Читать книгу Ära võetud - Reelika Lootus - Страница 7

Mu silmad avanevad seekord uskumatu kergusega. Läbi paksude kardinate kumab nõrka valgust. Liidan oma peas “üks pluss ühe” ja otsustan, et on hommik.

Jalgu võimalikult pikaks välja sirutades naudin ma hetke seda tunnet. Pehmet voodit. Tahtmatult tuleb mälestus, et olen veetnud päris mitu ööpäeva kuskil põrandal. Ma otsustan mitte piinata ennast meenutamisega, seda mõtterada mitte järgida, ja keskendun väljast tulevatele helidele.

Linnulaul. Kuskilt, mitte kaugelt kostab autohääl. Mu meeled muutuvad teravaks. Kas ma olen kuskil tee ääres?

Rahunen uuesti, kui mootorimüra kaugeneb. Püüan oma enesetunnet tajuda. Mu rinnus ahistab piinavalt. Nagu oleks kõik mu sees pingule tõmmatud, nagu keegi takistaks mind hingamast. Mitte midagi pole hästi. Ma ei saa aru, miks mitte midagi muutunud pole.

Aga hullu kuumust mu peas enam pole ja ma otsustan kõigest hoolimata oma meeltes keerlevatele küsimustele vastuseid otsida. Ennast proovile panna. Ka füüsiliselt.

Ma lükkan teki kõrvale. Endiselt valutavad lihased meenutavad mulle eelmisest ööst sõnu “palavik” ja “fuck”. Ja veel midagi.

Mu varbaotsad peatuvad hetkeks põrandaga kokku puutudes, alles siis panen tallad maha, et selle soojust täielikult tunda. Kuskilt mu mälusopist kerkivad üles hoolivad sõnad “kõik on korras, kõik on nüüd korras”.

Võibolla ongi nüüd kõik korras. Üks samm korraga. Ma toetan jalad tugevamalt põrandale ja otsustan ennast püsti lükata. Kerge ju. Hmm, kas ikka on? Kaotan tasakaalu just samal momendil, kui arvasin selle saavutanud olevat. Mu jalad annavad alla. Lootes, et suudan oma keha tagasi voodisse kukutada ja vältida paratamatust, kallutan ma seda veidi tagasi. Vähemalt ma plaanin seda teha, aga näen kohe, kuidas põrand liiga kiiresti läheneb. Mu pea käib ringi ja gravitatsioon osutub taaskord ületamatuks vastaseks. Kõige tipuks suudan ma veel öökapil oleva lambi endaga kaasa haarata ja selle pirn puruneb.

“Fuck!” – see tundub olevat sõna, mida ma ise ja need teised hääled kõige rohkem kasutavad.

“Fuck!” kordab tuttav hääl. Kas ta tõesti ootas ukse taga? Needsamad käed korjavad mu uuesti põrandalt üles. Ma olen taas voodis.

“Ja kuhu sa omast arust minna plaanid?”

Kuhu ma plaanisingi minna? Ma tõesti ei tea. Kui ma vaid mäletaks. Ta saab vist aru, et vastust minult on veidi palju loota.

“Hmm … ma tõmban nüüd kardinad eest, väljas on ilus ilm.”

Ma kahtlustan, et tegelikult tahab ta mind lihtsalt vaadata. Sest see, kuidas ta viimati reageeris, reetis, et mu välimuses on midagi šokeerivat. Tegelikult ma ei saa aru, kas ma tahan või ei taha, et ta mind vaataks.

Reflektoorselt tõuseb mu ranne silmade kaitseks üles. Ja siis vajub uuesti alla. Pehme päikesevalgus tundub hea.

Justkui teades, mida oodata, keerab see suur kogu ennast aeglaselt ümber. Ta teeb paar sammu voodile lähemale ja vormib huultega välja tähe F … ja siis peatub. Ta on hetke päris vait ja siis küsib: “Millal sa viimati sõid?”

Mis see siia puutub? Ma sobran oma peas paaniliselt ringi. Ma ei tea! Ma ei tea, millal ma viimati sõin! Nühin oma pöialt ja nimetissõrme tugevasti üksteise vastu. Need muutuvad tuliseks.

Ta astub voodile lähemale ja istub mu kõrvale. “Okei, kas ma saan õieti aru, et sa ei tea?”

Ma noogutan. Ja see teadmatus tekitab minus uue paanikahoo. Mu silmad ei allu mu tahtele ja hakkavad ruumist hullunult väljapääsu otsima. Ennem kui ma jõuan oma tegevuse mõttetusest aru saada, haarab ta mu käest, peatades mu sõrmede hõõrumise: “Kõik on korras, rahu. Kõik on nüüd korras.”

Annan endale aru, et tegelikult pole mitte midagi korras. Ma ei tea, millal ma viimati sõin, ma ei tea, kui kaua ma põrandal maganud olen, ma ei tea, kus ma olin enne siia jõudmist, ma ei tea, kui kaua ma kuskil olen olnud, ma ei tea, milline ma välja näen. Ma ei tea isegi oma nime … vanusest rääkimata. Ma ei tea, kellele kuuluvad need hääled minu ümber ja mu peas. Ma ei tunne omaenda häält. Ma ei tea, kus ma olen. Ma ei tea, kuidas ma siia sain.

Ma ei taha, et ta laseks lahti mu käest, kui ta uuesti püsti tõuseb. Aga ma lasen tal minna. Ta kaob silmapiirilt. Ma kuulen vaid samme, mis liiguvad trepist alla, liikumist alumisel korrusel ja siis uuesti üles tagasi. Ta asetab klaasi veega mu öökapile. Sinna kõrvale jätab ühe tableti. See on palju suurem kui need, mida mind varem sunniti neelama, palju suurem kui need, mis mu olemise heaks teevad. Mul on tunne, et need väikesed valged tabletid – et ma ikkagi vajan neid. Jah, need on head. Ma ikkagi tahaks neid.

“Aspiriin,” on ta napisõnaline.