Читать книгу Indiaanlane - Reijo Mäki - Страница 7

Paigalt tõmmates hüppas Aquadori nina üles. Petra lisas muudkui vunki ja paadinina laskus kenasti alla. Aquador säilitas tasakaalu.

Põrutasime viimsete uduribade vahele. Niiske õhk pühkis üle näo. Toetusin reelingule ja passisin kississilmi sihtpunkti. Västerni kõrge siluett kasvas. Üks sai selgeks. Binokliga nähtu osutus tõeks.

Laev seisis paigal.

Alus kõikus elutult kerges lainetuses. See tekitas ähvardava meeleolu. Laev oli kui jääkirmetises loksuv sügiseselt lõunamaalennult maha jäänud luige laip. Vidutasin tuuleiilis silmi. Pigistasin kahel käel alumiiniumpiiret. Sisimas kasvas veendumus, olin kindel, et juhtunud on midagi arusaamatut, lõplikku ja kurja.

Petra hakkas hoogu maha võtma. Põrnitsesin, kulm kipras, laeva. Ei saanud silmi vöörivisiirilt. Ega autorambilt.

Nõnda. Mida kuradit see veel tähendas?

Nad ei tohtinud sedaviisi olla. Keset merd.

Visiir oli avatud ja üleval. Autoramp ripakil. Iseenesest tuli võrdluspilt: ramp oli kui koolnud eluka keel.

Heitsin üle õla pilgu Petrale. Otsekui oleksin peeglisse vaadanud. Naine näis olevat sama hämmeldunud nagu minagi.

Laeva vööripoolsed helgiheitjad põlesid, samuti udus vajalikud ohutuled. Ka kaptenisillalt kumas valgus. Aga muidu näis laev elutu. Ülemisel tekil oli kohvik, kus reisijad tavaliselt pooleteise tunni jooksul Nauvost Rymättylä Hankasse aega veetsid. Kohviku reelingul polnud näha ühtegi hingelist.

Üha külmemad judinad jooksid mööda selga alla ... Peas kirgastus tasapisi teadmine, et pea kogeme midagi täiesti ootamatut. Kiikasin Petrat, vibutasin paremat kätt.

Petra noogutas. Mõistis kohe. Ja tegi Aquadoriga järsu kurvi.

Paat sõitis Västerni ümber laia auringi. Põrnitsesin laeva teraselt.

Mitte kusagil polnud näha viluvarjugi.

„Jussiiii!” hõikas Petra üle mootorimürina.

Pühkisin näolt veepritsmeid. Pöördusin Petra poole.

Naise ilme oli kui suur küsimismärk.

„Mida see peab tähendama? Veider värk! Mida me nüüd ...”

Laiutasin käsi. Silmitsesin viivu autorampi. Siis torkas mulle pähe idee.

„Ramp!”

„Mida ... mis sellest?”

„Meie paadi käilast saab väga lihtsalt rambile ronida!”

Petra kiikas taas laeva poole ja noogutas.

„Lähme või?” küsis ta.

„Jah. Peame,” pomisesin endale nina alla, Petra ei saanud minu sõnu kuulda, aga nägi peanoogutust.

Petra suunas paadipära Västerni visiiri poole. Ja hakkas samas hoogu maha võtma. Petra tagurdas vilunult. Ta sai Aquadori osavalt pidama täpselt terasest rambi kõrvale.

Olin juba valmis, kinnitusköis peos. Ronisin rambile ja leidsin ka kohe sobiva raudkonksu, kuhu köis kinnitada. Tulin seejärel rambi servale tagasi, ulatasin käe ja aitasin naisel üles ronida. Petra hingeldas ja sudis näolt musti juuksesalke eemale. Naine vaatas mind suuril silmil.

„Jussi, mis siin lahti on? Tähendab ... mida paganat siin on juhtunud?”

Raputasin pead ja kiikasin mustavasse avausse.

„Ei tea. Tõepoolest ei tea. Aga me saame selles kohe selgust.”

