Читать книгу Ära võetud - Reelika Lootus - Страница 3

Ma tunnen, kuidas kananahk üle mu keha võimust võtab. See on peaaegu valus, kui karvanääpsud ennast ükshaaval püsti ajavad, alustades kukla tagant ja seejärel peatumatult kätel, jalgadel, üle kogu keha.

Mu silmad on valusad. Jätan need suletuks ja proovin oma parema käe nimetissõrmega kompida pinda käe all, suunates seejärel teised sõrmed ettevaatlikult sama tegema.

Ma ei tea, kus ma olen. Pinnas mu all on kõva ja ma tunnen häirivalt tuima valu sellel lebades.

Okei, ma pole voodis. Millegipärast on mul tunne, nagu ma peaks olema voodis. Nagu ma oleks seni veetnud enamuse aja voodis.

Ma olen põrandal, pikali jahedal laudpõrandal ja ma ei julge endiselt veel silmi avada. Need on valusad, ja mul on hirm, sest ma ei taju läbi suletud laugude mitte mingisugust valgust. Ometi on mul tunne, et ma peaks seda nägema.

Ma ei liiguta. Ma aiman oma keha asendit, aiman, kuidas see laudpõrandal lebab, justkui oleks sinna kukkunud, väsimusest, suutmata rohkem edasi minna. Sõrmed, mis endiselt kombivad millimeetrihaaval pinnast mu ümber, on nüüd juba näo lähedusse jõudnud. Mu vasak põsk on tugevalt surutud vastu põrandat ja ma tunnen igat pulseerivat tukset oma oimul, need kanduvad edasi üle mu keha. Kui ma suudaks nüüd veidi keskenduda, siis võiksin tõenäoliselt jälgida mõne väikese vereliblekese liikumist oma soontes. Ent mul on tunne, et ma ei tohiks nende teekonda jälgida. Isegi siis, kui see rahustaks mind, kui see aitaks pekslevalt südamelt mõtted mujale suunata.

Hääl mu peas käsib mul silmad avada. See on pingutus. Kuigi ma ei näe ikkagi midagi, on mul tunne, et need on nüüd avatud.

Ettevaatlikult ajan ennast pimeduses istuli, tundes, kuidas mu puusanahk valusalt põranda ja keharaskuse vahele jääb. Ma tahaks niuksatada nagu haavatud loom, ent ma ei suuda oma kuivanud suud lahti rebida ja ainus, mis sealt välja tuleb, on summutatud piiksatus, mis lõikab valusalt läbi mu häälepaelte.

Õudusega üritan ma meenutada midagigi. Midagigi, mis tõi mind siia – ja midagigi, mis sundis mind häälepaelad valusaks … röökima?

Ent mu peas võimutseb tühjus ja teadmatus. Vaid oimukohtadel valjult tukslev pulss kumiseb. Justkui irvitades mu üle. Justkui tuletades meelde – ma ju ütlesin sulle, et nii juhtub.

Ma tahaks olukorda kuidagi mõista, aga mulle tundub, et ma ei ole pädev seda tegema. Seesama häiriv hääl mu peas korrutab, et ma pole piisavalt tark seda tegema. Ohh, kuidas ma tahaks sellele häälele vastu vaielda.

Ma ei tea, kui kaua ma niimoodi nõutult seal pimeduses istunud olen. Vist mitte kaua, mu lihased ei suuda alluda mu tahtele, ma ei jaksa istuda. Toetan oma käed selja taha põrandale.

Ma ei tea, mida ma ette võtma peaks. Ainus, mida ma hetkel tunnetan, on õhu liikumatus, neli seina pimeduses minu ümber, ja et siin on hetkel turvaline. Hetkel.

Ma ei tea, mida ma kardan ja ma ei tea, miks ma siin olen. Kus ma üldse olen?

Mu pea tundub imelikult raske, kuum. Instinktiivselt tõstan käe, surudes oma külma peopesa kulmude vahele. Ent mu käsi liigub edasi, üle mu pea … ja jääb järsku paigale. Mu juuksed on maha aetud? Või mulle lihtsalt tundub, et need peaksid pikad olema? Ma tunnen, kuidas mu käsi alla langedes pidurdamatult väriseb. Lõuad tugevalt kokku surutud, kohendan ennast veidi mugavamalt istuma, kummardun ettepoole ja haaran teise käega värisevast käest, surudes seda tugevalt oma reie vastu.

