Читать книгу Indiaanlane - Reijo Mäki - Страница 6

Hommikueine oli hiline, ilmselt oli tegu saarestikubrantšiga. Istusime maitsekas, mereteemalises avatud köögis ja nosisime isukalt. Petraga koos olles olid välistatud pohmellihommikud, mil söömine seisnes toidu vägisi sisse toppimises või päädis üldse supiga. Petra jõi vahel harva klaasi veini. Tavaliselt sedagi mitte. Minulgi polnud tema seltsis viibides mingit tungi hakata endale õhtul jooke sisse kallama. Hommikused ärkamised olid seetõttu märgatavalt mõnusamad.

Laual oli salat värsketest kartulitest, tomatist ja murulaugust ning kahte sorti lõhet, soolatud ja suitsutatud. Ja muidugi musta, siirupiga maitsestatud leiba. Kohvimasinast olid mulksunud maitsvad cappuccino’t.

Petra Venho tupsutas suunurgad Marimekko salvrätiga üle, tõusis lauast ja läks külmkapist toormahla tooma. Jälgisin pilguga naise liigutusi ja mõtlesin, et Petra poleks Petra, kui ta ei paneks esimese asjana hommikul jalga tikk-kontsaga rihmikuid, jalanõusid, mis tõmbavad nii naise sääred kui tagumiku trimmi. Tundus, et üsna võimatu oleks kujutada endale ette tegevdirektor Venhot lääpa tallatud sussides söögilaua äärde kooserdamas.

Petra kallas meile mahla ja istus söögilauda tagasi. Vaevumärgatavad kurrud suunurgas. Petra mõtles. Kaalus midagi. Aimasin, mida see tähendas.

Pöörasin pilgu aknast välja. Udu oli nüüd nii paks, et peitis suvila paadisilla, Petra uhkest Aquadorist polnud näha viluvarjugi. Kiikasin Petrat, sirutasin selga ja otsustasin ise teema üles võtta, enne kui naine hakkab vihjama.

„Tead, ma olen mõelnud ...” köhatasin ja võtsin parema asendi. „Ma peaksin tegelikult õhtuse Västerniga Turusse tagasi sõitma.”

Petra kehitas õlgu. Näis kuidagi äraolev. Ta valdas seda värki. Kehakeel korvas sõnu ideaalselt.

„Jussi, ära rabele. Võid väga hästi ka homme esimese laevaga minna.”

Ma ei kostnud selle peale miskit. Eile hommikul olin sõitnud linnast Nauvosse, jätnud auto sinna ja jõudnud keskpäevase Västerniga Marrasholmi muulile. Petra ootas mind oma paadis. Saabudes polnud mul aimu, kaua mu külaskäik võib väldata. See ei sõltunud minust. Nii see tavaliselt läks.

Olgu pealegi. Ma ei teinud teist nägugi. Olin sellise asjade käiguga juba harjunud.

Eile hilisõhtul oli Petrale helistanud Janita, kes teatas, et ööbib Nauvos. Ja tuleb täna suvilasse. Ilmselt tuli telefonikõne Petrale üllatusena. Janita pidi tulema Marrasholmist läbi hiljem, alles juulikuus. Vaatamata sellele tõdes Petra, et kõik on korras ja et me tuleme talle kuskil kella ühe paiku vastu.

Mulle sai selgeks, et ühise pika nädalalõpu asemel saab minule osaks pisut lühem variant. Leppisin selle mõttega. Torkas pähe, et ehk ongi nii parem. Olin viimase poole aasta jooksul saanud selgeks, et ega me Petraga tegelikult teineteist pikemat aega välja kannatanudki.

Petra kallas mahlapära endale klaasi ja litsus tetrapaki lapikuks.

„Janita kõlas telefonis kuidagi ... pinges olevat ...”

„See naine on haruharva pelk päikesepaiste,” tõdesin.

„No jaa ... tõsi see on. Aga tal on selleks ka põhjust ...”

„Jah. Ja üks suur põhjus, suure A-ga, on sinu nunnu Ami.”

Petra kõverdas suud. Ega hakanud teemat arendama.

Petra polnud kunagi olnud abielus. „See pole minu rida. Ei. Õudne leiutis ... nagu hullusärk!” Sellele vaatamata oli Petral umbes kolmekümneaastane poeg, Ami Wenho. Ami oli omast arust ärimees. Tegelikult oli tüüp paras lontrus, kes polnud emale sugugi südamelähedane. Hea, kui nad omavahel üldse rääkisid.

