Читать книгу Juba olnud - Rein Põder - Страница 1

Kõik algas, kõik pöördus ära sellest hetkest, kui ma trepikotta astudes kuulsin, et telefon me korteris pikalt ja nõudlikult heliseb.

Mu esimene mõttevihvatus oli, nagu me mõned teisedki alateadlikud reageeringud, et ma ei taha seda kõnet vastu võtta, et ma ei taha sel reede õhtupoolikul, töölt väsinult ja mõttetühjalt kojutulnuna enam kellegagi suhelda, et ma tahaksin üksnes nautida oma kodu vaikust ja oma mõnusat üksiolekut, veel vähem kuulda vabandust valeühenduse pärast ja justkui õigustust, et too tundmatu on ometi valinud õige numbri, kuidas ma ometi seda ei mõista ja miks ma üldse toru tõstsin, kui ma pole see, keda vajatakse; sõnaga, nagu oleksin mina see tõeline süüdlane.

Kuid järgmisel hetkel unustasin ma mõeldu ja kiirustamise rabe võrk haaras mind endasse ja ma muutusin närviliseks – kas ikka jõuan või mitte!

Mõni asjaolu oli, kui tagantjärele mõelda, ikka ka minu poolt. Mul oli kõigepealt võtmete leidmisega, nagu harilikult, parajalt tegu – ja siis ei tahtnud see väiksem võti kuidagi lukuputkesse sobituda. Aga ka prille ei leidnud ma kohe üles; selgus, et need olid sügaval portfelli põhjas ja nende koukimiseks kulus veel hulk sekundeid. Nii et telefon võinuks selle ajaga tõesti vait jääda. Kuid see jätkas oma väsimatut kutsumist, nagu näinuks too tundmatu helistaja mingil erilisel viisil, et kõne vastuvõtja on juba siinsamas…

Olgu pinevuse venitamiseks öeldud, et minu tähele panekute järgi on mitut laadi telefonihelinaid, teisisõnu – iga tele fonihelin on individuaalne, pärinegu pealegi mehaanili selt esemelt, mis peaks ju alati ja igas olukorras tekitama ühe sugust mehaanilist ja erapooletut heli. (Ma mõtlen üht ja sama telefoniaparaati, mitte erinevaid telefone.) Niisiis on ka häid teateid tõotavaid, on mahedaid, vabandavaid, koguni kõhklevaid helinaid, aga see oli nõudlik, lausa kannatamatu helin.

Lõpuks ometi olin korteriesikus ja kahmasin hämaruses toru järele, taipamata isegi valgust süüdata. Olin selleks hetkeks parajalt närvis ja minus oli vaid üks mõte – katkestada too nii ebasobival ajal helistanu, mu personaalsusse sissetunginu ning öelda talle midagi ebameeldivat, salvavat, olgu see kes tahes, kuivõrd normaalne inimene see ei saa olla, sest iga normaalne inimene oleks selle aja peale juba seitse korda loobunud, võib-olla mõne aja pärast uuesti helistanud.

Esialgu vastas mulle torust vaid kumin, imelik kumin, nagu vanasti, kui kusagilt ookeani tagant juhtus tulema mõne kauge sugulase kõne ja kui selle kumina taga võis kahtlustada totaalse riigi pealtkuulamissüsteemi. Nüüd polnud niisugune asi ju üldse mõeldav.

„Halloo, halloo!” hüüdsin sellesse umbsesse kuminasse, kuigi teadsin, et midagi pole korras. Tundus tõesti liinirikke moodi. Misjärel panin toru teatud kergendusega hargile. Kuid helin ärkas kohe samal hetkel, kui toru oma tavaasendisse maabus. Nii et liinirike tõesti, mis tähendas, et peaksingi toru laule jätma või telefoni seinapistikust välja tõmbama.

„Halloo!” laususin siiski igaks juhuks torru – nüüd vastas sealt teistsugune, justkui kergelt pragisev vaikus ja ma tundsin, nagu oleks mulle kõrva hingatud.

„Halloo!” laususin kolmandat korda ja lausa kannatamatult, nüüd minugipoolselt juba kerge vihaga.

Pärast seda pragunes too vaikus nagu linnumunakoor päriselt ja kärisev mehehääl, unustanud elementaarse viisakuse, et algul vabandatakse ja siis tervitatakse ja siis alles pöördutakse sinu poole personaalselt, pigem nõudis kui küsis:

„Enno, Enno Poodnek!?”