“Üks … kaks … kolm …“ Endiselt oma häälepaelu kasutamata loen mõttes kümneni. Mul on tunne, et olen seda varem korduvalt teinud. Käsi, mis hetk tagasi oli pidurdamatult värisenud, on nüüd paigal ja kombib mu reit. Kare, linane ürp, mis jätab jalad põlvist allpool paljaks. Külma eest see igatahes kaitset ei paku.

Ma lasen oma valutavatel silmadel jälle kinni vajuda ja tõmban läbi ninasõõrmete sügavalt sisse ümbritsevat õhku. Miski selles lõhnab tuttavalt, turvaliselt, võib-olla isegi koduselt. Koduselt?

Lõpuks ennast poolküürakile püsti ajades tunnen ma igat viimast kui lihast oma kehas karjumas. Mis minuga toimub?

Sirutan käed ettevaatlikult välja ja astun sammu edasi. Veel üks samm. Mu ümber valitseb pilkane pimedus, ent ma pingutan oma valutavaid silmi, hoides neid nii pärani kui võimalik. Ma ei näe midagi.

Eneseületus, mida iga samm ja liigutus minult nõuab, on selgelt ülekohtune mu keha suhtes. Mitte ainult füüsiliselt, vaid ka mentaalselt. Mu mõte lendab kinnises ruumis meeletu kiirusega ringi, põrkudes vastu seinu ja otsides väljapääsu nagu kehagi.

Otsustan veel ühe sammu teha, ennem kui oma kurnatud kehale veidi puhkust annan. See ei vii mind endiselt mitte millelegi lähemale. Vähemalt nii mulle tundub. Mitte midagi mu ümber pole muutunud.

Seisan paigal. Mu pea käib ringi. Võib-olla liikumisest, võib-olla väsimusest. Ma üritan leida vähem valusat asendit tagasi maha istudes või pigem vajudes. Jah – ma puhkan mõned minutid. Siis liigun edasi. Proovin ennast käte jõul mööda põrandat edasi nihutada. Ükskõik kuhu. Ma pean edasi liikuma. Kuskilt peab vastu tulema mõni sein, mõni uks, mõni mööbliese.

Ei, ma pean puhkama. Ainult mõned minutid.

Ainult mõned minutid.

[---]

Mind äratab eemalt kostev linnulaul, mis paitab pehmelt mu meeli. Ma pole seda vist ammu enam kuulnud. See tekitab minus sooja tunde.

Läbi silmalaugude kumab nõrka valgust, mis sunnib mind linnulaulu oma meeltest kõrvale lükkama. Mind teeb kummaliselt ärevaks tunne, et see valgus peaks palju eredam olema. See aga siin on pehme ja soojalt kumav.

Mulle meenub, et viimati ärgates oli mu ümber kõik pime. Ja et tegelikult peaks olema valge. Ja et see valgus peaks olema ere. Isegi läbi silmalaugude peaks see olema põletavalt ere.

Ettevaatlikult kompan ma ümbrust, liikudes sentimeeter sentimeetri haaval sõrmeotstega edasi.

Hämar, kuskilt kumava nõrga valgusega ruum, mille ukse lähedal ma leban, pole ammu enam kasutuses olnud. Vähemalt pole siin keegi koristamas käinud, sest põrand on kaetud tolmuga, samuti kõik muu, mis siin lamades silma hakkab. Lükkan pea kuklasse ja näen tolmuvaba rada põrandal. Pff … justkui keegi oleks ennast mööda põrandat edasi lohistanud. Rada lõpeb mu pea juures. Mu silmad valutavad.

Ajan ennast aeglaselt, väga aeglaselt istuli. Pole ühtegi lihast mu kehas, mis endast terava valuga märku ei annaks. Ma kinnitan oma pilgu põrandale enda ees ja vaatan seda pikalt, üksisilmi, üritades aru saada, kes ja millal selle raja sinna on tekitanud. Nüüd, vähe kõrgemalt vaadates olen ma kindel, et kedagi on mööda põrandat lohistatud. Üsna hiljuti.

