Читать книгу Indiaanlane - Reijo Mäki - Страница 8

Künklik preeriamaastik kümbles karmiinpunases, aeglaselt hääbuvas päikesekumas. Must maantee lõikus öhe, allamäge, läbi pehmes valguses supleva, lõputus kauguses paistva Kaljumäestiku panoraami poole.

Esmapilgul näis maastik elutu. Otsekui pilt. Aga siis ärkas see ellu. Paari laugja künka vahelisest kurust ilmus lagedale kaugelt, maakera teiselt poolelt reisi alustanud naise hall, paremad päevad seljataha jätnud tossutav Dodge. Järgmisena ootas autovanurit ees tõus sakilise tipuga seljandikule. See läks sujuvalt, kuigi auto kiirus vähenes viimasel veerandil silmanähtavalt. Dodge jõudis sihile. Sealt algas pikk, oma paarimiiline langus kausikujulise nõo põhjas vingerdava savipruuni jõenire suunas.

Just siis hakkas autoga juhtuma midagi soovimatut.

Sõiduriist hakkas tõmblema. Toss väljalasketorust tihenes.

Naine oiatas ja vandus vihaselt soome keeli. Ja kinnitas siis sedasama ka kohalikus keeles:

„What the fuck? Fucking hell!”

Auto liikus sada meetrit vigurdamata, otsekui naise sõimu mõistes. Aga seejärel hakkas sõiduriist taas perutama, suisa hüplema, otsekui oleks teda taritud auklikul külavaheteel. Teed ei saanud süüdistada. Interstate 90 asfalt oli selles kohas veatu.

„Ei ... kurat võtaks ... ainult mitte seda!” kirus heledapäine naine leppimatult. Ootamatu meeleheide, rampväsimus pigistas naise sisikonna krampi.

Samas tuli naisele idee kasutada vabakäiku. Auto sõitis oma raskuse najal paarsada meetrit allamäge. Kiirus koguni kasvas.

Seejärel lükkas naine prooviks sisse kolmanda käigu.

Autologu hakkas tõmblema, hullemini kui enne. Naine vandus. Nuuksatas ja kiristas hambaid. Varjud venisid üha pikemaks. Varsti tuleb öö ja ta jääbki autoga siia, maailma lõppu lõksu. Kas tõesti läheb nüüd nii, et ta konutab öö otsa tuhandedollarilises autoromus, mis oli otsustanud ühtäkki otsad anda?

Naine oli ostnud auto üheksasaja üheksakümne viie dollari eest New Yorgist. Lõuna-Bronxis, odava hotelli kõrval, kus ta ööbis, asetses autoaedik, mille nimi oleks võinud vabalt olla Honest-Bill. Aga muidugi polnud.

Enne autoostu oli naine paar päeva uurinud maanteede kaarte. Juurelnud oma olukorra üle, vaaginud võimalusi. Naine oli kaua kahevahel. Nojah. Teadagi, ta oleks võinud ka sinna jääda, kaduda mingiks ajaks Suure Õuna kümnemiljonilisse sipelgapessa. Aga näriv, tuim staatilisus, paigalolek ängistas ja lämmatas päev-päevalt üha enam. Naine veetis maakaartide seltsis pikki tunde. Siis, endalegi aru andmata, miks, hakkas ta mõtlema maanteele nimega Interstate 90.

Üheksakümmend oli USA pikim maantee, viis tuhat kilomeetrit. Läbis põhjaosariike, New Yorgist kuni kauge Vaikse ookeanini.

Tegelikult polnud naisel teise ookeani äärde üldse asja. Aga tal oli aega. Ohtralt. Seda oli tal ülemäära. Niisiis astus ta Bronxi autoaediku roostest krigisevaist väravaist sisse ja sooritas autoostu vähem kui viieteist minutiga.

Nüüd oli ta otsaga juba siin, Lõuna-Montanas.

Alla tonni maksnud Dodge oli välja venitanud umbes neli tuhat kilomeetrit.

Naine kikitas taas kõrvu. Mingi koht, mingi jubin auto mootoris turtsus kui tõre, ärritunud kõurik. Naine pühkis silmi ja uued vandesõnad tõusid hääletult tema sisemusest huulile.

Ta hakkas pilku teritama. Mis seal eespool paistis, kas seal oli inimasustus või nägi ta meelepetet, miraaži? Auto rögises, köhis üha hullemini, ja nüüd hakkas kapoti alt midagi välja imbuma. Ülimalt pahaendelist. Sealt tungis preeria läbipaistvasse õhku tihedat, valkjashalli tossu. Oli see aur? Mida paganat? Ega seal ometi mingi tähtis jupp kärsanud?

Pikk, käänuline pärimäge tee jätkus ja naine vahetas taas vabakäigule, laskis autol omal jõul edasi rulluda. Siis hakkas ta uuesti all laiuvat maastikku uurima. Mis seal paistis? Ebamäärane madalate ehitiste rivi, kõrge terasposti otsa sätitud valgusreklaam. Naine ohkas südamepõhjast. Pikalt, kergendusega.