Hääl oli mulle võõras, täiesti võõras ja mu esimene mõte oli eitada, et see, keda küsitakse, olen tõesti mina. Tõesõna, mu nimigi kõlas tolle võõra helistaja suus kuidagi veidralt, nagu ei kuuluks see tõesti mulle, vaid kellelegi teisele inimesele, kes ma võiksin teatud möönduse puhul olla või siis saada. Veelgi enam – minus vilksatas kahtlus, esimest korda juba sel hetkel, et too võõras ei helista tegelikult üldsegi minule, et tegemist on nimeeksitusega. Selles mõttes oli peidus paras annus absurdsust, sest minu perekonnanimega inimesi vaevalt et teisi leidub. Aga kõik on võimalik.

Hiljem, aga mitte sel hetkel torkas mulle pähe veel üks mõte – niisugused ootamatud helistajad on nagu me ellu sisse tungijad, tõeliste murdvaraste sugulased, sest et nad teavad meist rohkem, kui me ehk isegi endast teame ehk teisisõnu kõiki me nõrku kohti, antud juhul mu teatud nõrkuseperioodi, mu ebakindlust, sest olin hetkel ilma kodusteta, kes on mulle alati olnud väga vajalik tugi. Ma olin sedasama nähtust märganud näiteks kaugete sugulaste puhul, kes sind üle paljude aastate üles otsivad, et edastada mingi halb teade – näiteks mõne inimese lahkumisest.

Ilmselt ma ei vastanud tollele kõnetajale ja Enno Poodneki nõudjale jaatavalt, ent sellest hoolimata jätkas too ebameeldiv mehehääl justkui veendumust juurde saanuna küsimusega:

„Kas kooliõde Maigit mäletate?”

„Jah,” pigistasin ma endast välja esimese ja ühtlasi mind sellesse loosse lõplikult kiskuva sõna.

Sest miks ma pidanuks salgama, miks ei pidanud seda tüdrukut mäletama! Maigi oli meie väikese maakooli vaiel damatu iludus. Ta oli seda pea kõigi poiste jaoks. Ta oli seda esimesest klassist seitsmendani. Samas polnud mul põhjust teda isegi mitte naljatamisi oma pruudiks nimetada. Kuigi ma soovinuks seda. Kuivõrd alati oli või pretendeeris sellele kohale keegi teine. Muuseas, sellest ajast pärinebki mu kerge alaväärsustunne, et mul pole elus olnud ühtki ilusat pruuti, kõik kuidagi poolikud või hoopiski mitte need, keda sobikski tõeliseks pruudiks kutsuda.

Nii et teda, Maigit, polnud võimalik unustada isegi mitte nende neljakümne aasta järel, mis olid möödas me koolilõpust. Paksude tumedate juustega tüdruk, rinnad juba kuuenda klassi sügisel džempri all aimatavad (ärgem unustagem, et see oli sõjajärgne aeg, kus kõik noores inimeses kulges palju aeglasemalt kui praegu!), varaküps, iseteadev, varjamas endas juba Saladust, samal ajal kui teised tüdrukud olid edasi plikakesed, lihtsakoelised ja meie, poistega, samaväärsed.

„Maigi käskiski mul helistada. Ja öelda, et sel nädalavahetusel peetakse klassi kokkutulek. See toimub Venevere vanas koolimajas homme õhtul… nii kuidas kohale jõuate. No nii, olen teate edasi andnud! See on kõik!” Ja kohe seejärel kõlas tõeline klõks ning torust kostsid nüüd lühikesed toonid. Ei midagi muud, enda tutvustamist ega vabandamist ega mõnda muud lõpetavat sõna. Lihtsalt klõks!

See kõne lõpp oli nii ootamatu, et juhtus narrimast narrim – ma laususin sinna piiksuvasse torru oma nõusoleku „jah, ma tulen!”, mida ma hiljem üsna kahetsesin, ehkki see lubadus oli antud ju esialgu vaid mulle endale. Jah, aga siiski ka… Maigile.