Okei. Mu ümber on neli seina – jätkan ma vaatlemist. Tundub olevat eramaja, mitte korter. Palkseinad räägivad korteri vastu.

«Mina … minu arvates räägivad need korteri vastu,” leian ennast iseendaga rääkimast. Õnneks ainult mõtetes. Lasen silmadel liikuda päripäeva edasi.

Minust pisut eemal on uks. Kinnine uks, lohistamisjäljed põrandal viivad ukseni. Kinnine uks on turvaline. See ei ärata hetkel minus mingeid emotsioone – vähemalt seni, kuni see on kinni.

Keeran aeglaselt pead. Kuidas ma siia sain? Avatud köök ja elutuba, suur puidust trepp teisele korrusele, kust paistab avatud hall.

Mu silmad lähevad uuesti alumisele korrusele rändama … jäljed tolmusel põrandal, mis lõppevad minu kõrval, peavad olema minu enda tekitatud. Miks ma midagi ei mäleta? Ma olen ennast mööda lohistanud diivanist ja tugitoolidest. Pagan … isegi vaibast, mis nende ees maas on.

Kas võib olla, et keegi lohistas mind? Väsis ära … jättis mu siia, plaanides hiljem tagasi tulla ja alustatu lõpetada?

Järsk pealiigutus ukse suunas tuletab meelde mu valutavat keha. Ent hoogu koguv hirm … et uksest võib keegi tulla, keegi, keda ma ei tunne … keegi, kes tahab mulle halba … Miks peaks keegi mulle halba tahtma?

Jätan ukse rahule ja otsustan ennast püsti ajada. Ajataju on mind juba ammu maha jätnud ja seinal olev kell tundub pikemat aega muutumatult paigal olnud olevat … ohh … ma ei taju, kui kaua mul selleks aega kulub, ent lõpuks olen ma püsti ja värisen omaenda keharaskuse all. Kuid samas tunnen ennast pigem hõljuvana. Mul on raske ja samas nii kerge. Kõik on nii segane.

“Umbes kakskümmend sammu,” mõõdan ma mõttes visuaalselt vahemaad. Umbes nii palju on köögist paistva kraanikausini. Arvestades nõrkust oma jalgades ja uimastavalt kuuma tunnet peas, püstitan kerglase eesmärgi liikvele minna. Kui vaid need jalad nüüd sõna kuulaksid.

Vaevaliselt teen oma esimese sammu ja alustan teekonda köögini. Läbi kardinate kumava valguse järgi pakun, et vähemalt hommik on käes. Kuskilt ajusopist kangastub mulle pilt pilkasest pimedusest. Ja jälle tekitab see minus vaid segadust – kõik on pime, ent ometi näen ma ennast selles pimeduses.

Kaks – mulle hakkab tunduma, et ma vajan abi. Kolm – mu jalad alluvad aeglaselt mu tahtele. Just pingutamist ma hetkel vajangi. Neli – eneseületus. Mu keha vajab trenni ja eneseületamist. Viis – see siin just seda ongi. Mul on tunne, et veidi lähemale nihkunud kraanist just tilkus vett. Kuus – ma kuulen endiselt, kuidas veepiisk aeglaselt mind narrides ahvatlevalt vastu kraanikausi põhja kukub, tekitades märja ja kõlava heli, mis tähendab vaid ühte. Seitse – kas see oli ainuke tilk, mis sealt kukkus. Ma ei kuule rohkem seda lootust andvat heli. Ma puurin oma silmad tugevalt kraani külge, jäädes ootama järgmist veepiiska. Kaheksa – ma olen tugev, kangutamatu, ei anna alla ja hoian kindlalt oma pilku kraanil. Üheksa – võib-olla tilgubki see kraan harva. Ma pean lihtsalt ootama. Kümnes samm – ma olen umbes poolel teel. Ma ei anna alla. Ma olen loodud võitlema. Need sõnad mu peas tunduvad kuidagi tuttavad. Üksteist – hingata on raske. Ma ei julge suud avada ja oma häält katsetada. Mul on tunne, et see on valus. Väga valus. Kaksteist – ma olen segane … see kraan ei tilgu ja pole kunagi tilkunudki. Ma näen ja kuulen luulusid! Kolmteist – mis siis, kui siin majas pole ammu enam kedagi käinud ja vesi on kinni keeratud? Mul on palav. Kuum. Peas undab midagi lakkamatult.

