Читать книгу Ära võetud - Reelika Lootus - Страница 6

Keegi ümiseb madalal häälel muretut viisi. Ma olen seda varemgi kuulnud. Tuba läheb valgeks – vist keegi kuskil koridoris lülitas mu toas tule põlema! Külm sinine seinavärv saadab tuulena kananaha üle mu ihu, karvad tõusevad püsti, justkui need ajaks üksteist taga. Mitte miski pole enam turvaline. Ahastus süveneb minus üha rohkem. Miks mul oli tunne, et korraks oli juba hea? Nagu kodus?

Ma ajan ennast voodis, selles kõledas ruumis oleval ainukesel mööbliesemel istuma. Väikest riidekappi meenutav WC ja rohkem ei midagi.

Ohh, jah – ja uks. Metallist uks väikese luugiga. Seintega ühte värvi. Ma tean, et seni, kuni see uks on kinni, on kõik korras. Ma olen omaette, turvalises üksinduses. Jah, see ainult tundub turvalisena.

Ma sirutan oma paljad jalad üle voodiserva, jättes need mõneks hetkeks sinna rippuma.

Ma ei tea, mis päev on, ma ei tea, mis kell on. Ma tean vaid, et voodi küljes olevad nahkrihmad ei ole hetkel ümber mu randmete. Ma tean vaid, et mu peas ei kumise hetkel midagi. Hääled on eemal. Need on ukse taga.

Ma tean ka seda, et kui peast on kumin kadunud, siis hakkab varsti rinnus kõik suruma. Ma tean, et mul on siis kuidagi raske hingata, sees keerab. Ja ma tean, et siis ei lähe enam kaua, kui avaneb uks.

Mu hingamine võtab kiiremad pöörded üles. Uks peab kinni jääma.

Ma ei tea, kui kaua ma niimoodi istun. Põrand on külm ja ma ei taha oma paljaid jalgu sinna panna. Ma istun edasi. Oodates paratamatust, teadmata, kas ma tahan seda või mitte.

Mulle tundub, et täna läheb kauem kui tavaliselt. Mu pea on kerge ja ma suudan juba vähe pikemalt mõtteid ritta sättida. Tegelikult suudan ma juba isegi mingi plaani paika panna. Jah … nad on täna päris palju hiljaks jäänud. Ahistav aisting hingamise ajal; see teeb närviliseks. Ma nühin oma nimetissõrme vastu pöialt, kuni sõrmed valusaks muutuvad. Ma tean nüüd, mida ma pean tegema, kui uks avaneb.

Ärevus minus kasvab. Ootamine tekitab kerge iiveldustunde.

Lõpuks – võtme kõla ukseaugus lõpetab mu piinad. Taas need valged kitlid. Kõik toimub rutiinselt. Ma ei suuda muud teha, kui vaid ennast vastu seina suruda. Ilma halastuseta surutakse sõrmed teravalt peaaegu läbi mu põskede. Hullema valu vältimiseks avanevad mu lõuad. Kõik järgnev on samuti tavaline.

Tabletid uhatakse topsitäie veega üle ja mu suu on jälle kokku surutud.

“Neela!” ei jäta käskiv hääl mulle valikuid. Ent siiski … ma puiklen vastu, keerutades väikseid valgeid tablette suus. Kuigi ma tean, et ma vajan neid. Ma tegelikult vist isegi tahan neid.

“Ma ütlesin – neela!”

Mu pea väänatakse taha. Reflektoorselt teeb mu neel talle nii omase liigutuse ja läinud need ongi. Nii palju mu plaanist siis.

“Tubli tüdruk,” kiidab teine hääl mu ahastuse peale. Ust enda järel korralikult sulgedes on nad läinud. Saabub taas rahu.

Peaaegu. Külm põrand mu paljaste jalgade all saadab järjekordse laine värinaid üle mu keha teele. Ma avan WC ukse ja kummardun poti kohale. Miks ma pole seda varem teinud? Või olen? Ma ajan näpud nii sügavale kurku kui võimalik, ärritades kurgunibu.

Rõve. Aga ma suudan seda. Hingan sügavalt sisse ja topin uuesti näpud kurku. Seekord ei pea ma enam ootama. Mu sisemusest kerkib vabatahtlikult üles viimane napp ja lahja toidukord. Millal see oli?

Ma ei anna alla. Ma surun uuesti näpud kurku. Ma pean kindel olema, et ka tabletid mindud teed tagasi tulevad.

Järsku kuulen hirmuäratavat heli. Kas keegi kuulis mu öökimist? Miks ei ole võimalik vaikselt oksendada?

Ukses olev väike luuk on võika heli saatel lahti tõmmatud … ja lüüakse nüüd uuesti kinni. Sellele järgneb kohe võtme keeramise kiire metalne kõla ja uks lendab suure pauguga lahti. Mind kistakse väikesest riidekapisuurusest ruumist välja ja ennem kui ma jõuan oma suu puhtaks pühkida või ennast koguda, et vastupanu osutada, olen ma voodisse pikali visatud. Nahast rihmad ümber mu randmete ja pahkluude tõmmatakse vilunud liigutusega kõvasti kinni … liiga kõvasti. Ma oigan valust. Tunnen, kuidas midagi märga alustab mu silmanurgast aeglast veeremist allapoole.

“Me oleme sellest juba kordi rääkinud. Tao omale see pähe! Kui sulle tabletid ei sobi …” seletab üks valgetest kitlitest ja hoiab kogu oma keharaskusega niigi aheldatud kätt paigal. Mul on tunne, et see murdub. Teine tõmbab millegi niiske ja külmaga üle mu käsivarre … just sealt, kus on kõige lihtsam veenideni jõuda. Ennem kui ma arugi saan, läheb süstlanõel valusalt läbi mu naha, näen oma siniseks tõmbunud käsivarrel punduvat veeni ja nõela selles. Ma tunnen, kuidas kuum laine surinal mind läbib, kui külm vedelik süstlast koos mu verelibledega edasi liigub.

“… siis kasutame seda, mis sulle paremini sobib,” lõpetab valgesse kitlisse riietatud õde oma lause. Naerdes võltsi naeru.

Ma karjun. Mul lihtsalt ei jää midagi muud üle kui karjuda. Vihast, suutmatusest, ahastusest.

Kusagilt kostavad kiiresti lähenevad sammud. Nad tulevad tagasi!

Kellegi soojad ja tugevad käed haaravad minust kinni. Ja mina nendest. Mu käed ei olegi rihmadega voodi küljes kinni? Ettevaatlikult liigutan oma jalgu. Ka need on vabad?

“Ššššš … see oli uni … see oli vaid paha uni."

Ma tean seda häält.