Tegelikult oleksin vägagi teada tahtnud, kes too helistaja on Maigile. Oli ta ehk tema elukaaslane, mees? Vend… vend ta ei saanud olla, sest Maigil polnud vendi. Ta oli saksa aja laps, veelgi enam – räägiti, et koguni… Aga olgu peale, see ei varjutanud ei siis ega ka nüüd Maigi olemust mu vaimusilmas. Näinud ma polnud teda kõik need nelikümmend aastat. Ehkki mõistus rääkis muud, oli ta samasugune nagu siis, koolis…

Huvitav, kas polnud siin tegu koguni telepaatiliste mõtetega, kas mitte teisedki kooliõed-vennad polnud mind mõttes kogemata puudutanud, et mitte öelda välja kutsunud, sest alles mõni päev tagasi olin mõelnud oma algkooli aegadele. Kõigepealt oli mu silme ette tõusnud muidugi too ookrikarva maja mäerinnaku jalamil, liivane tee, mis sinna viis, siis millegipärast suur sirelipõõsas meie klassi akna all, mille taustal ongi ju tehtud meie, seitsmenda klassi lõpetajate ainus koondpilt – kõigil süli pojenge täis, mis olid tollal pea ainukesed lilled, sest maa-aedades teisi lihtsalt polnud, ja teises käes hele tunnistusenelinurk. Kui paljusid ma sellelt pildilt olin pärast toda päeva hiljem kohanud? Selgus, et mitte ühtegi. Elu oli kuidagi kohe nõnda lahku viinud… Millised nad küll nüüd kõik võiksid välja näha? Kuid varsti, homme õhtul saan ma seda teada.

Kas…? Siiski, midagi nagu ei klappinud. Minu kool, Aru seitsmeklassiline kool asus Lõuna-Eestis, aga too hääl telefonis oli maininud, et kokkutulek peetakse Venevere koolimajas. Ja justkui läbi tollesama kuuldeudu meenus mulle, et mees telefonis oli lausunud veel ühe lause, mis oli minust peaaegu mööda läinud, sest olin tol hetkel vist meelisklenudMaigist ja ta väikestest rinnamuksudest. Äkitselt tõusis kõige tähtsam pool sest lausest õnneks pinnale. „…kolm kilomeetrit pärast Mäeküla suurelt teelt ära keerata ja edasi on…” See oli siis laudtasases Kesk-Eestis, kus seal need lumised mäed, sügaval orus voolav jõgi…

Aga siis veel üks lausejupp, mis haakis end selle nime „Venevere” külge – tundmatu helistaja oli maininud „kolme kümmet aastat pärast lõpetamist”. Täpselt nõnda – kolm kümmend. Ma ei saanud ju seda valesti mäletada! Nüüd siis juba teine tõsiasi, mis ei klappinud. Minu, meie koolilõpust oli sel kevadel möödunud täpselt nelikümmend aastat. Jah, aga ma ju olin Enno Poodnek, jah, ma olin käinud ühes maa koolis ning Maigi oli olnud mu klassiõde! Kas siis need kolm asjaolu ei tähendanud midagi?!..

Teisalt, ega Venevere kooli nimi muutnud veel kõike olematuks. Võib-olla mõni meie omadest, neist kuuest tüdrukust, kes seisid seal sirelipõõsa taustal, on üks, on juba palju aastaid olnud seal Venevere koolis õpetaja – ja nii pole midagi lihtsamast lihtsamat kui otsustada kokkutuleku puhul selle koha kasuks, kuhu kõigil on enam-vähem ühepalju maad sõita. Tõesti-tõesti, miks see mõte mulle kohe pähe ei löönud! Nende aastate jooksul, kuidas nüüd öelda, olid ehk kõik vaikselt oma elu- ja töökohtadega pealinnale lähemale nihkunud. Nii nagu kogu Eesti elu nihkus paratamatult Tallinna külgetõmbe suunas, jättes sinna lõunasse, kagusse ja edelasse tühja tagamaa, mis ei sünnita tulevikus ilmselt enam lapsi, kauneid koolimälestusi ega üldse mingit olulist elu. Tekib üks pooltühi Eestimaa ja täiesti omaette linnriik nimega Tallinn. Nojah, see polnud praegu peamine!

Ja ikkagi, kust see helistaja võis teada mu telefoninumbrit? Küllap üleüldisest, üle-eestilisest telefoniraamatust või teadetest, kus minunimelisi võis olla ju teisigi. Sel juhul oli tegu kellegi teise Enno Poodnekiga.

Mis siis, kui see veider telefonihelin poleks mind üldse tabanud? Kui ma oleks palju hiljem koju tulnud? Või too helistaja oleks välja valinud kellegi teise numbri, kellegi minu nimekaimu oma, sest neid pidi rohkem olema. Muud seletust siin ei saanud olla. Sel juhul sõidaks sinna kas too õige Enno Poodnek… või keegi kolmas, samuti võõras Enno Poodnek! Väga imelik mõttemäng!

