Читать книгу Indiaanlane - Reijo Mäki - Страница 10

„How do you do, m’lady?”

The Lonely Crow Bar&Diner ukseaugus seisev blond naine võpatas selja tagant kostvat rämedat häält kuuldes. Naine pöördus, ilme ettevaatlik. Paar meetrit eemal seisis ruudulises särgis, punetava näoga, Minnesota Vikingsi nokkmütsis tüüp, kes tankis oma roostes pikapit samal ajal, kui naine vabakäigul plekikolinaga teeninduspunkti ette rullus. Mees seisis, sõbralik irve tüükas näol, paksud pöidlad õliplekiliste teksapükste värvli vahele torgatud.

Naine pühkis juuksesalgu näolt ja sõnas rahulikult:

„Good day, Mister. I’m very well, thanks.”

„Great ... Aga ma panin tähele ... on autoga midagi ... on sellega ikka kõik korras?”

Naine muigas ja sõnas:

„Sellel on miskit ... väheke viltu ...”

„I’m Hank Curbanski. Minu autoremondifirma on siit õkva kakskümmend miili Billingsi poole. Mul on autos veokonks. Seega olen soovi korral teie teenistuses.”

„Seda ... et ...” Naine kiikas Dinerisse ja taas meest. Ja juurdles, kuidas toimida. „I appreciate your very kind offer, sir. Aga mõtlesin, et uurin esmalt siitsamast, kuna siin on autoteeninduse märk ... ja muud ka ...”

„Understood, ma’am.” Mees tegi silma. „Ehk saad ka siit abi, kui mehaanik pole päevale joont alla tõmmanud.”

„Jah. Thanks ... anyway. Kavatsen igatahes küsida.”

„Annaksin teile oma visiitkaardi. Kui te siit juhtumisi abi ei saa.”

„Jah, see oleks tore,” kiirustas naine vastama.

Hank Curbanski võttis ruudulise pluusi rinnataskust pappkaardi ja ulatas selle naisele. Too noogutas, naeratas viisakalt ja torkas nimekaardi sellele pilku heitmata teksapükste tasku.

„Have a very good time, ma’am. And God bless!”

Billings, Montana osariigi suurim linn ja ärikeskus jääb The Lonely Crow Service Stationist loodesse. Õhtu oli laskunud üle linna, taevas vähehaaval tumenemas, see oli märk, et Deerhunter Alley, kohalik poissprostituutide tänav hakkas vähehaaval ellu ärkama.

Thommie-Boy oli ärganud umbes kolme tunni eest, söönud taldrikutäie maisihelbeid, suitsetanud viimase marisuitsu ja meikinud silmi. Viivu aru pidanud, otsustas ta jalga tõmmata stiilsed teksad, mis ta oli leidnud viimasel superpikal poodlemissessioonil. Seejärel oli ta vaadanud natuke aega Disney multikaid ja lemmikkatkendit Tšehhi homopornost, kutt lõi tavapäraselt aega surnuks, oodates õhtut ja hetke, mil oleks aeg postile siirduda.

Thommie-Boy oli seisnud tubakapoe nurgal pea tunni. Õhtu läks käima aeglaselt. Kunded venitasid. Mõned aeglased autod ettevaatlike piilujatega, kogu lugu. Veerand tundi tagasi oli roostes Volvoga turdkael võtnud peale ühe kolleegi, kuti hüüdnimega Who’s Who. Pärast seda ei juhtunud midagi.

Kiirabi ulgus kusagil taamal, siis valitses taas vaikus. Kurat.

Thommie-Boy kibrutas nina. Eilegi oli olnud sitt õhtu. Ainult paar viiekümnekullist minetti kliendi autos, naaberkvartali parklas. Thommie mõtted liikusid teatud suunda. Tekkis tuline tarve lõõgastava kaifi järele. Probleemiks oli rahastamine. Kus kuradi kohas need kunded munesid? Onasid iga roju oma kodus kamina ääres, pritsisid limalaste läpakaruutudele?

Thommie ohkas raskelt ja oli juba pöördumas, et poe seina ääres seisva kolleegi Billy the Kidiga juttu puhuda, kui trotuaari veerde purjetas, otsekui eikusagilt, uhke süsimust lipulaev, ehtne Escalade. Vinge, dollarihaisune, uhiuus sõiduriist.