*

Autotekil konutas kõigest mõni kurblik sõiduriist. Tekk polnud autosid täis nagu näiteks eile, ilusama ja suvisema ilmaga, kui mina samal laeval Nauvost Marrasholmi tulin.

Samas hoomasin midagi. Kummipaat oli puudu.

Olin eile pannud tähele autoteki laes, umbes nelja meetri kõrgusel rippuvat suurt, päramootoriga varustatud kummipaati. Taolistel liinilaevadel leidus peale kohustuslike, reisijate tarbeks mõeldud päästepaatide tavaliselt ka reelingule kinnitatud väle MOB-paat. Ehk siis hädaolukorras kiiresti vettelaskmiseks valmis päästepaat. Västernil ma sellist eile ei märganud. Arvatavasti oli too kadunud kummipaat asendanud tavapärast MOB-paati. Neid kahte muidugi ei saanud võrrelda. Taolise kummipaadi vettelaskmine oli aeglasem ettevõtmine, selleks pidi laeva visiiri üles tõstma ja rambi välja lükkama. Säärane operatsioon paari minutiga küll ei õnnestu. Mõtlesin, kas seetõttu oligi Västerni käil pärani. Et kummipaat vette saada.

Võpatasin mõtteist Petra küsimuse peale:

„Jussi ... Miks siin nii vaikne on?”

Vaatasin laest rippuvaid kummipaadi kinnitustrosse.

Pomisesin poolihääli:

„Ei tea. Ma ei ... ma ei oska öelda ...”

„Mida me nüüd teeme?”

Tõstsin kämbla otsmikule. Kiikasin vasakule ja paremale.

Eilsest õhtupoolikust meenus mulle pikk, viiekümnendais aastais mees – laeva kapten –, kes Nauvos meid, reisijaid, samal autorambil vastu võttis. Kapten seisis visiiri kõrval koos laeva meeskonnaga: tunkedes madruse ja heledapäise piletimüüjaga, kes toimetas ka kohviku kassaneiuna.

Kapteni peaks üles otsima. Pöörasin end Petra poole ja pomisesin:

„Kaptenisillale. Me peame jalamaid sinna minema!”

Hakkasime teineteisel sabas, mina esimesena, kitsast trepist üles ronima. Rühkisin nii kiiresti, kui sain. Hääletu ja hüljatud moega laev hoidis hinge kinni. Valitses ulmeline, rõhuv meeleolu.

Ette jäi irvakil uks. Lükkasin selle pärani ja tormasin sisse. Kaptenisillale. Astusin paar sammu ja tardusin soolasambaks. Otsekui naelutatult. Ei! Põlved nõksatasid.

Eile autorambil nähtud pikk mees, laeva kapten, lamas põrandal vasakul pool ust, otse kaptenisilla juhtimispuldi kõrval. Mehe huuled olid tõmbunud irveks. Suu lahti. Parem silm jõllitas elutult kaptenisilla lage. Vasakut silma kattis veri. Mehe vasemast oimust oli kadunud väikelapse rusika mõõtu tükk. Seal haigutas ebaühtlaste servadega auk. Otsekui haamrilöögi jälg. Õnaruses oli koljutükke ja värvilist ainet, ajuputru. Luud, verd, naharibasid.

Petra haaras mul käsivarrest ja tõmbas paar sammu tagasi.

„Mida ... jumala pärast ... JUSSI! Mida see tähendab ...”

Suu oli kõrbekuiv. Veri kohises kõrvus.

„Ei ... ei tea. Õudne ... on juhtunud midagi hirmsat!”

Petra pigistas kramplikult mu käsivart ja pomises peenikese häälega:

„Mida ... mida me nüüd ...”

Mõtted hüplesid kui trampliinil. „Me peame ... me peame kindlaks tegema ... kes siin veel on ... äkki vajab keegi abi ... ja päästeametisse peab helistama!”

„Tema seal ... on tapetud. Jussi, ta on mõrvatud. Politseisse! Politseisse peame helistama!” Petra hääletoon muutus kiledamaks.