Neliteist – see on peaaegu täiesti lähedal. Mulle tundub, et näen segistiotsal veel ühte veepiiska ennast kogumas. Kogumas, et piisavalt suureks paisudes alla kukkuda. Ma ei tohi lasta sellel alla kukkuda. See piisk on minu. Minu! Minu! Viisteist – ma nägin valesti. Või siis kukkus piisk nii kiiresti, et ma ei jõudnud märgata. Kuum. Kuusteist – mu peas on kõik kuum. Mulle tundub, et ma ei jaksa enam. Ma olen omadega segi! Seitseteist – ei, ma olen tugev. Ma saan sellega hakkama. See on lähemal kui enne. Külm higi, mis mind katab, muutub häirivaks. Kaheksateist – kui ma nüüd käe välja sirutaks, siis suudaks ehk peaaegu kraanikausile toetuda, selleni vajuda? Ma vajan tuge! Mu keel on vist kurgulakke kinni kuivanud. Kuidas ma selle sealt lahti saan? Üheksateist – ma hindasin ennast valesti. Mitte kakskümmend sammu, vaid kakskümmend üks. Ma ei jaksa enam. Keegi on kütte kinni keeranud. Mul on külm. Kakskümmend – ma sirutan juba käed ette, et toetuda kraanikausile. Mu pilk langeb kätele, mis on ebaloomulikult kõhnad. Need ei saa olla minu käed! Ma olen kindel, et näen iga viimast kui veresoont. Parandan – mõnda aega näen. Kõik on udune.

Mis mul viga on? Kakskümmend üks – ma vajun kraanikausi vastu sellelt tuge otsides. Vist on õhtu. Kõik läheb pimedaks. Ei! Natuke veel! Ma sain ju sellega hakkama! Kas keegi võiks tule põlema panna … ma ei näe enam midagi … nii lähedal …

[---]

Ma olen seda varem juba teinud. Siinsamas. Avanud oma silmi siin ruumis. Siin põrandal. Fuck … mis toimub? Ma olen jälle põrandal?!

Rebin oma silmad lahti üllatava kiirusega. Valus! Ma mäletan! Ma mäletan sama ruumi. Ma mäletan sama tunnet. See on kuidagi tüütu juba. Kõik on valus. Fuck – midagi on uut. Mu otsaesine, torkiv valu. See ju polnud varem valus.

Selili lebades osutub käe tõstmine näo kohale palju raskemaks, kui ma arvasin. See on nagu tükk liha. Shit … äkki ma peaks istuli ennast ajama?

Mu käsi langeb poolelt teelt tagasi rinnale. Lasen sellel vajuda põrandale, puusa kõrvale. Hetk hiljem kordan sama liigutust teise käega. Optimistlikult kõverdan oma küünarvarred väljapoole ja toetun nendele, et ennast istuli ajada. Viga? Ma ei jõua eriti kaugele. Lasen kätel paar sekundit jõuetult puhata. Keeran ülakeha küljele, jättes jalad paigale, justkui oleks mu alakeha halvatud ning üritan nüüd poolkülili uuesti.

Ei, ma ei anna alla! Ma üritan meenutada. Kas ma kukkusin? Kaua ma siin olnud olen? Ma ei anna alla. Ma saan sellega hakkama, ma saan sellega hakkama, ma saan sellega hakkama … nagu mantrat korrutades teen ma meeletuid pingutusi, mis lõpuks ennast ka ära tasuvad. Ma istun – jeee!

Veel natuke ja ma olen ennast hingeldades edukalt vastu valamukappi istuma lohistanud. Tõstan oma raske, lihakäntsakana tunduva käe suure pingutusega otsaette ja kombin seda sõrmedega. Õnneks pole katki, tundub.

Mulle meenub, miks ma siin olen. Just siin, põrandal, kapi ees maas.

Vesi.

Mu pea tuikab tuimalt. Ma ei oska sellele tundele isegi nimetust anda. Ma tean vaid, et pean ennast suutma uuesti püsti ajada. Vesi on see, mida ma vajan. Mul pole halli aimugi millal ma viimati jõin … või sõin?