Küljeaken rullus aeglaselt lahti.

Auto seest kostis kurguhääl:

„Hey! You! Friend!”

„Talking to me, sir?”

„Ei, me räägime just ja praegu ja ainuüksi sinuga, kullake.”

Thommie manas näole ametinaeratuse ja astus paar sammu autole lähemale. Paistis, et autos istus kaks meest. Thommie kõhusopist käis läbi kerge võbin, kui noormees hoomas, kuidas kaks kivinäolist indiaanlast teda mõõtsid. Samas meenus talle midagi. Kes seda oli rääkinud? Jacko? Pierre? Või hoopis too kiilaspäine tüüp, kes City Parkis passis? Tricky-Dick? Who cares. Keegi oli rääkinud pikemast tööotsast reservaadis. Uhke autoga. Tõeline rahaauk. Tegelik klient seal kusagil, kummalise väljanägemisega tüüp, elutses veidras majas nimega The Mushroom ja oli ilmselt reservaadi maffias mingi suuremat sorti nina. Narkot olid lauad täis. Ja rahulolev kunde oli oma töö hästi sooritanud spetsialistile andnud toreda nutsaku koguni koju kaasa. Jaa, see oli Pierre, kes sellest rääkis. Kehkenpüksil oli manu kotike parimat, kristalset kokat. Mida jagus ka sõpradele! Kraami piisas. Nagu ka lusti.

Thommie-Boy sai mõtteist uut vunki. Ta lükkas puusi veelgi enam ettepoole. Ja naeratas magusamalt.

„Nice evening, eh ... Mis sul mõttes, sir?”

„Esmalt üks mälumänguküsimus: on sul oma juuksed?”

„Need vä? Muidugi omad, ainult värv on purgist ...”

Kaassõitja pöördus, et juhile midagi pomiseda. Mõlemad vaikisid viivuks ja jõllitasid mingi aeg. Kaalutlevat, hindavalt. Thommie-Boy võttis paar uut, flirtivat poosi.

„Ja sa oled nõus pika maa taha sõitma? Crow Nationisse välja?”

Thommie pilgutas viivu silmi. Ja küsis vastu:

„Two-way ticket?”

„Ei! Meie pole mingid taksojuhid. Aga sind visatakse juba homme, väga võimalik et kusagil õhtupoole Crow Agencysse ja sa saad sealt juba ise bussiga tagasi. Kuidas kõlab?”

Thommie-Boy ragistas ajusid. Jaa, see kõlas vägagi tuttavalt. Pierre oli teinud täpselt samasuguse otsa. Palju see lits ütleski olevat saanud? Fuck. Mitte kuidagi ei tule meelde. Aga oot! Pluss see koka.

Polnud üldsegi halb äri.

Thommie laiutas käsi ja naeratas veelgi laiemalt.

„I’m cool.”

„Great. Üks asi veel. Me peame sinust pilti tegema.”

„Ah?”

„Täpselt nii ... meie ei ole sinu kunded.” Indiaanlase koledat nägu valgustas muie. „Me oleme rohkem vana kooli tutimagnetid, ehk andunud märja skalbi mehed. Bible and all ...” Uus irve. „Sinu klient on see, kes valib ... ja tema ei taha põrsast kotis osta. Me peame talle paar pilti saatma.”

Thommie-Boy kehitas õlgu.

„OK. Fine. I’m cool.”

Kõrvalistuja otsis välja Motorola. Thommie poseeris tänavaposti kõrval. Kõigepealt eest, siis tagant ja üks portreepilt. Indiaanlane saatis pildid ära. Siis järgnes ootus. Thommie-Boy toetus näilise rahuga vastu laternaposti, aga oli närvis ja soovis hardalt, et kõlbaks. Tal oli nutsu väga vaja. Ja kotike lumivalget õndsust ... poleks ka paha.

„Boy!”

„Yes, sir!”

„Kõlbad. Hüppa sisse!”

„Rock!”

The Lonely Crow baari ja registratuuri pidas väikesekasvuline heledapäine mees. Ta oli viiekümne ringis. Kaugelt saabunud naine mõtles, et mees on väga sõbralik. Teenistusvalmis mehike.