„Jah ... Aga me peame siit nüüd ära minema. Me ei tohi jälgi rikkuda ...”Tundsin, kuidas Petra hakkas taas värisema. Naine vabises üle kere. Ta ohkas:

„Janita...”

„Jah ... Janita ... võib olla siin ... kusagil ...” Muud ma ei suutnud öelda.

Taganesime kaptenisillalt, seejärel kiikasin ettevaatlikult laevakoridori. Üsna lähedal oli uks, mis viis kohvikusse. Paar aeglast sammu ja seisin künnisel. Süda jättis löögi vahele. Põrandal, ukse ees lamas ristseliti kitsa näo ja laubalt taganevate mustade juustega lõunaeurooplase moodi mees. Esimese asjana panin tähele, et tal olid seljas kõnnumaale paslikud matkariided. Rohekas Fjällräveni jopp, maastikusaapad ja küljetaskutega khakivärvi püksid. Alles siis torkasid silma kaks tumedat plekki, mis ilutsesid jopil, vasaku rinna kohal. Kuuliaugud.

Mees oli elutu kui kivi.

„Jussiii, ei-ei ...” Petra hääl oli nüüd kui summutatud sosin.

Pöörasin end ringi, võtsin naisel õlgade ümbert kinni. Tahtsin talle midagi öelda. Aga siis kuulsin mingit häält ...

Neelatasin raskelt. Silme ette kerkisid kohutavad õuduspildid.

Ukseaugust oli näha ainult murdosa kohvikust. Letti ma ei näinud. Ega ust, millest pääses välja, laevatekile. Seega polnud mul võimalik näha hääle tekitajat.

Aga hääl ise ... See oli verd tarretama panev. Otsekui hiiliks keegi ettevaatlikult siinsamas. Olin kindel, et keegi liikus seal kusagil, nurga taga. See keegi lähenes aeglaselt, teosammul, otsekui ebaledes, võimalik, et pead murdes, kas me kavatseme ka sisse astuda.

Tegutsesin vaistlikult. Tõstsin peopesa Petra suule ja raputasin ägedalt pead. Petra ilme reetis, et ta mõistis olukorda poolelt sõnalt. Taganesime ukseaugust koridori. Hakkasin teda trepist alla juhatama, väga aeglaselt, samm-sammult. Ja kogu aeg ootasin, et ülevalt hakkab kostma raskeid samme ja järgneb relvastatud mõrvari lärmakas rünnak.

Jõudsime autotekile. Jalgade küljes oleks kui tinapommid olnud. Keskendusin vaid ühele: viisin Petra kättpidi autorambile. Nüüd oli mul ettevaatusest ükstapuha. Kiirustasin naist:

„Paati! Ja kähku! Nüüd teeme siit kähku vehkat!”

Petra hüppas rambilt Aquadori paadipäras olevale pehmele pingile, lendas kui kaltsunukk paremale küljele, põrgates hooga vastu juhitooli. Mina jäin rambi servale köit lahti harutama. Vandusin mõttes. Oimudes tuksles, sõrmed olid kohmetunud. Olin liiga hea sõlme sidunud. Seda lahti rebides kadus neli või viis kallihinnalist sekundit.

Sain köie lahti. Petra oli juhiistmele jõudnud. Mootor ei hakanud kohe tööle. Aga teisel katsel kostis kergendust toov mürin. Silindrite kume urin oli kauneim kõikidest häältest. Jooksin, köis käes, rambi servalt paati. Kukkusin mürtsuga paadipõhja ja lõin põlve kuskile ära. Jäin sinnapaika lamama, peas tagus mõte, et kohe jookseb keegi rampi mööda meile järele ja avab tule ...

Samal hetkel tõmbas Aquador raketina paigalt. Paadinina kerkis esimese hooga nii üles, et ilmselt nägi paati juhtiv Petra mingi hetk enda ümber ainult Airisto kohal kummuvat taevast. Lamasin ristseliti paadi põhjas. Pea tundus tühi ja kere jõuetu. Kui end viimaks istuma ajasin, oli Västern kõigest ebamäärane, hall siluett taeva ja mere piiril.