Ei, kui juba asjaolud on nõnda kujunenud, siis ma sõi dan; saab vähemalt pisut nalja, kui olen tõeline võnnuvõõras mingi teise kooli ja teise klassi, kes on minust umbkaudu veel kümme aastat nooremad, kokkutulekul. Ent seda, kas tegu on tõesti võõra kokkutulekuga, seda ei saa ma kindlalt öelda seni, kuni ma pole seal ära käinud.

Ja ikkagi oli ses kahtlases loos üks ja seejuures kõige tugevam pooltargument – Maigi nimi. Mustlase-Maigi, nagu me teda naljatamisi kutsusime, mis talle endale eriti ei meeldinud, aga öelge keegi, kes on elus saanud talle koolis pandud hüüdnime vastu. Mõtlesin – kui palju saab Enno Poodneki nimelistel poistel üle terve Eesti olla just Maigi nimega klassiõdesid? Ja see veenis mind ära.

Ning veel üks asjaolu lisaks, helistaja poolt esimesena lausutu – tema, Maigi, ise oli palunud mulle helistada! Nii et polnud isegi võimatu selline võimalus, et ma kohtan seal võhivõõras seltskonnas oma Maigit! (Kuidas säärane absurdsus mulle sel õhtul pähe võis lüüa, seda ma ei osanud endale hiljem kuidagi seletada. Aga küllap oli ikkagi tegu Maigi nime lummusega.)

Samas andsin endale selgesti aru, et kui niisugune imeeksimus aset leiaks, siis tabab mind ilmselt pettumus nagu kõikidel taolistel kordadel, kui kohtad kedagi kaugest minevikust – et sinu kujutlust kaua aastaid vangistanud kuju, seda varaarenenud tüdrukut pole olemas; heal juhul on tegu kellegi täidlase, veidi sümpaatse, aga igava, tavalistest eluasjadest rääkiva, palju ja valimatult naerva üle keskea jõudnud naisega, et too saladus, mis kunagi ühes tüdrukus, ta näos ja naeratuses end oli peitnud, on oma lahenduse saanud juba tükk aega tagasi, et see on hajunud ning seda ei asenda nüüd enam isegi mälupildid. Kuid mis sest, protesteeris mu teine mina. Ikkagi on põnev näha toda teist Maigit. Kui ta olemas on…

Igatahes hakkas kunagise kooliõe nime kõla mulle aval dama suuremat mõju kui pidanuks; justkui… mingi sireeni hääl. Imestan, et just minule, elus nii palju valekutsungeid läbi elanud mehele! Aga vananedes muutume me, mehed, kummaliseks. Elu näib meid endiselt kutsuvat. Me tabame ennast ikka veel ilusate naiste järele vaatamas, justkui ei tuleks meile me endi peegelpilt meeldegi. (Niisiis, ma ei oleks pida nud sellele nimele kuuletuma! Jah, kas või kuidagi Odysseuse kombel! Kuid mu kõrvad polnud sel hetkel vaha täis, sest ma olin kõne ju vastu võtnud. Ja siin polnud kedagi, kes oleks sidunud mu meie raske elutoadiivani või keskkütteradiaatori külge. Mingi vahend oleks ikka leidunud, kas või sellesama neetud telefoni lohisev juhe. Nii nagu polnud kedagi, kes oleks korteri lukustanud, võtme aga visanud all postkasti või koguni köögiaknast välja…)

Tegelikult oli Maigi nimel mitmekordne tähendus. Või öelda – kate. Tartus ülikoolis käies olin kohanud üht teist selle nimelist neiut, kes polnud küll väliselt üldsegi Aru kooli Maigi sarnane, kuid oli seda siiski sisemiselt, nagu oleks ühenimelistel inimestel üle kogu maailma mingi varjatud joon, mis ainult neid sidus. Teine asjaolu oli see, et oma esimesele lapsele, meie tütrele oli just minu pealekäimisel pandud nimeks Maia, mis ei olnud – ausalt üles tunnistades – muud kui Maigi-nime alateadlik kaja. Mu naine Tiia oli selle nime vastu olnud. Mitte just resoluutselt, aga ikkagi vastu. Küllap ta aimas, taibukas, nagu ta mul on, et selle taga peitub mingi koolipõlvekiindumus, ehkki ta sääraseid ülestunnistusi mult kunagi ei nõudnud. Tiia tahtis, mäletan küll, Agnest, mis oleks iga kord mu mõtte juhtinud „Viimse reliikvia” juurde, sõnaga oleks lapse lausa ära rikkunud. Seejärel soovis ta Meelit, mis oleks olnud tema unelmaterolli Amelia järgi. Ja niipalju olen tõesti elus olnud egoistlik, et tütre nimi jäi minu öelda. Ning kompensatsiooni sai abikaasa alles kahe aasta pärast – ja me pojale pani ema nimeks Oliver…