Täpselt nii: ta nägi tuttavat Texaco logo. Ja kui auto veel kolmsada meetrit edasi rullus, tulid tulbal nähtavale ka muud sümbolid: voodi, lusikas ja kahvel – ning kõige tähtsam, mutrivõti.

Õnn õnnetuses. Täpselt! Kordki nii.

Ehk oli siiski olemas mingi kaitseingel? Kindla peale hõljus üks taoline praegu kusagil väga lähedal. Siidtiivuline jumalik olend hoidis tal siiski silma peal, soovis sureliku hinge eest hoolt kanda.

Linnulennult vaid paarkümmend miili hooldusjaamast eemal – samal hetkel, kui naise tossav Dodge peatus bensiinipumbarivi ääres – istus mees ja plaanis järgmise päeva toimetusi. Mees põrnitses viivu piisoniturja meenutava mäestikuahela taha loojuvat päikest kurus, mis asetses crow-indiaanlaste reservaadis, kiduva ja apaatse külakese ääremaal. Mees oli õhtutoimetustega ühele poolele saanud. Oli käinud teeäärse ühise kaevu juures kaenlaaluseid pesemas ja toonud sealt kanistritäie vett. Nüüd konutas ta kodutrepil. Koduks oli massiivse reka roostes, ratasteta kabiin. Ehk kuut. Peterbilti rekad oli Ameerika maanteede kroonimata kuningad. Toosama reka oli vedanud viimased lastid möödunud aastatuhandel.

Mees vaaritas õhtuteed. Teevesi kees kaasjuhi istme kohale asetatud pliidiplaadil ja mees juurdles viivu oma tegemiste üle. Siis ta otsustas: homme hommikul on viimane aeg mootorrattale hääled sisse lüüa ja Agencyst läbi põigata. Tal oli kogunenud kõiksugu asju, mis ootasid juba pikemat aega lahendamist.

Motikas, aastatuhande algul kauges California osariigis renoveeritud Indian Chief igatses samuti teele. See polnud enam mingi äge püss. Aga sentimentaalset väärtust oli mootorrattal see-eest kuhjaga.

Mees hakkas röstsaiale peekoniviilu praadima. Ega mõelnud enam homsele. Ta ei võinud aimata, mida see otsus endaga kaasa toob.

Inimelu on triivimine sellistes pöörisvoogudes, mida alati ei suuda kontrollida. Ja kuna taevaingleid ei ole, siis juhib elu tavaliselt suur juhus. Teadagi, inimene teeb ise otsused, selge sott, aga alati sekkub mängu ka too suurema käe visatud täring. Tagantjärele võib esmapilgul tähtsusetu tegu või siis sisemise tunde ajel vastu võetud otsus osutuda ajendiks, mis annab elule hoopis uue suuna. Heas ja halvas. Sellel, et ratasteta reka ääres istuv mees otsustas järgmisel päeval üle hulga aja vana Harleyga teele minna, oli palju suurem tähtsus, kui ta endale eales võis ette kujutada. Selle otsuse tõttu muutuvad kardinaalselt kahe inimese elusaatused.

Peekon hakkas rõõmsalt särisema. Aga mehe pilk oli siiski süüvinud mujale.

Liivasel rajal, plastist aiatooli ees käis võitlus, mis oli hukule määratud. Väike ja sitke mürgiämblik oli haakunud endast poole suurema lülijalgse külge. Ja too ilge elukas omakorda oli pigistanud käärjad koivad ämbliku kõrile ja sellel pea poolenisti otsast tirinud. Mõlemad tõmblesid. Surmakrampides. Sünges surmatantsus polnud võitjat.

Mees otsustas kaklejaile halastada. Ta tõusis toolilt ja astus sammu. KRUNTS! Mõlemad väänlevad putukad purunesid pühvlinahast kauboisaapa kanna all. Mees pühkis jalavarju talla vastu rohututti puhtaks, pöördus, võttis taas pannilabida pihku ja sammus keeduplaadi manu. Okei, väga kena. Peekon oli pea paslikult krõbe.

Naine tõusis autost. Dodge’i ust pidi kolm korda pauguga kinni lööma, enne kui see soostus korralikult sulguma. Naine sirutas sõidust kangeid jalgu. Ta oli saledapoolne, heledad juuksed lühikesse hobusesabasse seotud. Umbes kolmekümneaastasel naisel olid suured sinised silmad, sama tooni kui tema kulunud teksased.

Naine kiikas veel kord altvedanud sõiduriista, nägu torssis. Siis hakkas ta pikal sammul Texaco teenindusjaama einelaua ukse poole astuma.

Naine peatus hetkeks seina äärde. Piilus sisse. Läbi tolmuste, suurte akende nägi ta kulunud, räpakat preeriasööklat, kus istus kolm kundet. Nooremapoolne moodsalt riides paarike sõi spagette, vana ilmetu näoga mees istus kohvitassi taga. Sihverplaat kui sadulanahk.

Naine haaras ukselingist. Samal hetkel vaatas ta korraks ülespoole, ehitise räästast.

Kõrgustesse oli kinnitatud ilmadest puretud plekksilt, millelt luges:

THE LONELY CROW. SERVICE BY TEXACO.

BAR & DINER. MOTEL.

SHOWER FOR TRAVELLERS ONLY FIVE DOLLARS.