Janita Venho omakorda oli Ami endine abikaasa. Õnnetu naine oli kriminaalsete kalduvustega närukaelaga abielus olles nii mõndagi läbi elanud. Endine ämm Petra oli võtnud endale kaitsja rolli: naised kohtusid üsna tihti ja nähtavasti toetas Petra Janitat ka rahaliselt, kui vaja. Petra maksis poja pahategude eest. Ka mina olin Janitaga mitmeid korda kokku puutunud.

Brantš täitis mõnusasti kõhtu. Siirdusin elutoa poolele, võtsin diivanil mugava asendi ja panin teleka käima. Ilmateates öeldi, et Rootsi Smålandi maakond oli eilse paduvihma tagajärjel tulvavetesse uppumas ja et sama madalrõhukese oli jõudnud otsaga Lõuna-Soome. Seega oli suvesooja ootamine mõttetu. Järgmise viie päeva ennustus lubas vihmasagaraid, tugevnevat tuult ja aprillikuist õhutemperatuuri.

Petra kasis söögilaua puhtaks, pistis nõud nõudepesumasinasse ja haaras seejärel kätte Kauppalehti Optio viimase numbri. Naine istus diivani teise serva. Pea samal hetkel helises tema telefon.

Kõne vältas kõigest minuti.

Petra jõudis paar korda ainult „Jaa, jaa” öelda.

„Kes see oli?”

„Janita ...”

„Mida ta tahtis?”

„Istus Nauvo rannas hommikukohvil, vihmas, mingi kõleda markiisi all. Helistas üle, et me kindlasti talle muulile vastu tuleksime.”

„Kas tüdrukuke kahtlustab, et sa sööd oma sõnu?”

„Sugugi mitte. Muretses pisut udu pärast, et kas nad üleüldse liikvele saavad.”

„Sellepärast tasubki muretseda.”

Petra pöördus, et suurtest akendest välja vaadata. Lahdelmaad ei paistnud.

„Tõepoolest. Nagu värvitud sein ... kruntvärviga üle pintseldatud.”

Võrdlus oli täpne. Kibrutasin otsmikku ja pomisesin:

„Äkki peaksime talle jalgsi vastu minema? Maad mööda? Jätta paat kus see ja teine?”

Marrasholmi meremuul oli saare vastaskaldal. Sinna viis Petra suvilakrundilt umbes kilomeeteri pikkune jalgrada. Petra kasutas seda haruharva, kuna paadiga pääses palju rutem.

„Vaatame. Aega veel on. Taolise hernesupi sisse mina küll ei kavatse ronida. Ausalt. Mis sest, et paadis on kõik vajalikud vidinad ja värgeldused.” Naine raputas pead. „Mereudu, Jussi, on selline, et võib hajuda sama kiiresti kui saabus. Pealekauba on meil veel oma poolteist tundi mõtlemisaega, et vaadata ja uurida.”

„Kuidas Janital muidu läheb?”

„Ei tea. Hääl oli õnnetu. Vist on jälle mingi mure.”

*

Ja nii läkski, et pärast keskpäeva hakkas udu vähehaaval hajuma. Petra võttis otsuse vastu ja kolmveerand üks laskusime suvila paadisillale.

Pika pontoonsilla ääres ootas Petra stiilne ja vilgas daycruiser, seitsmemeetrine Aquador. Petra astus rooli ja paarisaja hobujõuline mootor möiratas. Uduräbalaid õõtsus kitsas lahesopis sedavõrd tihedalt, et naine sõitis palju aeglasemalt kui tavaliselt.

Kohe pärast kella üht kinnitasin Aquadori köied Marrasholmi massiivse, ajahambast puretud meremuuli külge. Polnud muud kui oodata Västerni saabumist.

Ümbrus oli välja surnud ja endistviisi sumune. Nähtavust oma paarsada meetrit. Närviline, kiledakõlaline väiksem mootor popsus uduvines. Hääl kandus üle Airisto, kadus tasapisi Nauvo poole ja vaikis.

Paar minutit valitses täielik vaikus, seejärel hakkas lääne-edela suunast kostma võimas diiselmootorimürin. Mingi suuremat sorti prahilaev surus end läbi uduseina Naantalisse või Turusse. Ootamatult röögatas laeva udusireen kumedalt. Mul tõusid ihukarvad püsti. Kindlasti olid muinasaja laavajärvedesse vangistusse jäänud, surmahirmus dinosaurused röökinud samamoodi.

