetõttu ei saanud ta ka abi kutsuda.

Tüdruk liikus valguse suunas, ettevaatlikult jalga jala ette tõstes ning kartes, et ta võib iga hetk end millegi vastu ära lüüa või mingisse auku kukkuda. Ent paari sekundi pärast jõudis ta nõrka valgussõõri, ilma et midagi oleks juhtunud. Veel ei olnud juhtunud. Kuid see oli ainult aja küsimus. Ta pidi leidma ukse!

Ta proovis veel korra, astus uuesti mustavasse pimedusse ja katsus liikuda teises suunas. Tüdruku süda peksis meeletult, kui ta ettesirutatud kätega edasi kõndis. Ta sisendas endale, et leiab ukse. Peab leidma!

Ja viimaks ta leidiski. Kuid uks oli kinni. Nagu õudusfilmis. Nagu hirmuunenäos.

Lukus uks ja hetk hiljem kostvad sammud.

Sammud, mis tulid otse tema poole. Ta kuulis neid üha selgemalt. Veel natuke ja juba võis ta kuulda ka tulija riiete kahinat ning seejärel veidi katkendlikku hingamist.

Terve selle aja seisis ta nagu halvatult ja ootas. Põgeneda ei olnud kuhugi. Ta ootas oma saatust nagu tapale määratud loom.

Hetkel, kui valgus tüdruku näole langes, ta karjatas.