Erinevalt oma õest sündis poeg keset suve, sündis Tartus Toomemäe sünnitusmajas, sest me olime tookord maal, Tiia ema juures suvitamas. Ja mulle meenus, kuidas me ämmaga vihmasajusel ja pimedal augustiööl taksot otsisime ja pisi kese koos emaga Tartust maale tõime. Kuna Tiial tuli istuda takso esiistmel, taksojuhi kõrval, siis teda ma sel pildil nagu ei mäletagi, justkui oleks ta olnud mingi kõrvaltegelane – ja peategelasteks olime hoopis meie kolm takso tagaistmel: ämm, mina ja lapsuke meie vahel, meie mõlema hoida.

Nüüd oli Oliver suur ja iseseisev mees, kasvugi poolest minust üle. Ja mitmeid kordi tasakaalukam. Ja üldse teistsugune, kui pidanuks olema ruutjuur meie kahe korrutisest. Ning ämm kahjuks meist lahkunud.

Kohe seejärel tuli meelde Maia sündimise lugu, kuigi see polnud ajareeglitega päriselt kooskõlas. Mäletan, et Tiia kartis seda, oma esimest sünnitust, naised, rumalad lobisevad naised, mõni neist lobasuudest vist selline, kes ise polnud ainsatki last sünnitanud, olid talle sünnitamisest rääkinud igasuguseid hirmutavaid lugusid. Seepärast mäletangi neid Tiia hirmuhoogusid, ja kuidas ta mulle töö juurde helistas ja torus nuttis. Laps sündis, nagu nad kõik sünnivad. Mul on väga selgesti silme ees, kuidas ma teda, ta näokest esimest korda venelannast haiglaõe süles nägin ja ülemeelikusest toda noorukest, plikaohtu õde põsele suudlesin, susates talle kätte nelgid, mis oli nagu leevendustasu, et nad polnud Tiiale palju haiget teinud. Ja Tiia vaatas seda kõrvalt pealt, omaette viltuselt naeratades, justkui oleksin temale määratud lilled valele inimesele ulatanud. Kuid ma polnud tedagi unustanud.

Maia sünnikoht Tallinna Pelgulinna sünnitusmajas oli minu jaoks edaspidi alati seostatav sinise valgusega, sest selle hoone neljanda korruse akendes põles öösiti, öö otsa alati sinine valgus – me ju elasime sealsamas ligidal ja sõitsime sest majast mõnikord väga hilja või läksime liiga vara hommikul sealt mööda. Ja ma mõtlesin, et seal, nende akende taga toimub ehk just selgi hetkel elu imeline müsteerium, ilmub maailma mõni laps – poiss või tüdruk.

Ah, lapsed, lapsed, kui kaugele see hell aeg oli juba nihkunud! Oliver polnud isegi praegu Eestis; ta töötas nüüd Brüsselis, millest saab tõenäoliselt me uus pealinn. Jah, meile Tiiaga nii harjumusliku Moskva asemel. Sest maailm uuenes mühinal ja maakera käändus meie jaoks läände…

Ka Tiia endaga, mu naisega, seostus mul millegipärast sinine värvus. Kõige esimesena meenub mulle ta sinine kostüüm, milles ma teda esimest korda nägin. See juhtus teatris. Ent mitte laval, vaid just nimelt publikupoolel – ta astus sisetreppi pidi fuajeesse. Üksinda, sale, iseteadev. Ja alles seejärel, järgmine kord nägin teda laval, Jacques Off enbachi operetis „Rüütel Sinihabe”, kus ta mängis-laulis naiivset prantsuse maatüdrukut Boulotte’i. Seegi oli sinine mulje, sest lavastuse kunstnik oli kasutanud samuti sinist, pluss see kuulus elektrimasin Sinihabeme keldris, mis pildus ju lausa elavat sinist tuld. Tagantjärele hakkasin seda perioodi, minule eelnenud aega pidama Tiia lauljakarjääri siniseks perioodiks.

