Читать книгу Ära võetud - Reelika Lootus - Страница 8

Mööduv auto äratab mind ehmatusega. Ma toetun küünarnukkidele ja ahmin sisse ümbrust. Seesama magamistuba. Need palkseinad ja laudpõrandad. Kardinad on akna eest eemale lükatud, nii nagu mingi aeg tagasi. Lamp on taas öökapil ja purunenud pirni kildudest pole jälgegi. Või juhtus see unes? Kallutan ennast öökapi poole. Ei, see juhtus päriselt. Kreemjat tooni lambikatte alt pirni ei paista.

Miks ma mäletan asju tänasest … eilsest, aga mitte midagi üleeilsest, üleüleeilsest ja veel varasemast?

Kardinad. Mis siis saab, kui omanik või mõni naaber paneb tähele, et kardinad on eemale lükatud?

Kontrollimatult muutub hingamine kiiremaks. Neelatan, tunnetades selgelt valu oma kurgus. Surun sõrmed teki sisse ja jälgin, kuidas mu sõrmenukid valgemaks muutuvad, kuni mu hingamine uuesti aeglaseks, normaalsemaks muutub. Ent rusuv tunne rinnus jääb. Mul on tunne, et ma ei saa sellest enam kunagi päriselt lahti. Võib-olla on see nii olnud alati? Võib-olla ma lihtsalt olengi selline?

Mitte ainult ruum, kus ma viibin, pole vaikne, vaid ka terve maja. Ma ei kuule kedagi ega midagi. Vaikus hakkab mu kõrvades kumisema. Ma olen harjunud kuulatama. Mu kõrvad on olnud mu silmad. See on veider tunne, kui ka hääli enam pole. Ometi ütleb mu sisemine meel, et ma peaksin kuskil kaugel pikas koridoris kuulma uksi avanemas ja sulgumas. Riiete sahinat, uksest mööduvaid samme, kaeblikke oigeid, isegi karjatusi aeg-ajalt. Ainuüksi see kujutlus teeb mu uuesti ärevaks.

Ma süüdistan oma luuludes palavikku, mis mul tõenäoliselt oli. Praegu tunnen ma ennast juba päris hästi. Ainult veidi nõrgana. Tegelikult tunnen ma ennast kohutavalt nõrgana. Aga mu pea ei ole enam raske ja meelekohtades on pidev haamerdamine lõppenud.

Teki eemale lükanud, otsustan ma sihikindlalt seekord voodist ja voodiesisest kaugemale jõuda. Kas või roomates.

Ma tõusen aeglaselt. Palju aeglasemalt kui eelmine kord. See nõuab kohutavat pingutust. Ma ootan, et veri mu soontes kuuma joana oma tavapärasele ringile suunduks, ja teeks seda veidi kiiremini kui mõned päevad tagasi.

Oma mõtetes olen ma juba akna juures, kardinaid ette tõmbamas. Ma ei vaja tähelepanu. Ent kõigepealt pean ma sinna jõudma. Kuskil mu ajusopis seletab kellegi soe ja kodune hääl, et üks samm korraga.

See segab vaikset keskendumist. Sunnib mind meelde tuletama, kellele see hääl kuulub. Hiljem. Praegu kulub kogu mu allesjäänud energia ühe jala teise ette asetamisele. Proovin neid taas asetada nii, et tasakaal ei kaoks. Ma saan palju paremini hakkama, kui viimati seda tegin.

Põranda jälgimise asemel hoian aknale lähenedes oma pilku sellel. Ma näen vist esimest korda rohelist muru. Asfalteeritud sõidutee, korralikult hooldatud kõnniteed, ridamisi on teeserva pikitud puid, pungad on suured ja jätavad peaaegu roheka mulje. Kevad?

Üle tee paistavad paar-kolm uhkemat sorti eramut. Ma oletan, et neid on ka siinpool tänavat. Ma olen ilmselt kuskil vaikses eramurajoonis. Ükski neist majadest ei paista aga tuttav.

Veel üks lähenev auto, mida ma juba kaugelt kuulen, sunnib mind äkilise liigutusega kardinaid kinni tõmbama. Peksleva südame saatel piilun ma mööduvat sõidukit, käsi kramplikult kardinast kinni hoidmas.

Siin on turvaline, siin on turvaline, siin on turvaline, korrutan ma mõttes. Kas on? Mulle meenuvad hääled eelmisest ööst. Oli see eelmine öö? Mu käsi kukub kardinast lahti, laskudes lõdvalt vastu mu külge. Juba hellaks muutnud sõrmed leiavad teineteist uuesti. Neid üksteise vastu nühkides püüan hakkama saada süveneva hapnikupuudusega.