Ookeanihiiglase hääl vaibus teel kirdesse. Ja taas valitses viivu kummaline vaikus. Isegi merelindude kära polnud kuulda. Ka nemad austasid udu.

Pool kaks hakkas Petra kärsituks muutuma. Västern oli sõiduplaanist tubli kakskümmend minutit maas.

„Mida paganat see tähendab? Kas see kuramuse küna on kusagile ära eksinud?”

„Võib-olla sõidab ta väga aeglaselt,” pakkusin. „Turvalisuse tõttu.”

„Seal on kõik vajalikud elektroonikaseadmed olemas. Ega nad ometi ole ära unustanud, et Janita tahab meie muulil maale tulla. Või on kapten selle kuramuse uduga nii ametis, et laev põrutab täie vaardiga otse Hanka sadamasse?”

„See saaks selgeks, kui helistad Janitale ja küsid, milles värk.”

„Jah, ehk nii ongi õigem.”

Petra otsis telefoni lagedale, vajutas nuppu ja jäi ootele, laup kipras.

Mõttetu ootus. Naine pöördus minu poole ja laiutas käsi.

„Kummaline. Ütleb, et telefon, millele te helistate, on välja lülitatud või asub väljaspool võrgu teeninduspiirkonda ...”

„Ilmselt on aku tühi,” pomisesin. „Leviga pole siin mingit probleemi.”

„Noh, pagan sellega. Ma helistan parem otse laeva. Komandosillal on raudselt mingi GSM-number. Olen sinna kunagi helistanud. Saan info kaudu liinile.”

Petra palus end ühendada Västerniga. Naine jäi ootusrikkalt kuulama telefonist kostvat kutsungit. See kestis ja kestis. Mitte kui midagi. Laubakibrutus. Viimaks langetas Petra käe. Nüüd oli tema ilme endisest veelgi hämmeldunum.

„Seal on ka seesama kuramuse lint pöörlemas ... Väga veider.” Petra pidas lugu tervislikest eluviisidest. Ta ei suitsetanud, aga teatud olukordades, nagu näiteks õhtustel koosviibimistel, lubas endale ühe või kaks eriti kvaliteetset sigarillot. Nüüd läks Petra alla kajutisse, tõi sealt läikiva karbi ja pani suitsu ette. Vaatasime betoonmuuli ninas uttu.

Märkasin, et Petra lõdises. Pisut. Naine oli liiga õhukeselt riides. Asetasin käed naise õlgadele ja silitasin neid.

„Jussi ... Mul on miskipärast imelik tunne ...” pomises Petra.

„Mis viga?”

„See udu ... Nagu vaataks midagi ... Mis selle õudusfilmi nimi oligi?”

„Jaa ... Ma tean seda filmi. Pealkiri ei meenu. Aga küll see varsti väikestviisi hõreneb ...”

Kõigest kümne minuti pärast läks minu ennustus tõeks. Ootamatult tõusis edelast kohisev iil. Tuul hakkas otsekohe mereudu tükkideks rebima. Kõigest paari minuti jooksul hakkas maailm kirgastuma. Nähtavus paranes kiiresti, õige pea võis näha koguni mitmesaja meetri taha. Silmapiir avardus umbes kilomeetrini.

Kortsutasin kulmu. Tõstsin käe laubale. Nägin midagi enda ees, pisut vasakul pool. Mis see oli? Imelik tume moodustis paigas, kus peaks olema lage mereturi.

Oli see laev?

Uurisin täpsemalt. Jah, nii oligi. Seal kiikus laev.

Aga oot! Ega too laevuke koguni tuttav ette tule?

Tegu polnud väikese jahiga. Kõrges profiilis oli tõepoolest midagi tuttavat. Oli see toosama liinilaev, mis tõi mind eile siia?

Üritasin pilku teravdada. Kõhklesin.

Oli see tõepoolest Västern?

„Petra! Ulata mulle binokkel!”

Sain selle.

Tõstsin binokli silmile, rihtisin, hoidsin hinge kinni.

Ja siis võpatasin. Üle kere. Mida põrgut? Mida see tähendas?

„Mis lahti, Jussi?” imestas Petra.

„See on Västern. Kindla peale. Aga sellega on ... midagi valesti ...”