Kaua me olime siis nüüdseks abielus olnud…? Jah, kakskümmend viis aastat. Aeg nagu valus nuuksatus, milles oli olnud ju kõike. Aga millal miski oli aset leidnud, kuhu see kõik on ajajärjestuses ära mahtunud ja miks sellest nii palju kaduma on läinud – kes seda oskaks küll öelda? Ning mis oli selles elus olnud sellist, mida ma mingi hinna eest ära ei tahaks anda!?

Ent järsku ärkas minus, kusagil väga sügaval, kus peitsid end meie poolunustatud algaegade mälestused, mingi hale dus ja hellus ja kurbus, kõik ühes puntras, ning ma tundsin võimatut puudust temast, oma Tiiast. Ma tahtnuks nii väga, et ta oleks praegu siin. Mul ei olnud kedagi teist nii ligidast inimest. Ühtki teist nii kainet otsustajat. Ükskõik millisesse elulisse otsustusse asi ka puutunuks. Pealegi, selles olukorras olnuks tema erapooletu otsustaja. Vaid tema saanuks maha laita mu kavatsuse sõita sinna ilmselt võõra kooli võõra klassi kokkutulekule. Ta oleks mulle öelnud, et see on otsast lõpuni rumal ettevõtmine, võõras uudishimu, paljas ajaraisk, mitte millegagi põhjendatud. Või hoopis mind toetades – sõida pealegi, pärast räägid mulle ka, kuidas see situatsioon lahenes ja missugused need „klassikaaslased sul olid”.

Muuseas, kohe pärast seda, kui olin andnud oma totra nõusoleku ja telefonitoru ära pannud, hüüdsingi teda. „Tiia!” See sündis automaatselt, kauasest harjumusest, kombest temaga kõiki suuremaid ja väiksemaid uudiseid jagada. Kuigi kohe järgmisel hetkel taipasin, et olen üksi kodus, et tema on minust kakssada kilomeetrit eemal, maal, oma ema pärandatud majas, mille majandamine ja korrashoidmine käis meil juba kergelt üle jõu. Ja millegipärast oli mu järgmine mõte talle etteheitev – milleks tal küll oli vaja just nüüd, oktoobris, pimeda aja algul sinna sõita. Mingit otsest vajadust ju polnud. Ah jah, „aiast ja maja ümbert lehti riisuma”, nagu ta oli mulle öelnud. Kuid milleks pidi neid lehti hunnikusse koguma selles vanas aias, mis enam midagi suurt lauale ega sahvrisse ei paku; las kõdunevad niisama ja süvendavad seda meeldivat mahajäetusetunnet, mida see maja ja selle ümbrus paratamatult levitavad. Me ju käime seal vaid suviti ja ka siis napilt kaks-kolm nädalat. Mina igatahes eelistanuks lasta vanal aial ja majaümbruse puudel rahulikult sügises unelda, nii-öelda looduse enda aastatsüklit lõpetada. Eks siis uuel kevadel näeb… Aga see oli mehelik, õigemini raamatumehelik loogika. Minu naine oli teistsugune. Oh seda Tiiat, lehtedel kõndijat, sügise armastajat, oma lapsepõlvekodu vangi, linnast äratahtjat!

Ju ta oli tõesti linnarutiinist väsinud. Ja ehk minust ka. Sest ka minust oli ju vaja aeg-ajalt puhata. Minu mõtetest ja füüsilisest olekust. Ei, ma ei tohtinud seda pahaks panna. Ma olin tast aru saanud ja polnud hakanud ta sõitu maha laitma.

Küll ma hakkama saan…

Siiski, ta oli jätnud mulle ka ühe praktilise kohustuse, mis oli samuti temale iseloomulik – ma pidin ta äraolekul ette võtma meie korteri remondi. Kergemat laadi remondi. Ja siin see nüüd väikest viisi käiski. Aga just see telefonikõne andis justkui põhjuse ebameeldivat toimingut mõnevõrra edasi lükata. Niipalju olin jõudnud, et mööbel oli kinni kaetud ja esiku ning elutoa lagi olid juba üle valgendatud. Ja mingi uue tunde ning ka kajavuse olid need kaks muutust me elamisse loonud. Mida ju äsjane telefonihelingi tõestas.