„Hello, madam, how are you? I’m Tom ... and I’m at your service!”

Kuuldes heleda hobusesabaga naise kirjeldust auto vaevadest, haaras mees härjal sarvist. Ta kallas naisele tassi kohvi, palus lauda istuda ja kadus välja autot uurima. Lühijalgne mees uuris paar-kolm minutit kapotialust. Seejärel tuli ta noogutades ja käsi kaltsu pühkides sisse tagasi.

„Leaking radiator, that’s the problem ...”

Naine mõtles viivu. Ingliskeelne autoasjanduse sõnavara polnud tal kuigi selge. Radiaator? Autos, reisikraami hulgas oleks sõnaraamat olemas ...

Sõbralik Tom hoomas naise probleemi.

„Radiator ... It’s the cooler, you know ...” „Okei. Saan aru ...” Naine noogutas. Jahuti. Teadagi. Jahutis on leke. See põhjustaski mootori ülekuumenemise.

Järgmiseks hakkas naine lühikeselt mehelt remondiabi kauplema. Too sõnas, et abi saabub hommikul, kui tema automehhaanik tuleb tööle.

Naine näol oli näha kergendust. Õnn õnnetuses. Imala naeratusega automehaanik Hank Curbanski ununes sootuks. Naine hakkas uurima remondi kestvust ja hinda.

Väike mees kortsutas laupa ja esitas siis naisele olulise, täiendava küsimuse: kui pika maa naine kärssava autoga läbis? Naine vastas, et mitte rohkem kui paar miili. Ja sellestki enamiku vabakäigul, allamäge.

Lühike mees oli vastusega rahul. Seletas, et sel juhul „kaas” polnud ilmselt veel rikkis. Jahuti vajas ilmselt lihtlabast keevitamist. Leke eemaldada. Ja reis võis jätkuda.

Naisel langes koorem õlult, naeratus laienes. Järgmiseks küsis ta Texaco abivalmis sellilt, kas motellis on vabu tube. Üheks ööks.

„Yes, madam! Otse loomulikult. Läki leti juurde.”

Naine tõusis lauast ja kõndis registratuuri poole. Lühike mees andis talle teed. Jäi selja taha.

Mehe pilk keskendus tagumikule, mis õõtsus armsasti naise kulunud liibuvais teksades. Sama teenindusvalmis ilme jäi mehe näkku püsima, aga midagi oli tema peas juba hakanud liikuma.

Süsimust luksuslik Escalade kimas Billingsist Interstate 90 mööda itta. Thommie-Boyl oli suurel täisnahast tagaistmel kuninglikult ruumi. Poiss tegi olemise koduseks, võttis mõnusa leboasendi ja veeretas mõttes mingit uuemat hitti. See äri toimis vahel nii toredasti, kui kõik tabas otse kümnesse.

„Look, mama, this really rocks!”

Ainus plekk kogu loos oli see, et auto eesistmel istus säärane indiaanlasepaar. Thommie oli salliv. Absoluutselt. See kuulus asja juurde. Sallivus oli nende kandis suur asi. Eriti kui oli tegu mustanahalistega, brother’itega. Aga indiaanlasi kutt võõrastas. Kas nood duši alla üldse käivad?

Thommie unustas end hetkeks sallivust imetlema. Ta oli eluaeg Music TV-d vaadanud. Sealt ta oli seda õppinud. Thommie nuhutas ettevaatlikult. Imelik. Nood piisonisitaloopijad ei haisenudki rääsunud rasva järele. Ega lõkkesuitsu järele. Olid nad erandid? Kasutasid koguni seepi? Indiaanlased eesistmeil olid enamuse ajast vait, vahetasid vaid paar sõna veidras preeriamurdes, mis meenutas Thommie-Boyle keeli, mida rääkisid Star Treki karvased kollid. Indiaanlased keskendusid kuulama Taylor Swifti muusikat, mis oli Thommie meelest kindel märk, et tüübid olid lihtlabased punanahkheterod. Mingi kolmanda selli asju ajamas.