Tegelikult muutub kogu korduma kippuv olukord juba tüütult rutiinseks, aga ma pole allaandja tüüp. Hmm … milline tüüp ma siis olen? Miks ma ei tea midagi enda kohta?

Vaatan kondiseid põlvi, mis lausa torkavad mu ürbi alt nähtavale. Korraks jääb pilk paljastele säärtele pidama, aga siis otsustan kiiremas korras püsti tõusta. See ajab veidi iiveldama … See pole see, mida ma ette kujutasin … see, milline ma välja näen.

Olen kindel, et kui oleksin veidi pikemalt kogu keharaskusega käele toetanud, oleks käsi suure raksuga purunenud. Ma peaaegu nägin vaimusilmas, kuidas luuotsad oleks naha alt välja vaadanud. Ei … ma suunan oma mõtted ja jõu parem jalgadesse. Ma pean ennast rahulikuna hoidma.

Üks väike võit on samm lähemale suuremale … võidule vist. Igatahes seisan ma nüüd püsti, toetudes valamukapile. See ongi see hetk. Tõehetk.

Neelan valusalt rinnus kasvava ängistava pitsituse alla ja sirutan parema käe välja, et kraani avada. Miljonid inimesed teevad seda millelegi mõtlemata iga päev … võibolla sadu kordi päevas … ilma mingi ootusärevuseta – kas sealt tuleb midagi … kui tähtis see on. Mina … seisan siin jalgade värisedes, kätt välja sirutades, lootes vaid, et keegi pole veevarustust kinni keeranud.

Klaas, mul on vaja klaasi. Mul on pakiline vajadus kuskilt mingi anum leida, ennem kui kraani lahti keeran. Võibolla hirmust, et sealt tuleb vaid mõni piisk, mille pean kinni püüdma. Võibolla harjumusest. Ma ei tea. Ma pole kindel.

Õnneks on klaasid kraanikausi kohal kapis. Valin neist ühe, mis tundub teistest kergem. Seda kätte võttes saan aru, et see tunne oli petlik. Klaas vajub heleda laksuga vastu kapi tööpinda. Kuid mu käsi on kindlalt ümber klaasi. Ei … nii lihtsalt ma alla ei anna. Käsi on kindlalt ümber klaasi … hoian seda oma haardes nii tugevasti kui võimalik. Nii tugevalt, et mulle tundub, et mu sõrmeluud annavad kohe-kohe järele. Peaaegu kuulen juba krõpsatust.

Ei … mõtted on jälle vales suunas uitama läinud … ma vajan vett. Mu luud peavad lihtsatele asjadele vastu. Eriti veel nii lihtsatele. Miks siin nii palav on?

Kui ma silmadega pingsalt klaasi ja kätt saadan, siis jõuab see kindlasti eesmärgini. Vähemalt mulle tundub nii. Hinge kinni hoides proovin ma kraani keerata.

See on maailma ilusaim heli. See heli, mida ma nii suure pingutuse peale lõpuks kuulen.

Kas sa kuuled? Oh jah, mina kuulen. Ma räägin kujutletavate inimestega?

Külm vesi hakkab sisinal jooksma, peatumata. Ma ei uskunud, et mu reaktsioon nii kiire on. Hetkega on klaas joa all ja pilgeni täis. Mu pilk on kinnitunud klaasile … ei … pigem veele selle sees. Väriseva käega tõstan selle oma huulteni.

Jumalik.

Pärast kolmandat klaasitäit tunnen ma lõpuks, et mul on peaaegu hea. Peaaegu. Vesi mu sees venitab magu … valusalt kiskudes, seda rebides. Kui vaid see kuumus mu peas … Vähemalt tundub, et vesi ei kao kuhugi. Veel mitte. Huvitav, miks see tühjas majas alles on?

Äkki see polegi nii tühi?

Ma pean korraks istuma. Diivan pole õnneks kaugel. Vaja vaid ennast ringi keerata ja mõned sammud teha. Ega ma ennast jälle üle ei hinda? Kohe, kui ma olen natuke hinge tõmmanud. Mu sooled tõmbuvad meeletu valuga krampi. Automaatselt tõmban ennast valust kummargile ja vajun sammu edasi. Ma olen kohe valmis. Just nii, üks samm korraga. Ei, ei kustuta tulesid jälle. Veel mitte. Palun!