Kuid ma pöördusin millegipärast uuesti ta ärasõiduhetke juurde, mis jäi peaaegu nädala kaugusele. Ning mulle hakkas üha rohkem kohale jõudma, et Tiia polnudki nii rahumeel selt ära sõitnud. Ja kui ma täpsemalt meenutasin, siis polnud see sündinud täies üksmeeles, nii-öelda vastastikuse soojuse ja kokkukõla vaimus, vaid, vastupidi, me olime koguni kesk misel moel tülitsenud ja Tiia oli seejuures mulle meelde tule tanud üht ammust lugu, mille ma endas küllalt sügavale olin matnud. Sõnaga, seda sündmust, kuidas ma paarkümmend aastat tagasi olin üritanud teda ja lapsi maha jätta, pimesta tud ühest… nojah, juhtus tõesti nõnda, et ma kolisin mõneks kuuks koos oma raamatute ning kahe tugitooliga Tallinna ligidale maale ühe… nojah, ühe teise naise juurde. Ja ehkki see kestis lühikest aega, üsna lühikest aega võrreldes meie pika abielustaažiga, ei saanud ma seda tegelikult endas, tema mälus ega ka suguvõsa kitsamas ringis maha salata või teist suguseks muuta. See sõlm või sõlmeke jäi nähtamatult ühte pikka niiti, millega me seotud olime. Ning mõnel teiselgi ebakõlahetkel (mitte igal muidugi) astus just see tõsiasi või meenutus meie kahe vahele. Kuigi me mõlemad olime ilm selt endale tõotanud, et seda sündmust asjatult ellu ei ärata. Veelgi enam, ma ei saanud lahti tundest, et Maia, me vanem laps, mäletas oma kõikemäletavuses, ehkki ta oli siis vaevalt kahene, seda sündmust, seda minu, ütleme ausalt, pesahülga mist, sest ta vaatas mulle vahel, aga alati emaga koos olles nii etteheitval-süüdistaval kombel otsa, justkui oleksid nad seda asja äsja arutanud. Või oli see vaid temale omane, eikelleltki päritud valuline hetkeline näoilme.

Ei, eemale igasugune kahklus ja iroonia! Ehkki meilgi, nagu kõigi abielupaaride suhetes, oli nüüdseks kõik muutunud rutiinsemaks, ei arvanud ma ometigi, et mu armas Tiiake oli tasapisi, tahtlikult või pigem siiski alateadlikult hakanud mulle kätte maksma mu kunagise libastumise eest. Sellega, et ta must vähem hoolis, minust aeg-ajalt lahus püüdis olla. Ometigi, tema tugev argument oli olnud, mida ta muide kunagi ei kuulutanud, vaid andis üksnes mõista (kas ikka andis?) – tema pole endale eales midagi taolist lubanud! Ta oli praegu seal maal asja pärast ja mina siin linnas pidin hakkama saama – ja see oli isegi hea, see oli teatud uus kooselu vorm, mis võimaldas teineteist kauguse tagant tunnetada ja nõnda edasi.

Siiski, ilma Tiiale teatamata ei tahtnud ma sinna Veneveresse sõita. Kuid kuidas saaksin sinna maale teada anda, seal pole ju telefoni ja naabertallu ma muidugi helistama ei hakka – see oleks võõraste inimeste üleliigne koormamine, sest eluaeg ei ole ma tahtnud teisi inimesi oma soovidega tülitada. Kas või hambad risti, aga oma jõu ja oskustega igast olukorrast välja tulla!

Hea küll, Tiiat polnud, aga tütar Maia, tema elas ju siin linnas. Ent meil… meil oli temaga lausa sõnaline kokkulepe teineteist asjatult mitte tülitada. Jah, tegelik põhjus oli, et me tütar oli kaunis neurootiline ja ülimalt tundlik kõige suhtes, lisaks oma eluga parajalt kimpus, sest ta abielu polnud just… kuidas nüüd öelda, jah, kooskõlaline. Seejuures, nagu vist kõik noored, ei sallinud ta teiste nõuandeid ja ausalt öeldes ei suutnud ka ise kellelegi nõu anda. Nii et temast poleks mulle täna erilist tuge. Selles osas oli ta täielikult minusse. Nõnda et minu mingile koolikokkutulekule sõitmine või mittesõitmine oleks tema jaoks absurdne ettekääne ja ta võiks telefonis liht salt naerma hakata. Ta ei saaks minu kimbatusest üldse aru. Või ehk siiski…