Indiaanlased peatusid maastikuautot tankima Thommiele tuttavas paigas, mille nimi oli The Lonely Crow Motel&Diner. Üks klient, tillukese vändaga, aga ennast hirmus tähtsaks pidav meediategelane oli Thommie paar korda siia kepile toonud. Toad polnud kõneväärt. Jääkuubikute automaat oli perses. Tööotsad tüütud. Miks siia? Billingsi linn oli ju igasugust Holiday Inni täis.

Pärast tankimist sõit jätkus. Suund oli endiselt Crow Agency poole. Äkki tuli vastu silt: CROW INDIAN RESERVATION. Thommie-Boy tundis, kuidas kõhus mulksatas. Pagan, misasja? Johtus see närvipingest? Kutt polnud kunagi reservaadis käinud. Paikkonnast keerles Billingsi kvartaleis igasuguseid jutte. Mõned neist kindla peale loralood. Indiaanlastest oli lihtne legende genereerida. Nad olid lihtsalt säärased, omaette põrnitsejad. Taas väike mulks. Thommie-Boyle tekitas meelehärmi, et polnud taibanud motelli peldikust läbi põigata.

Madala künkarivi tipul jäi Interstate 90 selja taha.

Indiaanlane keeras reipa tinnaga järsult paremale, rattad vingusid. Jõuti kitsamale käänulisele tolmavale kiviklibuteele, mis suundus läände. Pea vilksasid auto laternatuledes kaks silti. YELL RIVER, 12 MLS. Ja selle all teine, rohkem roostes, millelt oli lugeda: YELLINGS. pop. *.

Fuck. Thommie-Boy ohkas tasa. See oli kui mingist filmist.

Oli seal tootemisambaid? No jaa, aga tipisid?

Yellingsi külake asetses oru põhjas. Asum jäi ruttu selja taha. Thommie jõudis märgata ainult üht tipit üleval künkanõlval. Escalade põrutas täie vaardiga läbi küla viiva ainsa tee ja äratas endale sappa paar lahjat krantsi.

Thommie mõtles mööda vilksatanud külale. Perse, milline masendav preeria-Manhattan. Täpselt seda ta oligi oodanud. Siia-sinna pargitud, tuulte pekstud, sita elu järele lehkavad haagised. Täitanud uberikud. Mõned elamud polnud kaubakonteinereist paremad. Yellingsi Main Road oli silmapilgu jooksul nähtud.

Klibutee tõusis mäkke. Poolik, kõle kuu oli tõusnud ja valgustas maastikku sedavõrd, et Thommie nägi tee ääres suurt, kipakat metallsilti. Kohe kokku kukkumas.

Poiss ei jõudnud teksti lugeda. See olekski olnud vaevanõudev, kuna osa teksti oli roostest söödud. Silt oli püstitatud viiskümmend aastat tagasi, kõige ägedama külma sõja ajal, tähistamaks USA sõjaväe raketija radaribaasi ning laskeharjutuste polügooni. Militaarala oli seisnud tühjalt oma paarkümmend aastat. Ala oli ametlikult üle antud Crow Nationi haldusesse. Paraku polnud reservaadi juhtkond säärasele hülssidest kirjatud, lagunenud barakkidega kaetud maatükile mingit mõistlikku rakendust leidnud.

Niisiis oli kant jäänud rohkem või vähem unarusse.

Escalade kaarutas räsitud tugipunktist läbi. Reis muudkui jätkus. Uhke auto rühkis mäerinnakust üles. Tee oli järsk. Nüüd sõideti hooti suisa teosammul. Ja siis, viimase kivise kurvi järel, ilmus nähtavale valgustatud postide rivi.

Lagedal, tasasel kruusaplatsil kõrgus hüljatud sõjaväebaasi ammuilma hüljatud veetorn. Nüüdseks oli ehitis taas täiesti uude ellu äratatud. Torni külge oli püstitatud metallist korvlift, selline, mida kohtab ehitustel. Niisiis polnud elamusse vaja mööda redelit ronida. Escalade peatus rohututtidega kaetud väljaku keskel, elektriposti all. Thommie-Boy väljus Escalade’ist ja hakkas ehitist uurima. Fuck. Siin see nüüd oli, The Mushroom. Täpselt selline nagu räägiti. Otsekui üüratu narkoseen.