Hea küll, et ma ei tohi talle ilma olulise põhjuseta helistada, aga ma võin teda kutsuda mõtteliselt, telepaatiliselt. Et tulgu täna õhtul siia, tulgu koju. Mida ta ju aeg-ajalt tegigi. Seejuures salaja. Ühesõnaga, kodul, ta vanal kodul (mitte meil, ta vanemail, vaid just kodul endal, selle seintel, lõpuks ta enda toal) oli mingi Varjupaiga maine. Jah, meie Maiake käis meil, aga mitte päeval, kui meid kumbagi kodus polnud, vaid just nimelt öösiti, meile sellest teada andmata ja küllap ka häbenedes oma inkognitot. Võib-olla käis ta vahel ka päeval, kui teadis kindlasti, et me mõlemad ära oleme. Istus lihtsalt oma toas või elutoa diivanil ja vaatas enda ümber ja mõtles. Siin oli, nagu ma olin tähele pannud, hea mõelda. Ma ei murdnud eriti pead selle üle, miks oli tal vaja siia öisel ajal põgeneda. Kõige tõenäosem seletus oli abieluasjad, igal on need erinevad, ise varjundiga. Me ei võinud neid vaikseid tulekuid kuulda ega ka lahkumisi varahommikul, sest me magamistuba asub korteri tagumises otsas, koridori lõpus, tema tuba aga kohe välisukse kõrval. Ja tal olid kõik meie võtmed. Selle öise külastamise avastasin mina, aga ma ei öelnud seda Tiiale. Ma pean teiste saladustest lugu. Samamoodi nagu iseenda omadestki. Võib-olla teadis seda ka Tiia, sel juhul varjas tema seda minu eest. Niisugune kaksus kuulus ju samuti abielu juurde.

Muidugi, Maiat ei tulnud. Ja pärastpoole läksin tema tuppa. Sellest peale, kui ta kaks ja pool aastat tagasi kodunt oma ellu lahkus, oli tema tuba jäänud muutumatuks. Ta kušett vastu elutoaseina, raamatud riiulitel ja kõik nips asjad, mida ta polnud tahtnud oma uude ellu kaasa võtta, need kõik olid riiuliservadel ja kapikesel ja ta laual oma kohal. Kümned lapselikud nipsasjad, toodud reisidelt või meie poolt talle sünnipäevaks kingitud. Lapsepõlve ja tüdrukuea süütud ja tühised asjakesed. Kuid mitte ainult. Neis oli tema kasva mine, muutumine, tema jälg meie jaoks.

Seejärel silmitsesin ta fotot pisikeses pruunis raamis – üht hetke ta õrnas eas, mille olin ise jäädvustanud: pruntis põsed, nagu tahaks ta naerma pruusata, ja tohutu suur lehv nagu propeller tüdruk-Karlssoni pealael…

Ma ikka veel lootsin, et ta tuleb, ehkki teadsin, et see ei saa sündida minu mõttelisest kutsest, vaid pigem tast endast. Et selleks peab temas endas olema mingi otsustamatus, mõni ebaklapp, näiteks selle mehega, kellega ta elab, või midagi tõsist töö juures. Ma polnud ta käest kunagi neid asju pärinud, emale ta vahel kaebas oma läbisaamatust kalgi maailmaga. Minule mitte kunagi.

See õhtu oli üks mu elu üksildasemaid, veniv ja tüütu; seda polnud nagu millegagi täita, justkui oleks kõik tegevused, sealhulgas mu huvid maailmast otsas. Ma siis ei teinudki sel õhtul midagi, mitte ühtki toimetust, ma ei lugenud ega kirjutanud ridagi. Polnud tahtmist isegi ajalehti ette võtta, ehkki neid lasus juba väike pakk (vist Tiia ärasõidust saati), nagu oleks mu senine huvi maailma käekäigu vastu ootamatult ükskõiksuseks muutunud.

Veetsin hilisema aja veidras mõtiskelus. Mõtlesin väga pal judele inimestele. Ehkki kartsin äratada vanu vaime. Kart-sin kindlal põhjusel – et need kujud-nähtused-asjad hakka vad mind järgnevas unes külastama. Nõnda oli viimasel ajal mitmeid kordi juhtunud. (Ma pelgan teatud ajast saati üht kindlat laadi unenägusid. Aga mida rohkem sa midagi maha surud, seda kindlama tõenäosusega see sind külastab. Sündmused ujuvad groteskse kuju omandanuna pinnale. Sest ala teadvust, kui uskuda Jungi ja teisi, meil petta ei õnnestu.)

Aga rohkem mu telefon sel õhtul ei helisenud. Ja sel ööl Maia tõenäoliselt kodus ei käinud, sest ma oleksin seda muidu kuulnud; öösiti on mu kuulmine viimasel ajal palju ergem…